'''Youngi-Helmholtzi värvitaju teooria''' pärineb 19. sajandist ja põhineb [[Thomas Young]]i ja [[Hermann von Helmholtz]]i seisukohtadel [[värvitaju]] kohta. Nad eeldasid, et silma [[võrkkest]] ehk reetina koosneb kolmest erinevast valgustundlikust retseptorist: punanepunasest, rohelinerohelisest ja sininesinisest. Youngi-HemholtziHelmholtzi teooria ehk trikromaatiline värvitaju teooriavärvitajuteooria seletab, kuidas [[fotoretseptor]]id silmas võimaldavad inimestel ja teistel primaatidel tajuda värve. 1802. aastal postuleeris Young kolme fotoretseptori (tuntud ka kui [[kolvikesed]]) olemasolu silmas, igaüks tundlik teatud nähtava valguse vahemikule.<ref>Young, T., 1802. Bakerian Lecture: On the Theory of Light and Colours. ''Phil. Trans. R. Soc. Lond.'' 92:12-48. doi: 10.1098/rstl. 1802.0004</ref>
Hermann von HelmhotlzHelmholtz arendas 1850. aastal seda teooriat edasi. Kolme tüüpi fotoretseptoreid võib liigitada lainepikkuste eelistamise alusel: lühikesi eelistav (sinine), keskmisi eelistav (roheline), pikki eelistav (punane). Kolvikeste registreeritud signaalide tugevuse tõlgendab aju nähtavaks värviks.
Kollane valgus kasutab erineval kogusel punast ja rohelist ning vähe sinist. Kõik värvitoonid sõltuvad nende kolme kolvikese (värvusretseptori) segust. Värvuse tugevust saab muuta värvitooni muutmata, tugevus sõltub ajju jõudnud signaalide sagedusest.
Kolmele erinevale lainepikkusele tundlike rakkude olemasolu demonstreeris esimsena 1956. aastal Gunnar Svaetichin.<ref>Svaetichin,G. (1956). Spectral response curves from single cones, Actaphysiol. scand. 39, Suppl. 134, 17-46.</ref> 1983 kinnitati nende olemasolu inimese reetinas.<ref>{{cite book |last=Eysenck |first=M. W. |author2=Keane, M. T. |year=2005 |title=Cognitive Psychology: A Student's Handbook |edition=Fifth |publisher=Psychology Press |location=East Sussex}}</ref>
