Enno Tammer: erinevus redaktsioonide vahel

Enno Tammer tunnistati Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 1997. a. otsusega kriminaalkoodeksi § 130 järgi süüdi selles, et tema, ajalehe "Postimees" 3. aprilli 1996. a. numbris avaldatud kirjutises pealkirjaga "Ülo Russak eitab vargust"<ref>Enno Tammer, [http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/96/04/03/kuum.htm#kolmas Ülo Russak eitab vargust], Postimees, 3. aprill 1996</ref>, solvas [[Vilja Laanaru]]t, nimetades teda "rongaemaks" ja "abielulõhkujaks".<ref name="Rk 3-1-1-80-97">[https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=80382 Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi kohtuotsus, 3-1-1-80-97], RTIII, 20.10.1997, 28, 285</ref>

Seejärel pöördus Tammer 19. veebruaril 1998 [[Euroopa Inimõiguste Kohus|Euroopa Inimõiguste Kohtu]] poole, leides, et tema süüdimõistmisega ajaleheintervjuus tehtud märkuste eest on rikutud [[Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon]]i artiklit 10. Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas 6. veebruari 2001, et konventsiooni artiklit 10 ei ole rikutud.<ref>[http://www.coe.ee/?op=body&id=132 Euroopa Inimõiguste Kohus Kohtuasjas Tammer versus Eesti], 6. veebruari 2001 aasta kohtuotsus</ref>

* "Minu kuritööd: artiklid, intervjuud, reportaažid", [[BNS-i kirjastus]], [[Tallinn]] [[1997]], 184 lk; ISBN 9985883047