Krakówi leping: erinevus redaktsioonide vahel

[[Poola]] oli juba [[1466]]. aastal Saksa ordule peale sundinud [[Teine Toruńi rahu|Teise Toruńi rahu]], millega Lääne-Preisimaa liideti kuningriigiga ja kõrgmeister pidi kuningale andma truudusvande. Kuid üldiselt püüdsid kõrgmeistrid viimast vältida ja nõnda oli nende suhtlus Poolaga konfliktne. Eriti pingestusid asjad siis, kui Saksa ordu etteotsa said Saksa-Rooma riigivürstidest [[Friedrich von Sachsen]] ja [[Albrecht von Hohenzollern]]. Esimesel õnnestus küll sõda ja truudusevande andmist vältida, kuid seda suures osas ka tänu Poola kuningate kiirele vaheldumisele troonil [[16. sajand]]i esimesel kümnendil. Zygmunt I Vana trooniletõusuga muutus Poola poliitika Preisimaa osas palju sihikindlamaks ja [[1510]]. aastal kokku kutsutud [[Poznańi kongress]]il jäid nii kõrgmeister kui ka kuningas oma seisukohtadele kindlaks: esimene nõudis kuningalt vandekohustuse kaotamist, teine keeldus aga seda tegemast. Ka kõrgmeister Albrechti ajal tülid jätkusid. Mõlemad pooled püüdsid saada endale paavsti ja keisri toetust. Esialgu oli diplomaatias edukam Albrecht, kuid [[1515]]. aastal sõlmis [[Maximilian I (Saksa-Rooma keiser)|Maximilian I]] Poolaga liidulepingu, et tema lapselapsed saaksid abielluda Zygmunti venna, Ungari ja Böömimaa kuninga [[Ulászló II]] lastega. Nii jäi Albrecht oma tugevaimast liitlasest ilma ja [[1519]]. aastal otustasotsustas Zygmunt Albrechtile sõjalisel teel kuulekusvande peale suruda. Albrecht oli aga vahepeal sõjaks valmistunud ja otsustas vastu hakata. Nii puhkeski 1519. aasta lõpus Poola-Preisimaa sõda ehk [[Rüütlisõda]]. Ehkki sõjaõnn oli vahelduv, olid poolakad lõppkokkuvõttes edukamad. [[1521]]. aasta aprillis sõlmiti nelja-aastane vaherahu, mis jättis osa ordu territooriumist Poola kontrolli alla.