Kõrvaklapid: erinevus redaktsioonide vahel

Varajases raadiotöös olid kasutuses väga tundlikud kõrvaklapid nagu need, mille valmistas Brandes umbes 1919. aastal. Need esimesed kõrvaklapid kasutasid liikuvaid rauast membraane ([[inglise keel|ingl. k.]] ''moving iron speaker''), mis koosnesid siis ühe otsa või tasakaalustatud armatuurist. Kuna seadmelt nõuti suurt tundlikkust tähendas see seda, et üleliigset müra ei summutatud ning selle tõttu kannatas tugevasti heli kvaliteet. Samuti oli varajastel kõrvaklappidel ka väga halb mugavus võrreldes tänapäevastega, neil puudus pehmendav polster ning sageli kinnitusid need liiga tugevasti pea külge. Varajastel kõrvaklappidel varieerus ka takistus – telegraafi- ningja telefonitöös kasutatavates oli takistus 75 oomi, aga kõrvaklapid, mida kasutati koos esimeste traadita raadiotega, pidid olema tundlikumad ja seetõttu kasutati neis rohkemate keerdudeskeerdudega traati, 1000 kuni 2000 oomija suurune1000–2000-oomine takistus oli neis tavaline.

Esimestes võimendustega raadiotes olid kõrvaklapid osa vaakumlambi plaadi vooluvõrgust ning seetõttu ohtliku pinge all. Tavaliselt olid kõrvaklapid otse ühendatud kõrgepinge aku positiivsele klemmile ning aku teine klemm oli kindlalt maandatud. Selline katmata elektriühenduse kasutamine tähendas seda, et kasutajad võisid saada elektrilöögi, kui nad puutusidkõrvaklappide samaaegseltkohendamise katmataajal ühendustpuutusid ningseda kohendasidkatmata kõrvaklappeühendust.

Kõrvaklappe saab kasutada nii fikseeritud seadmetega nagu(nt CD- või DVD-mängijad, kodukino, personaalarvutid) kui ka kaasaskantavate seadmetega nagu(nt mp3 -mängija, mobiiltelefon jne). Juhtmeta kõrvaklapid saavad kodeeritud signaali läbi raadio- või infrapunaühenduse lingi nagu sagedusmodulatsioon, bluetoothBluetooth või WiFi. Tegelikult on need võimendatud vastuvõtjate süsteemid, kus kõrvaklapid on vaid üks komponent, selliseid juhtmevaba kõrvaklappe kasutatakse palju üritustel nagu [[vaikne disko]].

ElukutselisesElukutseliste audiosektorishelitöötajate seas kasutatavad kõrvaklappe näiteks diskorid ''live-'' esinemistel ningja heli-inseneridheliinsenerid signaaliallikate jälgimiseks. Raadiostuudiotes kasutavad diskorid kõrvaklappe, rääkides samal ajal mikrofoni, kui valjuhääldid on välja lülitatud, et puuduks akustiline tagasiside ([[inglise keel|ingl. k.]] ''feedback'') ning et nad saaksid paremini oma häält jälgida. Helisalvestamise stuudiotesHelisalvestusstuudiotes kasutavad muusikud ja lauljad kõrvaklappe, et laulda või kaasa mängida kõrvaklappides kostvale viisile. Samuti kasutatakse kõrvaklappe sõjaväes mitmesuguste signaale jälgimiseks.

Juhtmega kõrvaklapid on alati ühendatud heliallikasse. Kõige tavalisemad ühenduse standardid on 6,35mm35 mm ja 3,5mm5 TRSmm TRS-pistikud ([[inglise keel|ingl. k.]] ''TRS connector'') ja pistikupesad. Suuremat 6,35mm35 mm konnektorit kasutatakse tihedamini professionaalsete helivahenditegaprofihelivahenditega. [[Sony]] tutvustastõi väiksematväiksema, kuid praegu laialdaselt kasutatavatkasutatava 3,5mm5 konnektoritmm konnektori turule 1979. aastal, muutes oma vana monofoonilist 3,5mm5 mm pistikut, et seda saaks kasutada kaasaskantava [[Walkman|Walkmani]] kassetimängijaga. See samaSeesama 3,5mm5 mm pistik on kasutuses tänapäevani, ning samutivajadusel saab sedaselle ühendada suurema, 6,35mm35 mm pistikuga.

Liikuva pooli tehnoloogiaga on valmistatud enamus kõrvaklappe. Tööpõhimõte seisneb [[püsimagnet]]i asetsemisel kõrvaklappide raami küljes mis loob püsiva ja muutumatu magnetvälja. Kasutatavad püsimagnetid on reeglina kas [[neodüüm]]ist või rauast. Membraan koosneb sellistest kergekaalulistest sitketest materjalidest näiteksnagu tselluloos, sünteetiline polümeer, ja süsinik. Membraan on ühendatud pooli mähisega ning kui juhtida elektrisignaal läbi mähise, tekitab see enda ümber elektromagnetvälja, mille abil muutub pool [[elektromagnet]]iks. Vastavalt elektromagneti tugevusele ningja polaarsusele pool ningja membraan kas tõmbuvad või tõukuvad püsimagneti suhtes. Elektrivoolu kiired muutused põhjustavad membraani liikumise, millega tekitatakse õhurõhu kiire muutuste seeria, mis tekitab helilained.

Elektrostaatilist tehnoloogiat kasutavad kõrvaklapid koosnevad õhukesest elektriliselt laetud diafragmast, mõne mikromeetri paksusest [[PET]] -membraanist ja kahest augustatud metallplaadist ehk [[elektrood]]ist. JuhtidesKui juhtida elektrisignaalielektrisignaal elektroodidesse, tekib elektriväli. Vastavalt tekkinud elektrivälja polaarsusele tõmmatakse diafragma ühe plaadi poole ning õhk surutakse läbi perforeeritud plaatide aukude. Kombineeritud pidevalt muutuva elektrisignaaliga liigub membraan, tekitades helilaineid.

Elektrostaatilised kõrvaklapid on reeglina kallimad ningja vähem levinumadlevinud kui liikuva pooli tehnoloogiat kasutavadtehnoloogiaga klapid.

KuulajaKõrvaklappide erivajadusedvalik määravadsõltub suuresti kõrvaklappidekuulaja valikuerivajadustest. Vajadus kõrvaklappe kaasas kanda vihjab sellele, et kõrvaklapid peavad olema väiksemad ja kergemad, kuid see võib kaasa tuua helikvaliteedi halvenemise. Koduses kasutuses ja siseruumides kasutatavad kõrvaklapid võivad aga olla suuremad ja raskemad, samuti on nad tihti peale parema helikvaliteediga, kuna neid ei piira disaini erisused, mis on kaasaskantavatel kõrvaklappidel. Üldiselt jagatakse kõrvaklapid nelja erinevasse kategooriasseliiki: ''circumaural'', ''supra-aural'', ''nööpkõrvaklapid'', ja ''nupp-kõrvaklapid'' (Eesti poodides liigitatakse nii ''circumaural'' kui ka ''supra-aural'' ''Hi-Fi'' kõrvaklappide alla ehk [[inglise keel|ingl. k.]] ''High-Fidelity headphones'')

'''''Circumaural''''' ehk täissuurustel kõrvaklappidel on ümmargused või ellipsi-kujulisedellipsikujulised klapid ([[inglise keel|ingl. k.]] ''earpads''), mis hõlmavad tervenisti väliskõrva. Kuna ''circumaural-'' kõrvaklapid ümbritsevad kogu kõrva, saab neid projekteerida selliseltnii, et nad oleksid tihedalt pea vastas, mis omakorda leevendab välist müra. Täissuuruses kõrvaklapid võivad oma mõõtmete tõttu olla väga rasked ning on olemas klappe, mis kaaluvad üle 500 grammi. Selle tõttu peavad nii kõrvaklappide padjad kui ka kuulareid ühendav osa olema hästi projekteeritud, et vähendada raskusest tulenevat ebamugavustunnet. ''Circumaural'' kõrvaklappe kasutatakse eelkõige siis, kui on vaja head helikvaliteeti (nagu näiteks militaar-valdkondadesmilitaarvaldkondades, professionaalsetes muusikavaldkonnas, samuti ka heli-insenerid jne.).

====Supra-aural -kõrvaklapid====

'''''Supra-aural-''''' kõrvaklappidel on klapid, mis toetuvad kõrva peale, mitte ei ümbritse väliskõrva, nagu ''circumaural-'' tüüpi kõrvaklapid. 1980. aastatel olid nadneed sageli komplekteeritudkomplektis kooskaasaskantava kaasaskantavate kassett-mängijategakassetimängijaga. Seda tüüpi kõrvaklapid on reeglina väiksemad ja kergemad, kui ''circumaural'' kõrvaklapid, kuid nende disainiga kaasneb ka suurenev välismüra ja sellega võib langeda helikvaliteet kuulaja jaoks. Ka tänapäeval kasutatakse sellised kõrvaklappe ning klappe ühendava osa puudumisel on klappidele külge projekteeritud sangad, mis käivad kõrva taha ja aitavad neil kindlamini peas olla.

'''Nööpkõrvaklapid''' ([[inglise keel|ingl. k.]] ''earbuds'') on mõõtmetelt palju väiksemad kui Hi-Fi -kõrvaklapid ningja nadneed paigutatakse kõrva sisse kuulmekäigu ette (mitte aga kuulmekäigu sisse). Üldiselt on nööpkõrvaklapid odavad ningja neid ostetakse sellepärast, et neid on hea kaasas kanda ning nad on mugavad. Kuna nööpkõrvaklapid ei suuda isoleerida ümbritsevat müra, kasutavad kuulajaid neid kõrgemasuurema helitugevusega, mis agavõib omakordakuulmist suurendab riski kuulmise halvenemisekshalvendada.<ref>[http://www.ear-hearing.com/pt/re/earhearing/abstract.00003446-200412000-00001.htm Ear and Hearing – Abstract: köide 25(6) detsember 2004, lk 513–527 Output Levels of Commercially Available Portable Compact Disc Players and the Potential Risk to Hearing]</ref> Alates 1990. aastatest on nööpkõrvaklapid olnud levinud just isiklike muusikaseadmete komplektides (CD-mängijad, mp3-mängijad jne.) ning alates mobiiltelefonidega raadio ningja muusika kuulamise võimalustest ka mobiiltelefoni lisaseadmena. Samuti kasutatakse peakomplektina ühte nööpkõrvaklappi, mille külge on ühendatud mikrofon ja mida saab sanga abil kindlamini peas hoida.

'''Nupp-kõrvaklapid''' on kõrvaklapid, mis paigutatakse otse sisekõrvas asuvasse kuulmekäiku. Nagu ka nööpkõrvaklapid on ka nupp-kõrvaklapid lihtsasti kaasaskantavad, kuid lisaks sellele on nad kõrvatroppide sarnasedkõrvatropisarnased ja blokeerivad kogu väliskeskkonnast tingitud müra. HetkelMüügil on müügilkaht kahte erinevat sortiliiki nupp-kõrvaklappe – universaalseiduniversaalsed ja kohandatud. Universaalsetel nupp-kõrvaklappidel on üks või mitu kindlas mõõdus muhvi, et need mahukssobiksid erinevatemitmes suurustegasuuruses kuulmekäikudesse. Tavaliselt on muhvid tehtud silikoonkummist, elastomeerist või vahust, et tagada isolatsioon välise müra eest. Kohandatud nupp-kõrvaklapid seevastu on aga tehtud iga kandja kuulmekäigu suuruse järgi. Inimeselt võetakse kuulmekäigust vorm, peale midamisjärel tootja valmistab täpselt sellele inimesele sobivad nupp-kõrvaklapid, mis on valmistatud samuti elastomeerist või silikoonkummist ja mis tagavad veelgi parema isolatsiooni välise müra eest ning on mugavamad. Kuna aga kohandatud nupp-kõrvaklappide tegemiseks tuleb kasutada inim-tööjõudu, on need kallimad kui universaalsed ning kuna nad sobivad kindla kuulmekäiguga, on neid ka väga raske edasi müüa.

'''Peakomplekt''' kujutab endast kõrvaklappe, millega on ühendatud lisaks veel mikrofon. Peakomplektid pakuvad samaväärset funktsionaalsust käed-vabad telefoniga. Kõige tihedamini kasutatakse peakomplekte konsooli või personaalse arvutiga mängimisel, kõnekeskustes ja töökohtadel, kus kasutatakse intensiivselt telefone ning samuti isiklikel eesmärkidel arvuti taga samaaegselt rääkimise ja kirjutamise hõlbustamiseks. Peakomplektid tehakse kas ühe kuulariga (mono) või kahe kuulariga (mono mõlemasse kõrva või stereo). Mikrofon on tavaliselt kas varda küljes, millega see on viidud kasutaja suu ette või siisasub kõrvaklappidest tuleva juhtme küljes. Samuti võib mikrofon on kõrvaklappide sees ja heli viiakse sel juhul mikrofonini spetsiaalse toru ([[inglise keel|ingl. k.]] ''voice tube'') abil (ehk heli liigub mööda õõnsat toru kõrvaklappide sees asuva mikrofonini).

'''Telefonide peakomplektid''' onühendatakse ühendatud tavatelefoni-süsteemitavatelefonisüsteemi. Telefoni peakomplekt asendab antudselles süsteemis telefonitoru. Kõik tavatelefoni-süsteemitavatelefonisüsteemi ühenduvadühendatavad peakomplektid tulevad standardse [[4P4C]] -konnektoriga, mida tavaliselt kutsutakse ka RJ-9 ([[inglise keel|ingl. k.]] ''Registered jack'') konnektoriks.

Tavatelefonide vanematel mudelitel onerineb telefonitoru takistus erinev peakomplekti mikrofoni takistusest, seetõttu vajavad vanemad mudelid võimendit telefoni peakomplekti kasutamiseks võimendit. VõimendiVõimendil pakub sarnaston numbriklahvistikkunumbriklahvistik, mis sarnaneb telefoni peakomplekti adapteriga, kuid lisaks sellele võimendab ta heli nii mikrofonile kui ka valjuhääldile. Enamus võimenditest lubab kasutajal helitugevust reguleerida ning samuti funktsiooni heli vaigistada ning lubavad vahetada peakomplekti ja telefonitoru. Telefoni võimendi töötab patareide või AC -adapteriga

Ärge laske kõrvaklappidel koguaegkogu aeg töötada täis võimsuses täisvõimsusega. See lühendab kõrvaklappide eluiga tunduvalt.

Kõrvaklapid on samuti kasutuses arvutimängude mängijate pool, kui mäng kasutab 3D audio-heli positsioneerimise töötlusalgoritme, mis võimaldavad mängijal paremini hinnata vastase asukohta näiteks sammudest kostuva heli põhjal või tulistamisel kuulide lennu suuna järgi.

Tänapäeval kasutatakse kõrvaklappe näiteks trenni tehes (näiteks jooksmas käies või jõusaalis), kuna neid on kerge kaasas kanda ning samuti mitmetel töökohtadel, kus on probleeme valju müraga, pakkudes sealjuures vaheldust lihtsatele kõrvatroppidele, kuna inimene saab töötades näiteks raadiot kuulata.