Kuralased: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
38. rida:
Pärast Mõõgavendade ordu hävitavat lüüasaamist 1236. aasta [[Saule lahing]]us ründasid leedulased järgmisel aastal Kuramaad, tapsid Engelberti ja ilmselt ärgitasid või sundisid kuralasi kristlusest loobuma. Kuna riialaste ja tegevuse lõpetanud Mõõgavendade ordu asemele loodud [[Liivi ordu]] tähelepanu pöördus vahepeal [[ristisõjad Venemaal|Vene riikide vastu sõdimisele]], siis hakati kuralaste alade tagasivallutamisega tegelema alles 1242. aastal pärast Vene-suunalise ekspansiooni nurjumist [[Jäälahing]]us. Suurem osa kuralaste maadest allutati 1242.–1245. aasta jooksul, toimus [[ristimine]], millesse kuralased vastumeelselt olevat suhtunud, ja sõlmiti uus alistumisleping. Leppe ühe tingimusena pidid kuralased ehitama [[Kuldīga ordulinnus|Kuldīga linnuse]], millest sai edaspidi Liivi ordu valduste keskus ja sõjaline baas Kuramaal. Vallutuse käigus võidi osa kuralastest Liivimaale küüditada, sellele viitab 1248. aastal [[Krimulda]]s mainitud ''Cursiculle'' küla. Kõik kuralaste alad alistati 1252.–1253. aastaks. Selle kinnitamiseks sõlmitud lepingute järgi läks 2/3 maast ordu ja 1/3 Kuramaa piiskopkonna võimu alla, määrati kindlaks maahärradele ja vaimulikele makstavad maksud, kohustati kuralasi osalema kristlaste sõjakäikudes ja ehitama ordule [[Klaipėda ordulinnus|Klaipėda linnus]]e ning kinnitati kuralaste omandiõigust maavaldustele. Lepiti kokku ka Põhja-Kuramaale 11 kiriku ehitamises. Sellest ajast on teada ka maade läänistamine teiste hulgas ka läänimeestele nimedega ''Velthune'', ''Reygyn'', ''Twertikine'' ja ''Saweyde'', kes tõenäoliselt olid kohalikud kurši ülikud.<ref>Švābe, lk 101–103</ref><ref>Latvijas vēstures avoti, 345, 348, 352, 353, 357–365</ref><ref>Kala, lk 16</ref><ref name=Dzenis>Dzenis, Vietējās izcelsmes lēņavīri Rietumlatvijā</ref>
1260. aastal järjekordses ordu organiseeritud sõjakäigus osaledes läksid kuralased nendega tülli ja keeldusid vastaseks olnud [[žemaidid|žemaitide]] väge ründamast, mistõttu orduvennad [[Durbe lahing]]us lüüa said. Ühe allika kohaselt kuralased isegi ründasid koos žemaitidega ordumehi. Sellele Liivi ordu jaoks suurele kaotusele järgnes ülestõus lõunapoolsete seni veel ristimata kuralaste hulgas, kes alustasid koos leedulastega sõda ordu ja vastristitud kuralaste vastu. Vastuhakk suudeti maha suruda ja kontroll kogu kuralaste asuala üle taastada 1267. aastaks, mil sõlmiti ka uued alistumislepingud. Teada on ordu aladel tehtud leppe sisu, mille kohaselt ülestõusnud said amnestia ja trahve ei määratud, kuid nad pidid tagasi pöörduma kristlaste kohustuste ja maksude juurde: ühe hobusega majapidamine pidi andma u 140 liitrit vilja, tasuma kirikukümnist, töötama uute isandate heaks lossi ehitamisel ja veel muudel töödel neljal päeval aastas. Eriõigusena olid kuralased vabastatud sõjasaagist kümnendiku ära andmisest. Säilis isiklik vabadus ja õigus maaomandile, sh seni tühjadel aladel kasutusele võetavale maale. Pärandada sai vara kuni [[Sugulussuhted|4. astme sugulastele,]] nende puudumisel läks omand ordu valdusse. Esmakordselt reguleeriti mereõigust: merel hulpivast kaubast võisid kuralased üle poole, kaldale uhutud asjadest 1/3 endale jätta, samal ajal kui ülejäänud läks ordule, kellele jäi kohustus see omanikule
===Hilisem ajalugu ja assimileerumine===
| |||