Horvaatia kuningriik (keskaegne): erinevus redaktsioonide vahel

}}

 

 

 

== Nimi ==

[[Pilt:Branimir.jpg|thumb|200px|left|Hertsog [[Branimir]]i kivisse raiutud pealiskiri, u. 880.]]

 

 

Horvaatide [[ristiusustamine]] algas pärast nende saabumist, arvatavasti 7. sajandil, seda mõjutas vanade Rooma linnade lähedus Dalmaatsias. Protsess lõpetati põhjas 9. sajandi alguseks. Ristiusustamise algus on ajaloolistes tekstides vaidlusalune: Bütsantsi tekstid räägivad hertsog Porinist, kes alustas seda keiser Herakleios I initsiatiivil, siis Porgast, kes peamiselt ristis oma rahvast pärast Rooma misjonäride mõju, samas rahvapärimus meenutab ristiusustamist hertsog [[Borna (Horvaatia)|Borna]] valitsemise ajast. On võimalik, et need kõik on sama valitsejanime tõlgendused.

Põhi muutus [[Karolingide impeerium]]i alamaks 800. aasta paiku, kui Horvaatia Pannoonia vürst [[Vojnomir]] vahetas aastal 796 pooli [[Avaarid (Euraasia)|avaaride]] ja [[Frangid|frankide]] vahel. Frangid saavutasid kontrolli piirkonna üle [[Sava]], [[Drava]] ja [[Doonau]] vahel, mis läks [[Friuli mark]]krahvi alla. [[Aquileia patriarhaat]] sai õiguse ristida ülejäänud slaavlased piirkonnas. [[Karl Suur]] tungis Horvaatia Dalmaatsia ossa aastal 799, vaidlustades selle Bütsantsi süseräniteedi. Kuigi frangid kaotasid [[Trsati piiramine|Trsati piiramise]], tunnistati aastast 803 frankide ülemvõimu enamuses Põhja-Dalmaatsias.

 

 

 

Vahepeal tungisid [[saratseenid]], rühm [[Araablased|Araabia]] piraate, 840. aastatel [[Taranto]]sse ja [[Bari emiraat|Barisse]]. Nende piraatluse ulatus sundis Bütsantsi kasvatama oma sõjalist kohalolekut Aadria mere lõunaosas. Aastal 867 purustas Bütsantsi laevastik [[saratseenid]]e piiramisrõnga [[Ragusa vabariik|Ragusa]] (praegu [[Dubrovnik]]) ümber ja võitis ka Neretva piraate.

 

 

Järgmine hertsog [[Zdeslav (Horvaatia)|Zdeslav]] (878–879) kukutas Domagoj' poja, kuid valitses lühidalt, et näha, kuidas Bütsants vallutas suure osa Dalmaatsiast. Ta kukutati hertsog [[Branimir (Horvaatia)|Branimiri]] (879–892) poolt, keda toetas läänekirik. Branimir oli esimene Horvaatia valitseja, kelle ajal sai Horvaatia tunnistuse suveräänse riigina, kui seda tunnistas aastal 879 paavst [[Johannes VIII (paavst)|Johannes VIII]]. Säilinud [[Branimiri pealiskiri|pealiskirjal]] aastast 888 nimetati Branimiri "horvaatide hertsogiks" ([[Ladina keel|ladina:]] ''Dux Cruatorvm''). Branimir asus tõrjuma Bütsantsi rünnakuid ja tugevdas oma riiki Rooma egiidi all. Pärast Branimiri surma võttis kontrolli Horvaatias hertsog [[Muncimir (Horvaatia)|Muncimir]] (892–910), Zdeslavi vend, ja valitses seda sõltumatult nii Roomast kui ka Bütsantsist kui ''divino munere Croatorum dux'' (jumala abiga horvaatide hertsog).

[[Pilt:Map Byzantine Empire 1045 2000px svg.png|thumb|left|300px|Horvaatia Kagu-Euroopa kaardil aastal 1045.]]

 

 

Kuid aastal 1072 aitas Krešimir Bulgaariat ja Serbiat ülestõusus Bütsantsi isandate vastu. Bütsantslased maksid kätte aastal 1074, saates [[Normannid|normanni]] krahvi Amiki [[Rab]]i piirama. Tal nurjus saare vallutamine, kuid tal õnnestus kuningas kinni püüda ja horvaadid olid sunnitud lahkuma ja andma Spliti, Trogiri, Zadari, [[Biograd na Moru|Biograd]]i ja [[Nin (Horvaatia)|Nin]]i normannidele. Aastal 1075 ajas Veneetsia normannid minema ja sai linnad endale. Krešimir IV lõpp aastal 1074 tähistas ka ''de facto'' lõppu Trpimirovići dünastiale, kes oli valitsenud Horvaatia maid üle kahe sajandi.

[[Supetari cartularium]]i järgi valiti uus kuningas seitsme baani poolt (kui eelmine suri pärijata, näiteks Krešimir IV): [[Horvaatia baan]], [[Bosnia baan]], [[Slavoonia baan]] jne. Baanid valiti esimese kuue Horvaatia hõimu poolt, kui ülejäänud kuus vastutasid [[župan]]ite valimise eest.

 

 

Dmitar Zvonimir abiellus aastal 1063 [[Jelena Lijepa]]ga. Kuninganna Jelena oli Ungari printsess, kuningas [[Béla I]] tütar [[Árpádi dünastia]]st ja tulevase Ungari kuninga [[László Püha|László I]] õde. Zvonimir ja Jelena said poja Radovani, kes suri teismeliseeas või varastes kahekümnendates. Kuningas Dmitar Zvonimir suri aastal 1089. Tema surma täpsed asjaolud pole teada. Hilisema, tõenäoliselt põhjendamata legendi järgi tapeti kuningas Zvonimir aastal 1089 mässu ajal.

Viimase kuninga Zvonimiri lesk Jelena püüdis pärimiskriisi ajal hoida oma võimu Horvaatias. Mõned Horvaatia aadlikud Jelena lähikonnas, võibolla Gusićid ja/või Viniha Lapčani perekonnast, vaidlustades järglust pärast Zvonimiri surma, kutsusid kuningas László I Jelenale appi ja pakkusid talle Horvaatia trooni, mida peeti pärimisõiguse järgi õigusega tema omaks. Mõne allika järgi kutsusid mitu Dalmaatsia linna samuti kuningas László appi, esitledes end tema õukonnas kui ''[[valge horvaadid]]''. Seega ei olnud László poolt käivitatud kampaania puhtalt välisagressioon ja ta ei ilmunud Horvaatia troonile vallutajana, vaid kui pärimisõigusega järglane. Aastal 1091 ületas László [[Drava]] jõe ja vallutas vastupanu kohtamata kogu [[Slavoonia]] provintsi, kuid tema kampaania peatati ''Raudmägedes'' ([[Petrova Gora|Gvozdi mägi]]). Kuna Horvaatia aadlikud olid jagunenud, oli László kampaania edukas, kuid ta ei suutnud saavutada kontrolli kogu Horvaatia üle, kuigi tema vallutuse täpne ulatus pole teada. Sel ajal ründasid Ungari kuningriiki [[polovetsid]], kes olid tõenäoliselt saadetud [[Bütsants]]i poolt, nii oli László sunnitud taganema oma kampaaniast Horvaatias. László nimetas oma vennapoja [[prints Álmos]]e haldama kontrollitavat Horvaatia ala, rajas oma uue võimu sümbolina [[Zagrebi peapiiskopkond|Zagrebi piiskopkonna]] ja läks tagasi Ungarisse. Sõja ajal valiti [[Petar Snačić]] aastal 1093 Horvaatia feodaalisandate poolt kuningaks. Petari võimubaas asus Kninis. Tema valitsemist tähistas võitlus kontrolli üle riigis Álmosega, kes ei suutnud oma võimu luua ja sunniti aastal 1095 Ungarisse taganema.

 

 

László suri aastal 1095, jättes oma vennapoja [[Kálmán]]i kampaaniat jätkama. Kálmánit, samuti Lászlót enne teda, ei nähtud vallutajana, vaid Horvaatia troonipretendendina. Kálmán kogus suure armee, survestamaks oma trooninõuet, ja võitis aastal 1097 kuningas Petari vägesid [[Gvozdi mäe lahing]]us, Petar tapeti. Kuna horvaatidel ei olnud enam juhti ja [[Dalmaatsia]] arvukad kindlustatud linnad olid raskesti kaitstavad, algasid läbirääkimised Kálmáni ja Horvaatia feodaalisandate vahel. Võttis õige mitu aastat, enne kui Horvaatia aadel tunnistas Kálmánit kuningana. Kálmán krooniti [[Biograd na Moru|Biograd]]is aastal 1102 ja Kálmáni omandatud tiitel oli nüüd "Ungari, Dalmaatsia ja Horvaatia kuningas". Mõned tema kroonimise mõisted on kokku võetud teoses ''[[Pacta Conventa (Horvaatia)|Pacta Conventa]]'', millega [[Horvaatia aadel]] nõustus Kálmánit kuningana tunnistama. Vastutasuks säilitasid 12 Horvaatia aadlikku, kes allkirjastasid kokkuleppe, oma maad ja varad ja said maksuvabastusi. Aadlikud pidid igaüks saatma kuninga kulul vähemalt kümme relvastatud ratsameest Drava jõe taha, kui piire rünnati. Sellele vaatamata pole Pacta Conventa autentne dokument aastast 1102, see oli peaaegu kindlasti mingi leping või kokkulepe Horvaatia aadli ja Kálmáni vahel, mis reguleeris suhteid ühteviisi.

{{vaata|Horvaatia liidus Ungariga}}

 

 

== Vaata ka ==