Frangi riik: erinevus redaktsioonide vahel

'''Frangi riik''' ([[ladina keel|ladina]] ''Regnum Francorum'') oli riik [[varakeskaeg]]ses [[Euroopa]]s. Suures osas langeb Frangi riigi territoorium kokku tänapäevase [[Prantsusmaa]]ga (siit pärineb ka Prantsusmaa nimetusnimi ''la France'').

Frangi riik tekkis [[5. sajand]]il pealepärast [[Lääne-Rooma riik|Lääne-Rooma riigi]] lagunemist, kui [[germaanlased|germaani]] hõimurühm [[frangid]] vallutasid kuningas [[Chlodovech I]] juhtimisel enamiku [[Gallia]]st.

[[Frankide kuningas]] (481–511) [[Chlodovech I|Chlodowechi]] valitsusaja algul asusid [[germaanlased|germaani]] hõimurühm [[frangid]] [[Rein]]i ülemjooksu aladel, põhiliselt tänapäeva [[Belgia]]s. Nad olid varemalt olnud suhteliselt vähetähtis [[germaanlased|germaani]] hõim ning roomlaste föderaatidena pidanud taluma teiste germaanlaste ja [[hunnid]]e ränki rüüsteretki. Kuid Chlodowech osutus vägagi osavaks poliitikuks. Ta suutis endale leida õiged liitlased ning tänu [[ladina keel]]e oskusele ja hilisemale üleminekule [[katoliiklus|roomakatoliku]] usku sõlmida tihedad suhted ka Itaalia eliidi ning [[katoliku kirik]]uga.

[[486]]. aastal alistas Chlodowech liitlaste abiga [[Soissonsi lahing]]us Põhja-[[Gallia]]s asunud Rooma väepealiku [[Syagrius]]e ning allutas nii oma võimule enamiku [[Loire]]'i jõest põhja poole jäävatest, Põhja-[[Gallia]] aladest. Seejärel sõlmis ta liidu [[idagoodid|idagootide]] kuninga [[Theoderich Suur]]ega, abielludes tema õe Audofledaga. [[491]] alistas Chlodowech osa [[tüüringlased|tüüringlaste]] hõimudest oma riigi idapiiril ning järgnevalt alistas ka [[alemannid]]. Seejärel abiellus ta [[burgundid]]e printsessi [[Chrodechild]]ega, kes olevat teda mõjutanud katoliku usku astuma. [[Merovech]]i sugukonda kuuluv Chlodovech I kindlustas oma võimu [[ristiusk|ristiusu]] vastuvõtmisega 496. aastal, tehes seda [[katoliiklus]]e põhimõtetel, mitte teiste [[germaanlased|germaanlaste]] kombel läbi [[ariaanlus]]e. Nüüd sai ta segastel aegadel loota rooma ülikkonna, vaimulike ja [[Rooma paavst]]i toetusele. Tänu ristiusu vastuvõtmisele, tunnustas teda valitsejana ka [[Bütsantsi keiser]] ja saatis talle kuningavõimu tunnused. Samuti andis katoliikluse omaksvõtmine Chlodovechile ettekäände alustada sõda ariaanlastest naabrite, [[burgundid]]e ja [[läänegoodid|läänegootide]] vastu.

[[Chlothar I]] ühendas frangi kuningriigid, ta päris aastaks [[558]] kõik frankide valdused. Ta taasjaotas frankide territooriumi oma nelja poja vahel, kuid neli kuningriiki sulasid kokku kolmeks, kui [[Charibert I]] aastal 567 suri: [[Sigibert I]] sai [[Austraasia]], [[Chilperich I]] sai [[Neustria]] ja [[Guntram]] sai [[Burgundia kuningriik|Burgundia]]. Need kolm kuningriiki defineerisid Frangi riigi poliitilise jagunemise kuni [[Karolingid]]e esiletõusuni ja isegi pärast seda.

[[6. sajand]]i lõpust hakkasid Frangi riigi siseseltsees kujunema neli eri piirkonda:

* [[Austraasia]] Kirde–GalliasKirde-Gallias;

* [[Neustria]] Lääne–Lääne- ja Loode–GalliasLoode-Gallias keskusega [[Pariis]]is;

* [[Alemannia]] osa tänasest [[Saksamaa]]st, Prantsusmaa idaosast ja [[Šveits]]ist.

Aastal 623 küsisid austraaslased Chlothar II-lt endale päris oma kuningat ning ta nimetas oma poja [[Dagobert I]] nende üle valitsema, regendiks sai [[Pippin Landenist]]. Aastal [[629]] päris ta Neustria ja Burgundia. 633. aastal nõudis Austraasia rahvas taas kuninga poega nende oma kuningaks. Dagobert nõustus ja saatis oma vanema poja [[Sigibert III]] Austraasiasse. Ajaloolased on Sigiberti tihti paigutanud esimeseks Merovingide dünastiast ''[[roi fainéant]]'' või mitte midagi tegevaks kuningaks.

[[687]]. aastal alistas [[Pippin Herstalist]], [[Merovingid|Merovingist]] [[Frangi kuningate loend#Neustria kuningad|Neustria kuninga]] [[Theuderich III]] [[Tertry lahing]]us, ühendades [[Austraasia]] ja [[Neustria]] ning kehtestas oma majordoomusliku võimu üle kõigi frangi kuningriikide. Kaasaegsed pidasid seda isegi tema "valitsusaja" alguseks. See andis ka märku Austraasia ülemvõimust Neustria üle, mis kestis [[Merovingid]]e ajastu lõpuni. Pippini järglased, [[Karolingid]], jätkasid kahe valduse valitsemist majordoomustena, kuid valitsejavõim oli päritav.

[[737]]. aastal suri ka [[Frangi kuningas]] [[Theuderich IV]] ja Karl jättis trooni tühjaks, nimetades ennast [[Frangi hertsog]]iks, kuid mitte kuningaks. Karli viimased valitsusaastad olid samuti edukad, ta allutas enda otsese või kaudse ülemvõimu alla peaaegu kõik alad, millest koosnes hilisem [[Karl Suur]]e impeerium, välja arvatud [[Itaalia]], kus valitsesid [[langobardid]]. 741. aastal [[Karl Martell]] suri ning jagas oma riigi poegade vahel: [[Karlmann (majordoomus)|Karlmann]] sai Austraasia ja Alemannia koos vasallist Baieriga, Pippin Lühike aga Neustria ja Burgundia koos vasallist Akvitaaniaga.

Paavst [[Stephanus II]] õnnistusega kukutas Karoling [[Pippin Lühike]] pärast aastat 751 ametlikult Merovingid ja võttis kontrolli riigi üle, tema ja ta järglased valitsesid kuningatena. Pippin III kuulutas end kuningaks [[751]], kroonis end ise [[752]], paavst kroonis ta [[756]]. [[741]]–[[756]] oli ta Frangi riigi [[majordoomus]]. Neustria, Austraasia ja [[Burgundia kuningriik]] ühendati siis ühe valitseja alla ning nimed "Neustria" ja "Austraasia" kadusid järkjärgultjärk-järgult.

[[772]]. aastal läks Karl Suur oma esimesele sõjakäigule Itaaliasse, pärast kaheaastast sõjakäiku purustas ta langobardid, vallutas kuningriigi pealinna [[Pavia]] ning võttis endale [[774]] pärast viimase [[Langobardide kuningriik|Langobardide kuningriigi]] kuninga [[Desiderius]]e kukutamist [[Langobardia]] kuninga tiitli ''Gratia Dei rex Francorum et Langobardorum'' ("Jumala armust frankide ja langobardide kuningas"), teostades kahe kuningriigi [[personaalunioon]]i, mis tähendas, et tema võimu alla kuulus ka [[Langobardide kuningriik]] Põhja-Itaalias. Desiderius ja tema naine küüditati [[Gallia]]sse. Nüüd tekkis võimalus ka reaalselt luua [[Hadrianus I]]-se [[Paavstiriik]], mis hõlmas enamiku [[Kesk-Itaalia]]st. Karl reorganiseeris kuningriigi frankide mudeli järgi, hertsogite asemele tulid krahvid. Langobardide valitsetud [[Benevento hertsogkond]] lõuna pool jäi esialgu iseseisvaks, [[Friuli hertsogkond|Friuli]] ja [[Spoleto hertsogkond]] aga liideti Frangi riigiga.

[[778]]. aastal tegi Frankide vägi sõjakäigu [[Pürenee poolsaar]]ele, [[Córdoba kalifaat|Córdoba kalifaadi]] ja [[Zaragoza]] asehalduri vehelises võitluses. Kust naasedes aga [[15. august]]il Roncevaux' kuristikus [[Püreneed|Pürene]]e mäestikus toimunud [[Roncevaux' lahing]], [[baskid]] ründasid [[frangid|frankid]]e kuninga [[Karl Suur]]e Hispaania sõjaretkelt tagasipöörduva armee järelväge, mille hävitasid. Sündmuse põhja on valminud vanim Prantsuse [[eepos]], [[Rolandi laul]].

Rooma paavst (795–816) [[Leo III (paavst)|Leo III]] kroonis [[Karl Suur]]e [[Frangi keiser|Frangi keisriks]] aastal 800. Juba 795. aastal Leo III teavitas oma saamisest paavstiks Frangi kuningat [[Karl Suur]]t ning saatis talle Püha [[Peetrus]]e võtmed ja Rooma lipu. Karl Suur teatas paavstile, et tema ülesanne on kaitsta [[kirik]]ut ja kindlustada selle [[misjon]]itööd, kuid paavst võiks tema kuningriigi ning vägede eest palvetada. Leo III vastu algatatud tagandamise katses, milles teda süüdistati vandemurdmises ja abielurikkumises, saabus Karl Suur [[800]]. aastal [[Itaalia]]sse [[kirikukogu]]le, mis tegeles Leo III vastu suunatud vandenõu uurimisega. [[25. detsember|25. detsembril]] 800 läks Karl Suur [[Rooma Peetri kirik]]usse apostel Peetruse [[altar]]i ette [[palve]]tama. Pärast [[evangeelium]]i lugemist asetas paavst talle pähe keisrikrooni ja põlvitas tema ette. Karl Suurt tunnistas keisrina [[812]]. aastal ka [[Bütsantsi keiser]].

Pippin suri aastal 810, tema pärijaks sai vallaspoeg [[Bernhard (Itaalia)|Bernhard]] ning Karl suri pärijateta aastal 811. Kuigi Bernhard järgnes Pippinile Itaalia kuningana, tehti Ludwigist, oma isa [[Karl Suur]]e poolt aastal 813 kaaskeiser ja kogu keisririik läks [[Ludwig Vaga]]le seoses Karl Suure surmaga 814. aasta talvel. Kuni isa surmani valitses Ludwig Vaga [[Akvitaania]]s, kust 814. aastal asussiirdus elama Frangi keisri keskusessekeskusse [[Aachen]]isse.

[[817]]. aastal kroonis Ludwig Vaga oma vanema poja [[Lothar I (Frangi keiser)|Lothar]]i kaaskeisriks. PealePärast esimese naise Irmegardi surma, uuesti abiellunud Ludwigil tekkisid poja [[Charles II Paljaspea|CharlesCharlesi]] sünniga lahkarvamused, esimesest abielust sündinud poegadega, kes kartsid alusega, et uus pärija vähendab nendepooltnende päritavaid maavaldusi. Paavst [[Gregorius IV]] õhutusel alustas [[Lothar I (Frangi keiser)|Lothar]] sõjategevust isa Ludwigi vastu ning paavsti vahendusel toimunud läbirääkimiste tulemusena reetsid Ludwigi väed ta ningja liitusid Lothariga. Ludwig alistus ning andis võimu üle Lotharile. Ludwig suleti vangistusse ning Judit pügati [[nunn]]aks ning suleti kloostrisse. Lothari poolt kokkukutsutud kogunemisel, millel oli kavas Ludwig lõplikult võimult kõrvaldada, asusid Ludwigit kaitsma tema nooremad pojad Pippin ja Baieri [[Ludwig Sakslane|Ludwig]], mille tulemusena taastati Ludwigi võim ning ta ennistati keisritroonile. Juba tema eluajal jagasid ta pojad riigi omavahel, lõplikult sai see siiski teoks pärast Ludwigi surma, [[843]]. aastal [[Verduni lepe|Verduni leppega]].

* [[Karl Paljaspea]] sai lääneosa, millest hiljem kujunes [[Prantsusmaa]]. Karl sai kõik maad [[Rhône]] jõest läänes, mida kutsuti [[Lääne-Frangi riik|Lääne-Frangi riigiks]].