William Beveridge: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
29. rida:
Beveridge'i seisukohad leidsid ühiskonnas laialdast poolehoidu. Ta pöördus [[konservatism|konservatiivide]] ja teiste skeptikute poole kuulutades, et hoolekandeinstitutsioonid suurendaksid sõjajärgse briti tööstuse konkurentsivõimet kuna tööjõukulud nagu tervishoid ja pensionid liigutataks erasektorist avaliku sektori kanda. Ühtlasi tooks hoolekanderiik kaasa tervema, jõukama, motiveerituma ja produktiivsema töötaja ning kannustaks nõudlust briti toodete järele.
 
Beveridge'i jaoks oli täielik tööhõive (kui töötus ei ületa 3%) 1942. aasta raportis esitletud hoolekandeprogrammi tugipunktiks. 1944. aastal kirjutatud raamatus "Full Employment in a Free Society" ("Täielik tööhõive vabas ühiskonnas") selgitas ta, kuidas selle eesmärgini võiks jõuda.<ref>Nobeli majanduspreemiamajandusauhinna laureaadi [[Friedrich Hayek]]i sõnul oli raamatu tegelikuks autoriks [[Nicholas Kaldor]]. Hayek ütles, et Beveridge "ei teadnud majandusest mitte midagi". Stephan Kresge ja Leif Wenar. "Hayek on Hayek". Chicago: The University of Chicago Press, 1994, lk 86.</ref> Võimalike alternatiivsete meetmetena, mis viiksid täieliku tööhõive saavutamiseni, nägi ta [[John Maynard Keynes|Keynesi]]-stiilis fiskaalset reguleerimist, otsest tööjõu juhtimist või tootmisvahendite riigiomandisse minekut. Beveridge lähtus ühiskondlikust [[õiglus]]est ja ta mõtles, kuidas sõjajärgne ühiskond võiks ideaalis välja näha. Ta uskus, et objektiivsete sotsiaalmajanduslike seaduste avastamine võiks ühiskonna probleemid ära lahendada.
==Hilisem karjäär==
1944. aastal valiti Beveridge varsti pärast Liberaalse Partei liikmeks astumist parlamendi alamkotta. 1945. valimistel teda parlamenti ei valitud.