Erinevus lehekülje "Horvaatia kuningriik (keskaegne)" redaktsioonide vahel

P
kriipsud
P
P (kriipsud)
}}
 
'''Horvaatia kuningriik''' ([[Ladina keel|ladina:]] ''Regnum Croatiae''; [[Horvaadi keel|horvaadi:]] ''Kraljevina Hrvatska, Hrvatsko Kraljevstvo'') oli keskaegne kuningriik [[Kesk-Euroopa]]s, koosnedes enamasti sellest, mis praegu on [[Horvaatia]] (ilma enamuse [[Istria]]ta ja mõne [[Dalmaatsia]] rannikulinnata), samuti tänapäeva [[Bosnia ja Hertsegoviina]] osadest. Kuningriik eksisteeris kui [[suveräänne riik]] peaaegu kaks sajandit. Selle olemasolu iseloomustasid erinevad konfliktid ja rahuajad või liidud [[Bulgaarlased|bulgaarlaste]], [[Bütsantsi kreeklased|bütsantslaste]], [[Ungarlased|ungarlastega]] ja konkurents [[Venezia vabariik|Veneziaga]] kontrolli eest [[Aadria meri|Aadria mere]] idaranniku üle. Eesmärgi edendada [[Slaavi keeled|slaavi keelt]] jumalateenistusel võttis esmakordselt kasutusele 10. sajandi [[piiskop]] [[Grgur Ninski]], mis andis tulemuseks konflikti [[paavst]]iga, kes hiljem tema poolt kukutaikukutati. 11. sajandi teisel poolel õmmestus Horvaatial kindlustada enamus [[Dalmaatsia (teema)|Dalmaatsia]] rannikulinnu, kui Bütsantsi kontroll nende üle kokku varises. SellelSel ajal jõudis kuningriik oma haripunkti, kui valitsesid kuningad [[Petar Krešimir IV]] (1058-10741058–1074) ja [[Dmitar Zvonimir]] (1075-10891075–1089).
 
Riiki valitses aastani 1091 enamasti [[Trpimirovićid|Trpimirovići]] dünastia. Siit alates koges riik päriluskriisi ja pärast kümmet aastat konflikte trooni pärast ja pealepärast [[Gvozdi mäe lahing]]ut läks kroon [[Árpádi dünastia]]le, kui kuningas [[Kálmán]] krooniti aastal 1102 [[Biograd na moru|Biogradis]] "Horvaatia ja Dalmaatsia kuningaks", ühendades kaks kuningriiki ühe krooni alla. Täpsed mõisted kahe riigi vahelistest suhetest muutusid vaidlusküsimuseks 19. sajandil. Suhte loomus vaheldus läbi aja, Horvaatia säilitas suurel määral sisemise autonoomia, samas jäi tegelik võim kohaliku aadli kätte. Tänapäeva Horvaatia ja Ungari historiograafid näevad suhteid Horvaatia kuningriigi ja Ungari kuningriigi vahel aastast 1102 enamasti [[personaalunioon]]i vormina, s.o.t et neid ühendas ühine kuningas.
 
== Nimi ==
[[Pilt:Branimir.jpg|thumb|200px|left|Hertsog [[Branimir]]i kivisse raiutud pealiskiri, u. 880.]]
 
Varaseim ülestähendus kontaktist Rooma [[paavst]]i ja [[horvaadid|horvaatide]] vahel on 7. sajandi keskpaiga sissekanne teoses ''[[Liber Pontificalis]]''. Paavst [[Johannes IV (paavst)|Johannes IV]] (Johannes Dalmaatsiast, 640-642640–642) saatis abt Martini [[Dalmaatsia]]sse ja [[Istria]]sse, et maksta lunaraha mõne vangi ja vanade kristlike märtrite säilmete eest. See abt reisis väidetavalt läbi Dalmaatsia Horvaatia juhtide abiga, ja pani aluse tulevastele suhetele paavsti ja horvaatide vahel.
 
Horvaatide [[ristiusustamine]] algas pärast nende saabumist, arvatavasti 7. sajandil, seda mõjutas vanade Rooma linnade lähedus Dalmaatsias. Protsess lõpetati põhjas 9. sajandi alguseks. Ristiusustamise algus on ajaloolistes tekstides vaidlusalune: Bütsantsi tekstid räägivad hertsog Porinist, kes alustas seda keiser Herakleios I initsiatiivil, siis Porgast, kes peamiselt ristis oma rahvast pärast Rooma misjonäride mõju, samas rahvapärimus meenutab ristiusustamist hertsog [[Borna (Horvaatia)|Borna]] valitsemise ajast. On võimalik, et need kõik on sama valitsejanime tõlgendused.
Põhi muutus [[Karolingide impeerium]]i alamaks 800. aasta paiku, kui Horvaatia Pannoonia vürst [[Vojnomir]] vahetas aastal 796 pooli [[Avaarid (Euraasia)|avaaride]] ja [[Frangid|frankide]] vahel. Frangid saavutasid kontrolli piirkonna üle [[Sava]], [[Drava]] ja [[Doonau]] vahel, mis läks [[Friuli mark]]krahvi alla. [[Aquileia patriarhaat]] sai õiguse ristida ülejäänud slaavlased piirkonnas. [[Karl Suur]] tungis Horvaatia Dalmaatsia ossa aastal 799, vaidlustades selle Bütsantsi süseräniteedi. Kuigi frangid kaotasid [[Trsati piiramine|Trsati piiramise]], tunnistati aastast 803 frankide ülemvõimu enamuses Põhja-Dalmaatsias.
 
Karl Suure sissetung Dalmaatsia linnadesse provotseeris sõja Ida-Rooma keisririigiga pärast rahu sõlmimist taastas Bütsants linnriigid ja saared, kuid Karl Suur säilitas Istria ja Dalmaatsia sisemaa. Pärast [[Karl Suur]]e surma aastal 814 frankide mõju vähenes ja [[Ljudevit Posavski]] tõstis aastal 819 Pannoonias mässu. Sel ajal valitses [[Horvaatia hertsogkond]]a [[Borna (Horvaatia)|Borna]], kes oli sõjas frankide poolel. See viis avaliku konfliktini Borna ja Ljudeviti vahel, milles Bornat aastal 819 [[Kupa lahing]]us võideti. [[Frangid|Frangi]] [[markkrahv]]id saatsid vägesid aastatel 820, 821 ja 822, kuid iga kord nurjus neil mässu purustamine, kuni lõpuks taandusid Ljudeviti väed [[Bosnia]]sse. Enamus [[Pannoonia Horvaatia vürstkond|Pannoonia Horvaatia vürstkonnast]] jäi frankide süseräniteedi alla 9. sajandi lõpuni. Tänapäevane Ida-[[Slavoonia]] ja [[Srem]] langesid aastal 827 pärast piirivaidlust frankidega [[Esimene Bulgaaria tsaaririik|bulgaarlaste]] kätte. 845. aasta rahulepinguga kinnitati frangid kogu Slavoonia valitsejateks, kuid Srem jäi Bulgaaria alluvusse.
 
Vahepeal olid Dalmaatsia horvaadid ürikute järgi aastast 828 Itaalia kuningriigi alamad, mida valitses [[Lothar I (Frangi keiser)|Lothar I]]. Hertsog [[Mislav (Horvaatia)|Mislav]] (u. 835–845) rajas suurepärase laevastiku ja aastal 839 sõlmis ta rahulepingu [[Veneetsia doodž]]i [[Pietro Tradonico]]ga. Veneetslased asusid varsti võitlema [[Neretva piraadid|Neretva piraatidega]], kuid ei suutnud neid võita. Hertsog [[Trpimir I (Horvaatia)|Trpimir I]] sai Mislavi järglaseks 845. aasta paiku ja ründas aastal 846 edukalt Bütsantsi rannikulinnu Dalmaatsias. Aastal 855 ründas Bulgaaria [[Boris I (Bulgaaria)|Boris I]] [[Horvaatia hertsogkond|Dalmaatsia Horvaatiat]], püüdes laiendada oma riiki [[Aadria meri|Aadria mereni]], kuid sai arvatavasti Ida-Bosnias kaotuse ja sõlmis Trpimiriga rahulepingu. Trpimir I suutis kindlustada võimu Dalmaatsia ja enamuse sisemaa piirkondade üle [[Pannoonia]] suunal, kui algatas krahvkonnad oma alluvate kontrollimise viisina (idee korjas ta üles frankidelt). Esimene teadaolev kirjalik horvaatide mainimine on Trpimiri poolt 4. märtsil 852 välja antud [[Ladina keel|ladinakeelses]] hartas. Trpimiri mäletatakse alusepanijana [[Trpimirovićid|Trpimirovići]] dünastiale, kes valitses Horvaatias katkestustega aastatel 845 kuni 1091845–1091.
 
Vahepeal tungisid [[saratseenid]], rühm [[Araablased|Araabia]] piraate, 840. aastatel [[Taranto]]sse ja [[Bari emiraat|Barisse]]. Nende piraatluse ulatus sundis Bütsantsi kasvatama oma sõjalist kohalolekut Aadria mere lõunaosas. Aastal 867 purustas Bütsantsi laevastik [[saratseenid]]e piiramisrõnga [[Ragusa vabariik|Ragusa]] (praegu [[Dubrovnik]]) ümber ja võitis ka Neretva piraate.
 
Olles silmitsi arvukate ohtudega merel, ehitas hertsog [[Domagoj (Horvaatia)|Domagoj]] (864–876) taas üles Horvaatia laevastiku ja aitas aastal 871 frankidel [[Bari]] [[Araablased|araablastelt]] tagasi vallutada. Tema valitsusajal oli piraatlus Aadria merel tavaline tegevus. Horvaatia alused sõdisid ka veneetslaste ja frankide vastu. Domagoj juhtis edukat mässu Frangi riigi vastu, lõpetades nende ülemvõimu Horvaatias. Domagoj väed ründasid aastal 876 Lääne-Istria linnu, kuid said seejärel Veneetsia laevastikult lüüa. Tema maaväed võitsid Pannoonia hertsog [[Koceľ]]it (861–874), kes oli frankide feodaalisand, ja ta heitis seeläbi endalt frankide vasallistaatuse. Domagoj järglane oli tema poeg, kelle nimi pole teada ja kes valitses Horvaatiat aastatel 876 kuni 878876–878.
 
Järgmine hertsog [[Zdeslav (Horvaatia)|Zdeslav]] (878–879) kukutas Domagoj' poja, kuid valitses lühidalt, et näha, kuidas Bütsants vallutas suure osa Dalmaatsiast. Ta kukutati hertsog [[Branimir (Horvaatia)|Branimiri]] (879–892) poolt, keda toetas läänekirik. Branimir oli esimene Horvaatia valitseja, kelle ajal sai Horvaatia tunnistuse suveräänse riigina, kui seda tunnistas aastal 879 paavst [[Johannes VIII (paavst)|Johannes VIII]]. Säilinud [[Branimiri pealiskiri|pealiskirjal]] aastast 888 nimetati Branimiri "horvaatide hertsogiks" ([[Ladina keel|ladina:]] ''Dux Cruatorvm''). Branimir asus tõrjuma Bütsantsi rünnakuid ja tugevdas oma riiki Rooma egiidi all. Pärast Branimiri surma võttis kontrolli Horvaatias hertsog [[Muncimir (Horvaatia)|Muncimir]] (892–910), Zdeslavi vend, ja valitses seda sõltumatult nii Roomast kui ka Bütsantsist kui ''divino munere Croatorum dux'' (jumala abiga horvaatide hertsog).
[[Pilt:Map Byzantine Empire 1045 2000px svg.png|thumb|left|300px|Horvaatia Kagu-Euroopa kaardil aastal 1045.]]
 
[[Petar Krešimir IV|Krešimir IV]] (1058–1074) valitsusajal jõudis keskaegne Horvaatia kuningriik oma territoriaalsesse haripunkti. Krešimiril õnnestus saada Bütsantsilt kinnitus oma ülemvõimule Dalmaatsia linnade üle, s.o. [[Dalmaatsia (teema)|Dalmaatsia teema]] üle, välja arvatud [[Dubrovnik]]i teema ja [[Durrës|Durazzo]] hertsogkond. Ta võimaldas ka [[Rooma kuuria]]l olla rohkem kaasatud Horvaatia usuasjadesse, mis kindlustas tema võimu, kuid häiris tema võimu [[Glagoolitsa|glagoliitilise]] vaimulikkonna üle [[Istria]] osades pärast 1060. aastat. Krešimir IV ajal koosnes Horvaatia 12 krahvkonnast ja oli veidi suurem, kui Tomislavi ajal. See sisaldas kõige lähemal Lõuna-Dalmaatsia Pagania hertsogkonda, ning selle mõju ulatus [[Zahumlje]], [[Travunja]] ja [[Duklja]] üle.
 
Kuid aastal 1072 aitas Krešimir Bulgaariat ja Serbiat ülestõusus Bütsantsi isandate vastu. Bütsantslased maksid kätte aastal 1074, saates [[Normannid|normanni]] krahvi Amiki [[Rab]]i piirama. Tal nurjus saare vallutamine, kuid tal õnnestus kuningas kinni püüda ja horvaadid olid sunnitud lahkuma ja andma Spliti, Trogiri, Zadari, [[Biograd na Moru|Biograd]]i ja [[Nin (Horvaatia)|Nin]]i normannidele. Aastal 1075 ajas Veneetsia normannid minema ja sai linnad endale. Krešimir IV lõpp aastal 1074 tähistas ka ''de facto'' lõppu Trpimirovići dünastiale, kes oli valitsenud Horvaatia maid üle kahe sajandi.
[[Supetari cartularium]]i järgi valiti uus kuningas seitsme baani poolt (kui eelmine suri pärijata, näiteks Krešimir IV): [[Horvaatia baan]], [[Bosnia baan]], [[Slavoonia baan]] jne. Baanid valiti esimese kuue Horvaatia hõimu poolt, kui ülejäänud kuus vastutasid [[župan]]ite valimise eest.
 
Krešimiri järglaseks sai [[Dmitar Zvonimir]] (1075–1089) [[Trpimirovićid|Trpimirovići]] dünastia Svetoslavići harust. Ta oli enne [[Slavoonia]] baan [[Petar Krešimir IV]] teenistuses ja hiljem [[Horvaatia valitsejate loend|Horvaatia hertsog]]. Ta sai kuningatiitli paavst [[Gregorius VII]] toetusel ja krooniti 8. oktoobril 1076 [[Solin]]is Horvaatia kuningaks. Zvonimir abistas aastatel 1081 kuni 10851081–1085 [[Robert Guiscard]]'i normanne nende võitluses Bütsantsi ja Veneetsia vastu. Zvonimir aitas transportida nende vägesid läbi [[Otranto väin]]a ja hõivata [[Durrës|Dyrrhachium]]i linn. Tema väed aitasid normanne mitmes lahingus piki Albaania ja Kreeka rannikut. Selle tõttu andsid bütsantslased aastal 1085 oma õigused Dalmaatsias üle Veneetsiale. Zvonimiri valitsemine on raiutud kivisse [[Baška tahvel|Baška tahvlile]], mis on säilinud tänapäevani, kui üks vanimaid kirjutatud Horvaatia tekste, mida hoitakse [[Zagreb]]i arheoloogiamuuseumis. Zvonimiri valitsemist mäletatakse kui rahumeelset ja õitsvat aega, mille ajal horvaatide side Püha Tooliga veelgi kinnistus, nii palju, et katoliiklus jäi horvaatide sekka tänapäevani. Sel ajal tehti aadlitiitlid Horvaatias sarnaseks nendele, mida kasutati sel ajal Euroopa teistes osades, ''comes'' ja ''baron'' olid ''župan'' ja õukonna-aadel ning ''vlastelin'' oli aadlimees. Horvaatia riik lähenes Lääne-Euroopale ja kaugenes idast.
 
Dmitar Zvonimir abiellus aastal 1063 [[Jelena Lijepa]]ga. Kuninganna Jelena oli Ungari printsess, kuningas [[Béla I]] tütar [[Árpádi dünastia]]st ja tulevase Ungari kuninga [[László Püha|László I]] õde. Zvonimir ja Jelena said poja Radovani, kes suri teismeliseeas või varastes kahekümnendates. Kuningas Dmitar Zvonimir suri aastal 1089. Tema surma täpsed asjaolud pole teada. Hilisema, tõenäoliselt põhjendamata legendi järgi tapeti kuningas Zvonimir aastal 1089 mässu ajal.
Viimase kuninga Zvonimiri lesk Jelena püüdis pärimiskriisi ajal hoida oma võimu Horvaatias. Mõned Horvaatia aadlikud Jelena lähikonnas, võibolla Gusićid ja/või Viniha Lapčani perekonnast, vaidlustades järglust pärast Zvonimiri surma, kutsusid kuningas László I Jelenale appi ja pakkusid talle Horvaatia trooni, mida peeti pärimisõiguse järgi õigusega tema omaks. Mõne allika järgi kutsusid mitu Dalmaatsia linna samuti kuningas László appi, esitledes end tema õukonnas kui ''[[valge horvaadid]]''. Seega ei olnud László poolt käivitatud kampaania puhtalt välisagressioon ja ta ei ilmunud Horvaatia troonile vallutajana, vaid kui pärimisõigusega järglane. Aastal 1091 ületas László [[Drava]] jõe ja vallutas vastupanu kohtamata kogu [[Slavoonia]] provintsi, kuid tema kampaania peatati ''Raudmägedes'' ([[Petrova Gora|Gvozdi mägi]]). Kuna Horvaatia aadlikud olid jagunenud, oli László kampaania edukas, kuid ta ei suutnud saavutada kontrolli kogu Horvaatia üle, kuigi tema vallutuse täpne ulatus pole teada. Sel ajal ründasid Ungari kuningriiki [[polovetsid]], kes olid tõenäoliselt saadetud [[Bütsants]]i poolt, nii oli László sunnitud taganema oma kampaaniast Horvaatias. László nimetas oma vennapoja [[prints Álmos]]e haldama kontrollitavat Horvaatia ala, rajas oma uue võimu sümbolina [[Zagrebi peapiiskopkond|Zagrebi piiskopkonna]] ja läks tagasi Ungarisse. Sõja ajal valiti [[Petar Snačić]] aastal 1093 Horvaatia feodaalisandate poolt kuningaks. Petari võimubaas asus Kninis. Tema valitsemist tähistas võitlus kontrolli üle riigis Álmosega, kes ei suutnud oma võimu luua ja sunniti aastal 1095 Ungarisse taganema.
 
[[Pilt:First.Crusade.Map.jpg|thumb|220px|right|Horvaatia kuningriik u. 1097-11021097–1102, pärimiskriisi ajal.]]
 
László suri aastal 1095, jättes oma vennapoja [[Kálmán]]i kampaaniat jätkama. Kálmánit, samuti Lászlót enne teda, ei nähtud vallutajana, vaid Horvaatia troonipretendendina. Kálmán kogus suure armee, survestamaks oma trooninõuet, ja võitis aastal 1097 kuningas Petari vägesid [[Gvozdi mäe lahing]]us, Petar tapeti. Kuna horvaatidel ei olnud enam juhti ja [[Dalmaatsia]] arvukad kindlustatud linnad olid raskesti kaitstavad, algasid läbirääkimised Kálmáni ja Horvaatia feodaalisandate vahel. Võttis õige mitu aastat, enne kui Horvaatia aadel tunnistas Kálmánit kuningana. Kálmán krooniti [[Biograd na Moru|Biograd]]is aastal 1102 ja Kálmáni omandatud tiitel oli nüüd "Ungari, Dalmaatsia ja Horvaatia kuningas". Mõned tema kroonimise mõisted on kokku võetud teoses ''[[Pacta Conventa (Horvaatia)|Pacta Conventa]]'', millega [[Horvaatia aadel]] nõustus Kálmánit kuningana tunnistama. Vastutasuks säilitasid 12 Horvaatia aadlikku, kes allkirjastasid kokkuleppe, oma maad ja varad ja said maksuvabastusi. Aadlikud pidid igaüks saatma kuninga kulul vähemalt kümme relvastatud ratsameest Drava jõe taha, kui piire rünnati. Sellele vaatamata pole Pacta Conventa autentne dokument aastast 1102, see oli peaaegu kindlasti mingi leping või kokkulepe Horvaatia aadli ja Kálmáni vahel, mis reguleeris suhteid ühteviisi.
{{vaata|Horvaatia liidus Ungariga}}
 
Liidus Ungariga kandis krooni [[Árpádi dünastia]] ja pärast selle hääbumist [[Anjou dünastia]]. Horvaatia eraldi riikluse institutsioonid säilitati läbi parlamendi ([[Horvaadi keel|horvaadi:]] ''Sabor'' - Horvaatia aadlike kogu) ja baani (asekuningas), kes vastutas [[Horvaatia valitsejate loend|Ungari ja Horvaatia kuninga]] ees. Lisaks säilitasid Horvaatia aadlikud oma maad ja tiitlid. Kálmán säilitas ''Sabor''i institutsiooni ja kergendas horvaatide makse nende maal. Kálmáni järglased jätkasid enda kroonimist Horvaatia kuningateks eraldi [[Biograd na Moru|Biogradis]] kuni [[Béla IV]] ajani. 14. sajandil tekkis uus mõiste ''de jure'' sõltumatute riikide kogumi kirjeldamiseks Ungari kuninga võimu all: ''Archiregnum Hungaricum'' (István Püha krooni maad). Horvaatia jäi Ungariga seotud eraldi krooniks kuni [[Austria-Ungari]] kaotamiseni aastal 1918.
 
== Vaata ka ==