Aleksander Suur: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Vaher (arutelu | kaastöö)
P Vahemeremaad > Vahemere maad
17. rida:
Oli tähtis, et Aleksandri vallutusretke toetaks enamik Makedoonia [[talupoeg]]i, õukonnaaristokraatia ning hästi relvastatud, tugev ja truu [[sõjavägi]]. Aleksander valmistus sõjaks põhjalikult. Sõda sattus õigele ajale, sest [[Pärsia]]s oli just alanud riigi lagunemine ja keskvõim nõrgenes.<ref name=Antiigileksikon/>
 
Sõja algne eesmärk oli kättemaks pärslastele Kreeka-Pärsia sõdade ja Ateena purustamise eest rohkem kui sada aastat varem. Aleksander soovis [[Pärsia]] [[VahemeremaadVahemere maad|Vahemere maadest]]est välja tõrjuda ja tagada loodavas [[maailmariik|maailmariigis]] Makedooniale püsiv ülemvõim. Kuigi juba [[Isokrates]] nimetas Pärsiat "Kreeka rahva põlisvaenlaseks", tuleb Aleksandri sõjakäike hinnata vallutussõdadeks.<ref name=Antiigileksikon/>
 
Aastal [[334 eKr]] ületas ta umbes 48 tuhande000 jalamehe ja 6 tuhande6000 ratsamehega [[Dardanellid]] ja tungis seega Pärsiasse. Esimene suur kokkupõrge pärslastega toimus [[Granikose lahing]]us<ref name=Antiigileksikon/>, kus Aleksander purustas Pärsia [[Väike-Aasia]] provintside väed. Seejärel liikus ta [[333 eKr]] [[Gordion]]i, kus tal legendi järgi õnnestus avada [[Gordioni sõlm]], ja jätkas liikumist piki Väike-Aasia rannikut<ref name=Antiigileksikon/>. [[Kiliikia]]s astus tema vastu Pärsia suurkuningas [[Dareios III]] koos Aleksandri omadest tunduvalt suuremate vägedega, kuid sellele vaatamata saavutas Aleksander 333 eKr [[Issose lahing]]us täieliku võidu ja vangistas Dareiose perekonna. Issose lahingu järel otsustas Aleksander enam mitte leppida esialgsete plaanidega, vaid vallutada terve Pärsia impeerium. Seetõttu lükkas ta Dareiose rahupakkumise tagasi.
 
[[332 eKr]] [[Tüürose piiramine|piiras]] Aleksander kuus kuud strateegiliselt olulist [[Tüüros]]e linna. Linn oli talle alguses alistunud, kuid konflikt oli uuesti puhkenud, sest ei jõutud kokkuleppele ohvritalituse suhtes. Linn õnnestus lõpuks vallutada [[Küpros]]e ja [[Foiniiklased|foiniiklastelt]] kogutud laevastike abiga. 8Ligikaudu tuhat8000 elanikku tapeti, ülejäänud müüdi [[orjus|orjadeks]]. Sama aasta septembrist novembrini piiras armee [[Gaza]]t. Makedoonlastel õnnestus linnamüüri lõik alt ära õõnestada, nii et see kokku varises, ja sealtkaudu linna tungida. Jällegi järgnes veresaun, Gaza väeülem lohistati [[sõjavanker|sõjavankri]] taga surnuks.
 
Nüüd kuulus kogu [[Vahemeri|Vahemere]] idakallas Aleksandri võimu alla. Seejärel suundus ta [[Vana-Egiptus|EgiptusEgiptusse]]esse, mis talle vastupanuta alistus. Seal rajas ta [[Aleksandria]] linna, mis sai hiljem [[hellenism]]imaailma suurimaks [[metropol]]iks. Ta rajas Aleksandria-nimelisi linnu mujalegi, kuid ükski teistest ei saanud nii suureks ja edukaks kui Egiptuse oma.
 
Pärast Egiptuse alistamist algas sõja teine järk. Aleksander liikus [[Mesopotaamia]]sse ja lõi seal [[331 eKr]] Dareiose väge [[Gaugamela lahing]]us. See otsustas ka Pärsia impeeriumi saatuse. Dareios põgenes ja tapeti järgmisel aastal oma lähikondlaste poolt. Aleksander vallutas aga põlised Pärsia alad ning pealinnad [[Babülon]]i, [[Elam]]i, [[Susa]] ja [[Persepolis]]e. [[330 eKr]] allutas Aleksander Pärsia riigi põhiosa ja [[Meedia]] ning tugevdas tagalat. Aleksandri käsul hukati ülikutest [[vandenõu]]lased [[Philotas]] ja [[Parmenion]] ning ta saatis laiali kreeklastest abiväed. Pärast seda, kui pärslane Bessos oli samal aastal mõrvanud Dareios III, kuulutas Aleksander end Pärsia suurkuningaks.<ref name=Antiigileksikon/>