Tallinna elektrijaam: erinevus redaktsioonide vahel

18.03.1909 moodustas Tallinna volikogu komisjoni, mille ülesandeks oli esitada volikogule elektrijaama ehituskava ja ettepanekud selle elluviimiseks. Komisjoni otsustas, et Tallinna tuleb ehitada elektrijaam linna kulul ja asukohaks valiti praeguse Põhja pst ääres asunud [[Tallinna Gaasivabrik]]u kõrval olev vaba maa-ala. Elektrijaama projekt otsustati tellida AS Volta käest. Voolusüsteemiks valiti kolmefaasiline [[vahelduvvool]], mille tootmine ja jaotamine kavandati pingel 3 kV, tarbijatele viimine aga pingel 220 V. Jõumasinateks valiti kolm AS Volta Laval-tüüpi 250 hj (184 kW) auruturbiini koos generaatoritega ja kaks kivisöel töötavat Fr. Krulli masinatehase (hilisem Tallinna Masinaehitustehas) aurukatelt auruparameetritegaparameetritega 12,5 [[Atmosfäär (ühik)at]] ja 325 [[Celsiuse skaala|°C]].

Projekt kiideti heaks 18.01.1912 ja kohe alustati ka ehitust. Juba detsembris 1912. aasta detsembris olid aurukatlad kütmiseks valmis ja ka turboagregaatide paigaldamine edenes hästi. Paralleelselt ehitati linnas kaabliliine ja trafoalajaamu elektrivoolu tarbijateni toimetamiseks trafoalajaamu. 18.–19.04.1913 toimus elektrijaama kompleksne vastuvõtuproov ekspertide komisjoni poolt, kes tunnistas töö kordaläinuks ja andis elektrijaamale alalise töötamise loa. Kuigi luba anti välja aprillis, oli esimene abonent elektrivõrku lülitatud juba 24.03.1913 (11. 03.1913 vkj). Seda päeva loetaksegi Tallinna elektrijaama töö alguseks. Jaam sai nimeks '''Tallinna Linna Elektri Keskjaam''' ja allus Tallinna volikogu valgustuse ja veemuretsemise komisjonile. Jaama esimene juhataja oli E.[[Evald Maltenek]].

Elektrijaam nii tootis kui ka jaotas ja müüs elektrienergiat, ehitas elektrivõrke ning kõrvaldas elektriseadmete rikkeid. Elektrijaamal oli piisavalt võimsust tarbijate varustamiseks ja esialgu suunati põhitähelepanu elektrivõrgu laiendamisele ning uute tarbijate liitumisele. Kuid tarbijate kiire kasv tekitas peagi olukorra, kus elektrijaama võimsusest jäi väheseks. Juba 1914. aastal tegi Maltenek ettepaneku jaama laiendamiseks. Elektrijaama järgmise juhataja H. Feldmani, elektrijaama järgmise juhataja koostatud laienduse projekti kinnitas volikogu 16.09.1915. Projekt jäi siiski realiseerimata sõjaolukorra ja rahapuuduse tõttu. Samal ajal tekkisid ka raskused kivisöega varustamisel, mida seni oli saadud Donetski[[Donetsi basseinistsöebassein]]ist. 1918 katkes kivisöe saamine hoopiski ja tuli üle minna kohalikule kütusele, [[Turvas|turbale]] ja puidule. Samas puudus elektrijaamal võimsusreserv ja jaama laiendamine oli hädavajalik.

Elektrijaama laiendamise uue kava töötas välja 1917. aastast juhatajaks saanud A. Markson. Kava nägi ette 2000 kW turbogeneraatori ja selle tööks vajaliku kahe aurukatla paigaldamist. KütuseksKütus oli turvas. Kava realiseeriti 1920. aastatel. Ja jällegi oli elektrijaamal võimsust küllaldaselt, et võis vanad seadmed reservi jätta. Aga see ei kestnud kaua, peagi tuli järjekordne laiendamine ette võtta. Elektrijaama laiendamisi toimus ajavahemikul 1919–1939 neli, kus siis kas paigaldati lisaks uusi võimsamaid seadmeid või asendati vanu uute ja võimsamatega. Nende laiendamiste jupphaaval tegemise põhjuseks oli enamasti linna kimbutav rahapuudus, aga ka vähene kogemus selles valdkonnas.1924. aastal võeti kasutusele uus kütus – [[põlevkivi]] – ja 1934. aastal ehitati keskrõhukatlad. Põlevkivi kasutuselevõtt oli sel ajal pöördelise tähtsusega käik. See lahendas pikaks ajaks elektrijaama kütusega varustatuse, millega varasematel aastatel oli pidevalt raskusi, eriti puidu hankimisega. Teiseks andis see tõuke põlevkivi põletustehnika arengule Eestis.

Järjekordse laienduse tarvis aastatel 1923–1924 telliti kaks uut aurukatelt Inglise firmalt Babcock&Wilcox, mille kütusekskütus oli põlevkivi. Et aga põlevkivi põletamise kogemus puudus, siis telliti kummalegi katlale erinevad küttekolded. Ühele paigaldati Prantsuse firma tolmküttekolle ja teisele kodumaise tehase Ilmarine liikuvlülidega trepprestkolle tükipõlevkivi põletamiseks. Kui aurukatlad 1924. aasta suvel tööle pandi, selgus, et rahuldavalt hakkas tööle Ilmarise küttekolle. Prantsuse oma aga korralikult tööle ei saadudki ja see asendati Ilmarise omaga. Pärast mõningaid konstruktsiooniparandusi tehase ja elektrijaama ühistööna osutus Ilmarise küttekolle sedavõrd heaks, et nendega varustati nii varem paigaldatud kui ka järgmistel laiendustel paigaldatud aurukatlad.

Põlevkivi kasutuselevõtuga kerkis esile ka teisi probleeme. Esmalt selgus, et põlevkivi põletamisel hakkas korstnast tulema paksu musta suitsu tulema, mis tuulega linna peale langes ja linnaelanikke väga pahandas. Tuli välja, et põlevkivikateldele paigaldati uus metallkorsten, aga liiga madal, ainult 20 meetri kõrgune. Ja ka küttekolletes ei oldud veel korralikku töörežiimi saavutatud. Pärast ülalmainitud küttekolletekollete konstruktsioonimuudatusikonstruktsiooni muudatusi ja korstna pikendamist 40 meetrilemeetrini 1926. aasta suvel olukord normaliseerus. Teine probleem tekkis tuha ladestamisega. Võrreldes varasemate kütustega tekkis põlevkivi põletamisel tuhka tunduvalt rohkem, aga selle ladestamiseks ei olnud elektrijaama juures piisavalt kohta. Lahendus leiti nii, et tuhk veeti kõrvalolevasse mereranda, kasvatades ühtlasi merest maad juurde. Selleks ehitati spetsiaalne ripptee, mida mööda siis töölised tuhavagonette jaama ja ranna vahel edasi-tagasi lükkasid. Alles 1951. aastal hakati rakendama hüdraulilist tuhaärastust ja järgmisel aastal lõpetati sellisel viisil tuhatransport mereranda. Praegune [[Tallinna Linnahall|linnahall]] ongi ehitatud sellele tuhaväljale.

Järgmine oluline uuendus tehti 1934, kui järjekordse laienduse käigus otsustati paigaldada suurema võimsusega keskrõhukatlad. Seni kasutati madalrõhukatlaid, mille auruparameetrid olid kuni 15 at ja 350 °C. Uutel, jällegi Babcock&Wilcoxi kateldel olid auruparameetrid juba 26,25 at ja 400 °C. Kateldele paigaldati samuti Ilmarise küttekolded, mis võimaldasid kasutada juba III sordi ehk peenpõlevkivi. Koos varem paigaldatudvarempaigaldatud, samadele auruparameetritele ettenähtud 5 MW turbogeneraatoriga kasvas elektrienergia tootmise efektiivsus oluliselt. Lisaks tootmisseadmetele laiendati ka hooneid ja rajatisiehitisi nagu katlamaja, masinamaja jm. Peale esialgse telliskorstna püstitati kaks metallkorstnat. Laienduste lõpuks 1939 oli elektrijaama võimsus 19 MW, sel ajal suurim Eestis.

Rasked ajad tuli elektrijaamal üle elada sõja ajal, aastail 1941–1944. Kui Nõukogude väed 1941. aastal olid[[Tallinna sunnitudvallutamine lahkuma(1941)|taganesid Tallinnast]], demonteeriti kaks suuremat turboagregaati ja mitmed muud seadmed ning saadeti Nõukogude Liitu. Masinamaja, osa katlamajast ja telliskorsten aga õhiti. Elektrijaam lakkas töötamast.

[[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa okupatsiooni]] ajal hakati elektrijaama taastama. Paigaldati mujalt toodud kaks turboagregaati (1942. aastal 5 MW ja 1943. aastal 6 MW) ning olemasolevate aurukateldega alustati uuesti elektritootmist, kuid mitte enam sõjaeelsel tasemel. Sellel perioodil toimus ka järjekordne nimemuutus ja jaam sai uue omaniku. Kui seni allus elektrijaam Tallinna linnavalitsusele, siis 16.06.1942 anti see üle okupatsiooniaegsele Idaala Energiavarustuse p.v. Seltsi Eesti Kindralkomissari Piirkonnale ning sai uueks nimeks '''Tallinna Elektrijaam ja -võrgud'''. Ja sealtpeale ei kuulunud elektrijaam enam kunagi Tallinna linnavalitsusele. Kui 1944 nüüd juba Saksa sõjavägi oli sunnitud lahkuma, oli viimasel kavas ka Tallinna elektrijaam õhkida. Seda aga ei õnnestunud teha tänu elektrijaama personali vastutegutsemisele. Lahelt laevasuurtükkidest tulistatud mürsud vigastasid ainult osa katlamaja ja katlaid ning ühte metallkorstnat. Aga jaam oli võimeline jätkama elektrienergia tootmist, küll ainult piiratud võimsusel.