|
===Varajane keskaeg kuni renessanss===
Ateistlike vaadete omaksvõtt [[euroopa|Euroopas]] varajasel [[keskaeg|keskajal]] ja [[keskaeg|keskajal]] oli küllaltki haruldane (vt. [[Inkvisitsioon|Keskaegne Inkvisitsiooninkvisitsioon]]); huvi [[metafüüsika]], [[religioon|religiooni]] ja [[teoloogia]] vastu oli inimeste hulgas valdaval kohal. Ometi oli ka liikumisi, mis tegelesid heterodoksete kontseptsioonidega [[kristlus|kristliku]] [[jeesus|Jumala]] kohta, sealhulgas peavoolust erinevate vaadetega loodusele ning Jumala kõikvõimsuse ja – teadlikkusele. [[indiviid|Indiviidid]] ja grupid, nagu [[Johannes Eriugena]], [[David Dinantist]], [[Bena Amalric]] ja [[Vaba Vaimu Brethen]] säilitasid [[kristlus|kristliku]] vaatenurga. [[Nicolas Cusa]] pooldas teatavat vormi [[fideism|fideismi]], mida ta ise kutsus '[[docta ignorantia]]' (õpitud ignorantsus), väites, et [[Jumal]] on väljaspool inimlikku liigitamist ning meie teadmised Jumalast piirduvad oletustega. [[William Ockham]] inspireerituna anti-metafüüsilistest kalduvustest koos oma nominaalse piiranguga inimmõistusele seoses üksikute objektidega, arvas et jumala olemust on võimatu inimintellekti poolt [[intuitiivsus|intuitiivselt]] või [[ratsionalism|ratsionaalselt]] hoomata. [[william ockham|Ockhami]] järgijad, nagu [[John Mirecourt]] ja [[Nicholas Autrecourt]], edendasid ta vaateid. Tulemuseks olev usu ja mõistuspärasuse eraldumine mõjutas hilisemaid [[teoloog|teolooge]] nagu [[John Wycliffe]], [[Jan Hus]] ja [[Martin Luther]].
[[Renessanss]] laiendas suurel määral ja skeptilise [[maailmavaade|maailmakäsitluse]] ulatust. Inimesed, nagu [[Leonardo da Vinci]], otsisid eksperimenteerimises võimalusi maailma ja jumala seletamiseks ja vastandusid religioossete [[autoriteet|autoriteetide]] argumentidele. Teiste [[religioon|religiooni]] ja [[kirik|Kiriku]] [[kriitik|kriitikute]] hulka kuulusid [[Niccolo Machiavelli]], [[Bonaventure des Periers]] ja [[Francois Rabelais]].
===Varajane modernismi perioodmodernismiperiood===
[[renessanss|RenessanssiRenessansi]]- ja [[reformatsioon|reformatsiooni]] <nowiki/>ajastud olid tunnistajaks religioosse tulisuse taasärkamisele, kuna vohasid uued religioossed [[ordu|ordud]], kogukonnad ja usule pühendumised katolikus maailmas. Ilmus ühe enam [[askeet|askeetlikke]] [[protestantism|protestantlikke]] [[sekt|sekte]], nagu näiteks [[kalvinist|kalvinistid]]. See ajastu täis rivaalitsemist religioonis, edendas [[spekulatsioon|spekulatsioone]] [[teoloogia|teoloogia]] ja [[filosoofia]] vallas, millest suurt osa kasutati hiljem religiooni skeptilise [[maailmavaade|maailmavaate]] edasiarendamiseks.
[[kristlus|Kristluse]] [[krititsism|kriitika]] muutus [[17. sajand|17.]] – [[18. sajand|18. sajandil]] üha sagedamaks, seda eriti [[Inglismaa]]l ja [[Prantsusmaa]]l, kus tolleaegsete allikate sõnul näis [[religioon]] vaevlevat ebaterves olekus. Mõned [[protestantism|protestantlikud]] mõtlejad, nagu [[Thomas Hobbes]], võtsid omaks [[materialism|materialistliku]] [[filosoofia]] ja [[skeptitsism]]i seletamaks [[üleloomulikkus|üleloomulikena]] näivaid ilminguid. [[17. sajand]]il hilisemal poolel muutus [[deism]] üldtunnustatud vaateks [[intellektuaal|intellektuaalide]] hulgas, nagu [[John Toland]], ja praktiliselt kõik [[18. sajand]]i [[filosoof|filosoofid]] tunnistasid omaks mingit sorti [[deism|deistliku]] [[maailmavaade|maailmavaate]]. Hoolimata nende [[kristlus|kristluse]] naeruvääristamisest, näitasid paljud [[deist|deistid]] üles põlgust ateismi vastu. Esimene tõeline ateist, kes hülgas [[deism]]i idee ja otseselt eitas [[jumala]](te) olemasolu oli [[prantsusmaa|Prantsuse]] [[preester]] [[Jean Meslier]] (1664–1729), kelle mahukas ''[[testament]]'' ateismist, leiti alles peale tema [[surm|surma]]. [[jean meslier|Meslier]] pidas [[religioon|religiooni]] ''õhulossiks'' ja [[teoloogia|teoloogiat]] ''ignorantsus looduslike põhjuste osas, mis on taandatud süsteemini'', ta kahtles [[kristlus|kristliku]] [[moraal|moraali]] õigsuses ja arvas, et [[religioon]] tervikuna on valitseva [[eliit|eliidi]] fabrikatsioon. Temale järgnes teisigi avalikult ateistlike mõtlejaid, nagu näiteks [[Baron d'Holbach]], kes ilmutas ennast ateistina [[18. sajand|18. sajandi]] lõpupoole – ajal, mil [[Jumal]]a eitamine oli vähem ohtlik seisukoht. [[David Hume]] oli kõige süstemaatilisem [[valgustus|Valgustuse]] esindaja, kes arendas [[skeptitsism|skeptilist]] [[epistemoloogia]]t, põhjendades seda [[empirism|empirismiga]], õõnestades [[teoloogia]] [[metafüüsika|metafüüsilisi]] aluseid.
[[Ludwig Feuerbach]] (1804–1872) kelle mõtlemise lähtepunkt oli [[Johann Wolfgang von Goethe|Goethe]] lause: „Kellel on [[teadus]], see ei vaja [[religioon]]i,“ õpetuse järgi ei loonud [[Jumal]] inimest oma näo järgi, vaid inimesed lõid Jumala oma soovide ja ootuste järgi – [[usk]] on [[inimkond|inimkonna]] lapseuni, see tuleb asendada [[humanism|inimlikkuse]], [[teadus]]e ja [[tsivilisatsioon|tsivilisatsiooniga]]. [[Ludwig Feuerbach|Feuerbach]] arvas, et kui inimesed lakkaksid uskumast Jumalasse, hakkaksid nad lõpuks ometi uskuma endasse ning eemaldaksid [[ühiskond|ühiskonnast]] selle tõelise [[kurjus|kurjuse]], mille peegelpildiks on [[religioon|jumalausk]]. Tema peateos [[„Kristluse olemus“]] („Das Wesen des Christentums“, 1841) mõjutas märgatavalt filosoofe nagu [[Friedrich Engels|Engels]], [[Karl Marx|Marx]], [[David Strauss]] ja [[Friedrich Nietzsche|Nietzsche]].
[[1966]]. aastal küsis ajakiri [[Time]]: „Kas Jumal on surnud?“ viidates väitele, et hinnanguliselt elab pool inimkonnast mitte-religioosse võimu all ning veel miljonitel inimestel [[Aafrika]]s, [[Aasia]]s ja [[Lõuna-Ameerika]]s puudub teadmine kristlikust [[jeesus|Jumalast]]. Järgneval aastal teatas [[Albaania]] valitsus mõjutatuna [[kommunistlik režiim|kommunistlikust režiimist]] igasuguste religioossete institutsioonide sulgemisest, kuulutades [[Albaania]] maailma esimeseks ametlikult ateistlikuks riigiks. Taolised sündmused lõid negatiivseid seoseid ateismi kohta,seda eriti [[Ameerika Ühendriigid|USA]] piirkondades, kus [[antikommunism]] oli päevakorras, sealjuures hoolimata faktist, et üldtunnustatud prominentsed ateistid olid anti-kommunistlike vaadetega.
Alates [[Berliini müür]]i langemisest vähenes aktiivsete ateistlike režiimide arv. [[2006]]. aastal väitis [[Timothy Shaw]], et Jumala-põhised liikumised kogevad üha kasvavat enesekindlust ja mõjukust, olles vastamisi ilmalike [[ideoloogia|ideoloogiatega]]. [[Gregory S. Paul]] ja [[Phil Zuckermann]] peavad seda aga [[müüt|müüdiks]] janing arvavad, et tegelikult on situatsioon palju keerulisem ningja nüansirikkam.
==Demograafia==
[[pilt:Europe_belief_in_god.svg|thumb|250px|Inimeste hulk protsentides, kes vastas [[2005]]. aastal küsimusele, kas nad ''usuvad, et jumal on olemas?'' jaatavalt.]]
Raske on kindlaks määrata ateistide täpset hulka maailmas. Erinevad religiooniteemalised küsitlused võivad ateismi defineerida erinevalt või tõmmata erinevaid piire ateismi, mitte-religioossete uskumuste, mitte-teistlike religioonide või spirituaalsete uskumuste vahele. Lisaks eelmainitule, võivad erinevad inimesed hoiduda enda ateistiks nimetamisest, kartes [[diskrimineerimine|diskrimineerimist]], sotsiaalset halvakspanu või hukkamõistu. [[Encyclopaedia Britannica|Britannica entsüklopeedias]] avaldatud [[uuring]] aastast [[2005]] väidab, et 11,9% maailma populatsioonist on mitte-religioosne ja 2,3 % ateistlik. See, aga ei sisalda endas neid, kes järgivad ateistlike religioone, nagu näiteks osad [[budism|budistid]]. [[suurbritannia|Briti]] ajalehes [[Financial Times]] avaldatud küsitlus (november – detsember, [[2006]]) kaasas endas [[Ameerika Ühendriigid|USA]] ja viie [[Euroopa]] riigi elanikkonda. Uurimuses selgus, et ameeriklased on altimad uskuma jumalat (73%) või mõnda muud sorti kõrgemat võimu, kui eurooplased. [[Euroopa]] täiskasvanute hulgas näitas kõrgemat usumäära [[Itaalia]] (62%) ja väiksemat [[Prantsusmaa]] (27%). Prantsusmaal tunnistas 32% uurimuses osalejatest end ateistiks ja 32% agnostikuks. Ametlik [[euroopa Liit|Euroopa Liidu]] uurimus näitab sarnaseid tulemusi: 18% [[Euroopa Liit|Euroopa Liidu]] elanikkonnast ei usu jumalat, 27% usub mingit sorti ''võimu või elujõudu'' ja 52% usub spetsiifilist jumalat. Proportsionaalselt 65% usklikest leidub nende seas, kes lahkusid koolist 15 aastaselt, samuti näitab uurimus, et need, kes peavad end pärinevat karmi üleskasvatusega perekonnast, soostuvad enam jumalat uskuma, kui need, kes peavad oma kasvatust vabameelseks.
Teadusajakirjas [[Nature]] [[1998]]. aastal avaldatud uurimus märkis ära, et [[Ameerika Ühendriikide Teaduste Akadeemia]] (U.S. National Academy of Science) liikmete hulgas on usk jumalasse või hauatagusesse ellu väga madal – ainult 7% uskus isikulist Jumalat võrreldes [[Ameerika Ühendriigid|USA]] keskmisega, mis on 85%.
|
