Joseph Haydn: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Muusikakeskus --> muusikaelu keskus |
P sarnane millele > millega |
||
12. rida:
'''Franz Joseph Haydn''' ([[31. märts]] [[1732]] [[Rohrau]] – [[31. mai]] [[1809]] [[Viin]]), rohkem tuntud kui '''Joseph Haydn''', oli [[Austria]] helilooja,<ref>Webster and Feder, 2001</ref> üks [[klassitsism (muusika)|klassitsismiajastu]] viljakamaid ja tähtsamaid komponiste, [[Viini klassikaline koolkond|kolmest Viini klassikust]] vanim. Teda nimetatakse tihti [[sümfoonia]] ja [[keelpillikvartett (žanr)|keelpillikvarteti]] isaks, sest andis nende žanrite arengusse olulise panuse. Haydn on olulisel kohal ka [[klaveritrio]] ja [[sonaadivorm]]i arengus.<ref>Rosen, lk 43–54</ref><ref>Smallman, lk 16–19</ref>
Haydn elas pea kogu elu Austrias ja töötas suurema osa oma karjäärist muusikuna jõukas Esterházy õukonnas. Vürsti suured maavaldused olid eemal muust maailmast, mistõttu oli Haydn kuni soliidse eani teistest heliloojatest ja nende loomingust eraldatud. Haydn ise ütles ühes kirjas, et ta oli sunnitud olema originaalne.<ref>Haydn kirjutas nii oma sõbrale ja biograafile [[Georg August Griesinger]]ile; Griesinger, lk 17</ref> Oma surma
[[Michael Haydn]], keda Joseph heliloojana kõrgelt hindas, ja tenor [[Johann Evangelist Haydn]] olid Joseph Haydni vennad. Ta oli ka [[Wolfgang Amadeus Mozart]]i sõber ja ühe aasta [[Ludwig van Beethoven]]i õpetaja.
66. rida:
=== Reisid Londonisse ===
1790. aastal suri vürst Nikolaus ja tema mantlipärijaks sai poeg Anton. Järgides tolle aja kokkuhoiupoliitikat, koondas ta suurema osa oma õukonnamuusikutest.<ref>Jones (2009a)</ref> Haydni vana töökoht jäi alles, talle maksti kärbitud 400-floriinist palka, millele lisandus vürst Nikolause määratud 1000-floriinine pension.<ref>Geiringer, lk 96</ref> Kuna Haydnil oli nüüd õukonnas vähe teha, lasi Anton heliloojal reisida. Haydn võttis vastu pakkumise saksa [[impressaario]] Johann Peter Salomonilt ning läks Inglismaale, et kanda suure orkestriga ette oma uusi sümfooniaid. Nii esimene (1791–1792) kui ka teine reis (1794–1795) olid väga edukad. Publikut vooris Haydni kontsertidele ning nii helilooja tuntus kui ka materiaalne kindlustatus suurenesid. David Wyn Jonesi andmetel oli Londoni kontsertreiside puhaskasum 15 000 floriini. Pärast reise läks Haydnil endiselt hästi ning ta surma
{{Tsitaat2|Haydn juhatas kontserti isiklikult klaveri tagant. Kuulsa helilooja nägemine erutas ja rõõmustas publikut sedavõrd, et kontserte saatis inglise instrumentaalmuusika ajaloos enneolematu tähelepanu ja menu.<ref>Landon, Jones, lk 234</ref>|inglise muusikaajaloolane [[Charles Burney]] oma mälestustes.}}
82. rida:
Viimast korda saatis Haydnit tema elu ajal edu 27. märtsil 1808, kui helilooja auks kanti ette tema oratoorium "Loomine". Väga nõrk Haydn toodi kontserdisaali ratastoolis trompeti- ja timpanimängu saatel. Teda tervitasid [[Ludwig van Beethoven]], kontserti juhatanud [[Antonio Salieri]] ning teisedki muusikud ja aristokraadid. Paljude jaoks oli see juba teadlik hüvastijätt eaka heliloojaga. Haydn oli samaaegselt nii liigutatud kui ka kurnatud ning ta pidi vaheajal kontserdilt lahkuma.<ref>Geiringer 1982, lk 186–187</ref>
Haydn elas veel ühe aasta. Ta suri 77-aastaselt 31. mail 1809, varsti pärast [[Viienda koalitsiooni sõda|Napoleoni juhitud Prantsuse armee rünnakut]] Viinile. Viimaste sõnadega püüdis Haydn rahustada oma teenreid, kui kahurikuulid maandusid
==Iseloom ja välimus==
91. rida:
Haydnil oli tugev huumorimeel, mida on kuulda ka tema teostes.<ref>Griesinger, lk 20</ref><ref>Dies, lk 92–93</ref>Haydnil oli palju sõpru ning teda tunti enamjaolt kui õnnelikku ja loomult rõõmsameelset inimest.<ref>Dies, 91</ref>, kuid elu lõpus koges ta ka depressiooniperioode, nagu siis, kui noorelt suri tema sõber Maria Anna von Genzinger. Depressiivset Haydnit mäletas ka tema biograaf Albert Christoph Dies, kes külastas Haydnit korduvalt viimase kolme aasta jooksul enne helilooja surma.
Haydn oli tõsine katoliiklane.<ref>Griesinger, lk 54</ref> Tavaliselt kirjutas ta oma käsikirjade
Haydni peamine halb iseloomuomadus oli ahnus, eriti kui oli vaja jõuda ärilistele kokkulepetele.
113. rida:
Haydni teostele on omane, et laiemad vormiosad on välja arenenud väga lühikestest ja lihtsatest muusikalistest motiividest. Muusika lähtub tihti vormist ja teoste tähtsamad hetked mööduvad pigem kiiresti.<ref>Sutcliffe 1989, lk 343</ref> Haydni looming on olulisel kohal [[sonaadivorm]]i arengus, kuid erineb siiski tema noorematest kaasaegsetest, [[Wolfgang Amadeus Mozart|Mozartist]] ja [[Ludwig van Beethoven|Beethovenist]], kes kasutasid samuti peamiselt sonaadivormi. Haydn eelistas kasutada üheteemalist ekspositsiooni, kus toonikahelistikus kõlav peateema on sarnane või identne dominanthelistikus kõlava kõrvalteemaga. Haydn erines vormikäsitluses Beethovenist ja Mozartist selle poolest, et muutis tihti repriisis peateema ja kõrvalteema järjekorda ning arendas veel sealgi temaatilist materjali.<ref>Hughes, lk 112</ref>
Haydn oli vormikäsitluses eriline ka selle poolest, et kasutas klassitsistlikes teostes fuuga-lõike ning rikastas rondot sonaadiliku teemaarendusega, luues rondo-sonaadi vormi. Haydn oli ka üks põhilisi topeltvariatsioonide kirjutajaid. Topeltvariatsioon on variatsioon kahe erineva teemaga, mis on tavaliselt omavahel sarnased, kuid erinevas laadis.
Rohkem kui ühegi teise helilooja oma, on Haydni looming tuntud huumori poolest.<ref> Brendel</ref> Tuntuim näide on järsk vali akord 94. sümfoonia ("Üllatussümfoonia") aeglases, teises osas. Teiste naljade seas on arvukad "katkestatud lõpud", kus oodatava lahendusakordi asemel on paus. Nii on Haydn teinud näiteks Keelpillikvartetis nr 2, op 33 ("Nali") ja nr 3, op 50.
143. rida:
1779. aastal sõlmitud lepingu kohaselt ei pidanud Haydn enam küsima oma tööandjalt luba teoste kirjastamiseks. See võis olla põhjus, miks ta pöördus just siis tagasi "tõsise muusika" juurde. Kõige selgemalt näitab Haydni loomingu muutust 1781. aastal ilmunud kuus keelpillikvartetti op 33, kui Haydn kirjutas teoste potentsiaalsetele kirjastajatele, et need on komponeeritud "uut ja täiesti erilist moodi".<ref>Sisman, lk 219</ref> Ameerika pianisti ja muusikateoreetiku Charles Roseni väitel ei olnud see vaid kaupmehelik jutt, vaid Haydn mõtles seda tõsiselt, sest ka teosed näitavad Haydni komponeerimistehnika muutust. Neile on omane vormiterviklikkus, kus muusikalised motiivid järgnevad üksteisele vormi lõhkumata, ja [[kontrapunkt]], kus iga partii säilitab oma sõltumatuse.<ref>Rosen, ptk III.1</ref>
1790. aastatel arenes eelkõige tänu Inglismaa reisidele välja Haydni "populaarne stiil", kus ta kirjutas teoseid, mis olid eeldatavalt publiku seas populaarsed, kuid milles säilis akadeemiline ja range stiil. <ref>Rosen ptk VI.1</ref> Oluline elemendina kasutas Haydn oma "populaarse stiili" teostes rahvaviise või kirjutas ise
[[Pilt:HaydnsHouseInVienna.PNG|pisi|Maja Viinis, kus Haydn elas oma viimastel aastatel. Nüüd on seal Haydni majamuuseum]]
| |||