Erinevus lehekülje "Otepää lahing" redaktsioonide vahel

P
possadnik > possaadnik
P (possadnik > possaadnik)
 
==Linnuse piiramine==
Novgorodi [[possadnikpossaadnik]] [[Tverdislav Mihhalkovitš]] ja Pihkva vürst Vladimir kogusid Otepää ründamiseks suure väe, millega nende kutsel liitusid ka saarlased, harjulased ja seni Riiale allunud sakalased. [[Ain Mäesalu]] arvates võisid sõjakäigu initsiaatoriteks olla ka saarlased. Henriku Liivimaa kroonika järgi peaaegu 20 000 mehest koosnenud vägi liikus Otepää alla ja piiras linnuse sisse. Kaitsjaid võis Mäesalu hinnangul olla tuhatkond. Piirajad rüüstasid ümbruskonda ja viskasid tapetute kehad linnamäe jalamil olevasse vette, et sealt joogivett võtta ei saaks. Linnust üritati korduvalt tormijooksuga vallutada, kuid löödi iga kord sakslaste ja ugalaste poolt kaotustega tagasi. Palju piirajaid langes linnuse kaitsjate ammunooltest, seesolijad said omakorda kannatada venelaste vibuküttide läbi. Sakalased tegid samal ajal rüüsteretke [[Ümera (ajalooline piirkond)|Ümerale]].<ref>HLK, XX 7, kommentaar 13, lk 175–177</ref><ref name="Mäesalu">Mäesalu</ref>
 
Kui teade piiramisest Riiaga jõudis, saadeti Otepääle 3000-meheline orduvendade, piiskopi meeste, liivlaste, latgalite ja ristisõdijate abivägi eesotsas ordumeister [[Volquin]]i, [[Võnnu komtuur]] [[Bertold (Võnnu komtuur)|Bertoldi]] ja piiskopi venna Theodericiga. Otepääle jõudes möödusid nad saarlaste sõjaväest ja ründasid venelasi. Kokkupõrkes langesid mitmed ordu ja piiskopi mehed, sh Bertold, ja ülejäänud taandusid ülekaaluka venelaste ja saarlaste väe eest linnusesse. Vene kroonikate järgi langes võitluses kaks sakslaste väejuhti ja kolmas võeti vangi. Suur meeste ja hobuste hulk tekitas linnuses terava toidu ja heina puuduse, hobused olevat näljast koguni üksteisel sabad ära söönud. Kuna samad probleemid olid ka piirajate väes, siis alustati kolm päeva pärast lahingut, piiramise 17. päeval läbirääkimisi, kus lepiti kokku, et ordu ja piiskopi väed pöörduvad linnust maha jättes Liivimaale tagasi. Küsimärgi alla sattusid ka teised Riia piiskopi ja ordu vallutused Eestimaal, avalikult loobusid nende ülemvõimu tunnistamast sakalased. Piiskop Alberti vend Theoderic viidi vangina Novgorodi. Sõjasaagiks olevat võetud 700 hobust. Otepää lahingu kaotust on nimetatud sakslaste suurimaks lüüasaamiseks ristisõjas Eesti alal toimunud lahingutes.<ref>HLK, XX 7, lk 177</ref><ref>Indriķa hronika, XX, kommentaar 19</ref><ref>Vahtre, lk 25</ref><ref>Mäesalu</ref>
 
==JärgnevadJärgnenud sündmused==
Piiskop Albert üritas oma saadikute kaudu Otepääl sõlmitud rahu sakalaste ja Novgorodiga edaspidiseks kinnitada, kuid need keeldusid, kavandades ühiste Riia-vastaste aktsioonide jätkamist. Eestlased saatsid venelastele kingitusi, paludes nende tulekut järjekordsele sõjakäigule. Vahepeal uueks Novgorodi vürstiks saanud [[Svjatoslav Mstislavitš]] lubaski koos Pihkva vürsti Vladimiri ja teiste vürstidega väe koguda ning Eestimaale minna. Samal ajal kogunes Sakala vanema [[Lembitu]] eestvõttel [[Navesti]] äärde suur sakalaste, [[ridala]]ste, harjulaste, järvalaste, [[revala]]ste ja [[Virumaa|virulaste]] vägi. Ennetamaks Vene vürstide väe ühinemist nendega kutsuti Liivimaal kiiresti kokku oma sõjavägi, mis liikus Sakalasse. Järgnes [[Madisepäeva lahing]].
 
112 101

muudatust