Neljanda koalitsiooni sõda: erinevus redaktsioonide vahel

Napoleon vaevalt uskus, et Preisimaa võiks olla nii rumal, et asuda temaga otsesesse võitlusse, omamata vaevalt ühtegi liitlast, eriti kuna enamus tema ''[[Grande Armée]]''st oli veel Saksamaa südames Preisi piiri lähedal. Ta kutsus oma sõdureid üles ennast toetama, kuulutades, et Preisimaa sõjakas tegevus on peatanud nende järkjärgulise taandumise tagasi koju Prantsusmaale, et nautida kiitust eelmise aasta võitude eest. Kui vaenutegevus tundus septembris 1806 vältimatu, kogus Napoleon kõik Prantsuse väed ida pool Reini, asetades ''Grande Armée'' korpuse piki Lõuna-Saksimaa piiri. Ennetava löögiga, et üllatada preislasi, viis keiser ''Grande Armée'' marsile kui massiivse ''bataillon carré'' (pataljoni ruut) kolmes paralleelses kolonnis läbi [[Frangi mets]]a Lõuna-[[Tüüringi]]s. Iga korpus pidi olema teisest vastastikku toetaval kaugusel, nii kolonni- kui ka külgsuunas teise kolonnini (kuni jõuti läbi raske metsamaastiku), võimaldades seega ''Grande Armée'''l kohtuda vaenlasega mistahes eriolukorras. Seda strateegiat kasutati, kuna Napoleonil puudusid luureandmed Preisi peamiste armeede paiknemise kohta ja kindlasti vaenlase mõistatuslike manöövrite kohta oma marsil sellega kohtuma. Viimase põhjuseks oli peamiselt vastastikune usaldamatus Preisi kõrgemas väejuhatuses, mida põhjustas lahkmeel Preisi komandöride seas, kelle tegevuskava kohaselt sõda tuleks pidada. Vaatamata peamiste Preisi armeede täpse asukoha mitteteadmisele oletas Napoleon õigesti nende võimaliku koondumise [[Erfurt|Erfurd]]i lähistele ja sõnastas üldise liikumisplaani [[Saale]] orgu pidi alla, kattes vasaku tiiva seal, kus ta uskus preislasi asuvat, ja lõigates seega läbi nende ühendusteed ja põgenemistee Berliini.

Umbes 160 000 Prantsuse sõdurit võitles Preisimaa vastu (kampaania jätkudes kasvav arv, koos abivägedega, mis saabusid üle [[Wesel]]i sillapea perifeersest teatrist, mis ümbritses hiljuti loodud [[Hollandi Kuningriik]]i), edenedes sellise kiirusega, et Napoleon oli võimeline hävitama kogu 250 000 mehelise Preisi armee, kui tõhusa sõjalise jõu. Preislased kandsid 65 000 -mehelist kaotust (sealhulgas kahe kuningliku perekonna liikme surmad), kaotades veelgi 150 000 vangilangenutena, üle 4000 suurtüki ja üle 100 000 Berliini varutud musketi. Prantslased kaotasid kogu kampaanias umbes 15 000 meest. Napoleon sisenes Berliini 27. oktoobril 1806 ja külastas [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich Suure]] hauda, käskides oma marssalitel peakatted langetada, öeldes,: {{cquote| Kui ta oleks elus, ei oleks me täna siin.}}

Berliinis andis Napoleon välja rea [[Berliini dekreet|dekreete]], mis jõustasid 21. novembril 1806 [[Kontinentaalblokaad]]i. See poliitika oli suunatud Ühendkuningriigist lähtuva ohu kõrvalamiselekõrvaldamisele, sulgedes selle kaubavahetuse Prantsuse kontrollitaval territooriumil.

1806. aasta lõpul sisenesid prantslased Poolasse ja Napoleon Bonaparte asutas uue [[Varssavi hertsogiriik|Varssavi hertsogiriigi]], mida hakkas valitsema tema uus liitlane [[Friedrich August I|Saksimaa kuningas]]. Hertsogkonna ala oli juba vabastatud rahvaülestõusu poolt, mis oli välja kasvanud väeteenistusse võtmise vastastest mässudest. Napoleon pöördus siis põhja, vastu lähenevatele Vene armeedele ja püüdega vallutada ajutine Preisi pealinn [[Kaliningrad|Königsberg]]. Taktikaline viik [[Eylau lahing]]us (7.–8. veebruar) sundis venelasi taganema kaugemale põhja. Napoleon sundis siis Vene armee taganema [[Friedlandi lahing]]us (14. juuni). Pärast seda kaotust sõlmis Aleksander Napoleoniga [[Tilsiti rahu]] (7. juuli 1807).

[[ErfurtiErfurdi kongress|Erfurdi kongressil]]il (september-oktoober 1808) leppisid Napoleon ja Aleksander kokku, et Venemaa peab sundima Rootsit ühinema Kontinentaalblokaadiga, mis viis [[Soome sõda|Soome sõjani]] aastatel 1808–1809 (misjärel Rootsi ei mänginud enam rolli järgmises [[Viienda koalitsiooni sõda|koalitsioonis Napoleoni vastu]]) ja Rootsi jagamiseni kaheks osaks piki [[Põhjalaht]]e. Idapoolsest osast sai Venemaale kuuluv [[Soome Suurvürstiriik]]. Kontinentaalblokaadi tõttu oli Ühendkuningriik veel sõjas Napoleoniga ja teda ei mõjutanud rahuleping.