Hüpnoos: erinevus redaktsioonide vahel

'''Hüpnoos''' (''hypnos'' -– uni kreeka k) on kunstlikult esile kutsutud osalise [[uni|une]] taoline [[teadvus]]eseisund, mida iseloomustab kõrge vastuvõtlikkus sisendusele. Hüpnoosi kutsub esile [[hüpnotiseerija]], kasutades erilist metoodikat, näiteks väga monotoonset kõne. Hüpnoos võib olla erineva sügavusastmega. Kontakt hüpnotiseerijaga säilib hüpnoosis viibijal ka siis, kui ta muid väliseid ärritusi ei taju.

Hüpnootilisi ja transiseisundeid on osatud esile kutsuda mitmetes traditsioonilistes kultuurides. Hüpnoosiga tänapäeva mõistes hakkas esimesena tegelema [[18. sajand]]i [[Austria]] ravitseja [[Franz Mesmer]], kelle teooria järgi põhines nähtus inimeses peituvatel [[magnetjõud]]udel ehk nn. animaalsel magnetismil. Terminit "hüpnoos" hakkas kasutama [[Šoti|šoti]] arst [[James Braid]] ([[1795]]–[[1860]]). Hilisemal ajal hüpnoosiga tegelnud meedikutest on tuntuim [[psühhiaater]] dr [[Milton H. Erickson]] ([[1901]]–[[1980]]).

Üks viise, kuidas väidetavalt hüpnoosi abil mälu turgutatud on, on regressioon nooremasse ikka (ingl. k. ''age regression''). Selle meetodi kohaselt palutakse osalistel ''ajas tagasi minna'' ja ''vabastada'' mõni mineviku sündmus. 1949. aastal väitis uurija nimega True, et nooremasse ikka regresseerunud inimesed võisid õigstiõigesti nimetada enda lapsepõlve sünnipäevade nädalapäevi. Rangemalt läbi viidud hilisematel uuringutel pole õnnestunud neid tulemusi korrata (Nash, 1987).<ref name=Mazzoni>{{cite journal |last=Mazzoni |first=G. |last2=Laurence |first2=J.-R.|last3=Heap |first3=M. |date=2014 |title=Hypnosis and memory: Two hundred years of adventures and still going! |url= |journal=Psychology of Consciousness: Theory, Research, and Practice |publisher= |volume=1 |issue=2 |pages=153-167 |doi=10.1037/cns0000016 |access-date=2015-04-19}}</ref>

Aastakümneid pöörati mälu uurimisel tähelepanu sellele, mitu elementi suudeti õigesti meenutada. Vähem pöörati tähelepanu tehtud vigadele. Nüüdseks on teada, et mälust ammutamist ja äratundmist võib ennustavates suundades mõjutada sisendamine nii hüpnoosis kui ka väljaspool hüpnoosi, luues seega keerukaid [[valemälestus]]i.<ref name=Mazzoni />

Salzberg ja DePiano (1980) on näidanud, et hüpnoos ei paranda mälu tähenduseta info, suhtes nagunäiteks tähenduseta silbidsilpide suhtes. Stager & Lundy (1985) on seevastu näidanud hüpnoosi soodustavat mõju selliste tähenduslike stiimulite meenutamise suhtes nagu luuletused, pildid, filmid, võrrelduna hüpnoosita meenutamisega. Seevastu pole selliseid positiivseid meenutamist soodustavaid efekte näidanud Relinger (1984) ja Erdelyi (1994) uuringutes kontrolli alla võetud fakti, et ainuüksi palve katseisikul meenutamist korrata viib mälusoorituse paranemiseni. Hilisemad kontrollitumad uuringud pole jällegi hüpnoosi soodustavat mõju mälule kinnitanud.<ref name=Mazzoni />

Üks varasemaid teadaolevaid terapeudi poolt tekitatud valemälestusi loodi 1880-ndatel. aastatel prantsuse arsti Hippolyte Bernheimi poolt. Sisenduse abil tekitas ta hüpnotiseeritavas Maries mälestuse, nagu oleks ta pealt näinud eakat poissmeest noort naist vägistamas. Kolme päeva pärast küsitles Bernheimi üks sõpradest Mariet selle mälestuse kohta. Marie rääkis juhtunust perfektse täpsusega. Marie uskus tekkinud mälestust niivõrd sügavalt, et oli valmis kasvõi kohtus vande all tunnistust andma.<ref name=Patihis>{{cite journal |last=Patihis |first=L. |last2=Younes Burton |first2=H. J. |date=2015 |title=False Memories in Therapy and Hypnosis Before 1980 |url= |journal=Psychology of Consciousness: Theory, Research, and Practice |publisher= |volume= |issue= |pages=1-17 |doi=10.1037/cns0000044 |access-date=2015-04-21}}</ref>