|
Tema vanemad Aleksei Jegorovitš ja Marija olid jõukad talupojad. [[OGPU]]/[[NKVD]] arreteeris isa kaks korda. 1930. aasta lõpus tehti ta [[kulak]]uks. [[Esseerid]]e parteisse kuulumise ja 1930. "kulakute" kokkutulekul osalemise eest mõisteti ta 1931. aastal asumisele. 1937. aastal arreteeriti ta uuesti ning 1938. aastal mõisteti süüdi [[Kontrrevolutsiooniline agitatsioon|kontrrevolutsioonilises agitatsioonis]] ja lasti 1938. aastal maha.
Pavel sai lõpetas 1917 kodukülas kogudusekooli. [[Vene kodusõda|Vene kodusõja]] ajal käis küla 18 korda käest kätte ja õppida oli võimalik. Pavel töötas lihttöölisena ja hiljem kontoriteenistujana. 1920. aastal õppis ta kodukülas edasi ningja sai keskhariduse 1924. Aastatel 1922-19241922–1924 töötas ta ühtlasi Voroneži riikliku õlitrusti Novaja Tšigla kogumispunkti arveametnikuna. Aastatel 1924–1928 õppis ta [[Voroneži Riiklik Ülikool|Voroneži Riikliku Ülikooli]] füüsika-matemaatikateaduskonna, mille ta lõpetas kiitusega. Ta suunati tööle Kozlovi (praegu [[Mitšurinsk]]i) linna füüsikaõpetajaks. Sealsetes koolides töötas ta kaks aastat.
Aastal 1930 astus ta [[Leningrad]]is [[Füüsika ja Matemaatika Instituut|Füüsika ja Matemaatika Instituudi]] [[aspirantuur]]i.
Aastast 1932 hakkas ta [[teaduslik juhendaja|juhendaja]]ks saanud [[Sergei Vavilov]]i algatusel [[kandidaaditöö]] jaoks uurima [[gammakiirgus]]e [[luminestsents]]i vedelikes (sealhulgas [[uranüülsoolad]]e lahus [[väävelhape|väävelhappes]])[[raadium]]i [[gammakiirgus]]e toimel. Peagi viidi osakond üle [[Moskva]]sse ja sellest sai NSV Liidu Teaduste Akadeemia [[P. N. Lebedevi Füüsika Instituut]]. Ta näitas, et peaaegu kõikidel juhtudel tekitavad valgust tuntud põhjused, näiteks [[fluorestsents]]. Töö käigus avastas ta [[Tšerenkovi kiirgus]]e ehk [[Tšerenkovi efekt]]i ehk [[Tšerenkovi-Vavilovi kiirgus]]e ehk [[Vavilovi-Tšerenkovi kiirgus]]e ehk [[Vavilovi-Tšerenkovi efekt]]i. Gammakiirgus tekitas rahuldava seletuseta nõrka helesinist [[helendus]]t, mis erines tavalisest luminestsentsist. (Seda helendust olid märganud ka [[Marie Curie]] ja [[Pierre Curie]], kes pidasid seda luminestsentsi liigiks.) Lihtsate, kuid töömahukate, kannatlikkust, leidlikkust ja tähelepanelikkust nõudvate<ref>"Nende katsete tegemisel ilmnesid eredalt P. A. Tšerenkovi iseloomujooned – tööst haaratus, ebaharilik visadus seatud eesmärgi saavutamisel, võime leida lihtsaimaid teid tekkivate ülesannete lahendamiseks, tähelepanu katse "pisiasjadele"." J. I. Tamm, B. B. Govorkov.</ref> katsetega tegi Tšerenkov kindlaks selle omadusi, kasutades [[nägemisläve fotomeetria]]t (ta tugines kauasest pimeduses viibimisest teravnenud nägemisele).<ref>Algeliste meetodite kasutamine tegi Tšerenkovi uurimistulemused paljude teadlaste silmis kahtlasteks.</ref> Juba esimestes katsetes selgus kiirguse ebatavaline [[polariseeritus]] paralleelselt langevate gammakiirte suunaga, mittetundlikkus [[luminestsentsi kustutamistegurid|luminestsentsi kustutamistegurite]] suhtes ning energia kasv [[kiirgusspekter|kiirgusspektris]] algsete [[gammakvant]]ide [[lainepikkus]]e vähenemisel. Tšerenkov eemaldas kahekordselt [[destilleeritud vesi|destilleeritud vee]] abil kõik [[lisand]]id, mis võisid olla fluorestsentsi varjatud allikad. Ta kasutas kuumutamist ja lisas näiteks [[kaaliumjodiid]]i ja [[hõbenitraat]]i, mis vähendavad tavalise fluorestsentsi helendust ja muudavad selle teisi omadusi, ning kordas katseid kontrolllahustega. Kontrolllahustes muutus valgus tavalisel kombel, kuid helesinine helendus jäi muutumatuks. Vavilov jõudis 1934 järeldusele, et vedelikus vaadeldud sinine helendus pärineb kiiretelt [[elektron]]idelt, mis moodustuvad gammakiirguse [[Comptoni efekt]]i tõttu, kuid pidas seda ekslikult [[pidurkiirgus]]eks<ref>Ka [[Leonid Mandelštam]] ei uskunud, et konstantse kiirusega liikuv osake võiks valgust kiirata.</ref>. Tšerenkov uuris seda kiirgust põhjalikult veel mitu aastat. Alles osaliselt juhuslikult 1936 avastatud kiirguse asümmeetria veenis Tšerenkovi ennast ja tema töökaaslasi, et nähtus on reaalne, ja andis võtme selle mõistmiseks. Leiti, et elektroni trajektoori ja kiiratud valguse vaheline nurk on kooskõlas [[Huygensi printsiip|Huygensi printsiibiga]]. Samas instituudis töötanud [[Ilja Frank]] ja [[Igor Tamm]] näitasid [[1936]], et Tšerenkovi kiirgus on lokaalset [[valguse kiirus]]e [[keskkond (füüsika)|keskkonnas]] ületavate [[laetud osake]]ste kiirgus. Nende teooriast järeldub, et mis tahes laetud osake, mis liigub läbipaistvas keskkonnas kiiremini valguse [[faasikiirus]]est selles keskkonnas, kiirgab valgust. Tšerenkovi kiirguse koonus on analoogne lainega, mis tekib paadi liikumisel kiirusega, mis ületab lainete levimise kiiruse, ning [[helibarjäär]]i ületava lennuki liikumisel. Frank osales ka mõnedes katsetes. Tšerenkov tegi 1936 ja 1937 katseid, mis kinnitasid Franki ja Tamme [[klassikaline elektrodünaamika|klassikalisel elektrodünaamikal]] põhineva teooria kvantitatiivset paikapidavust. Ta mõõtis ligikaudselt kiirguse [[karakteristlik nurk|karakteristlikku nurka]] (Tšerenkovi kiirguse põhiomadus on see, et ta on suunatud laetud osakese liikumissuuna suhtes [[teravnurk|teravnurga]] all; helesinine helendus ei kiirgu kõigis suundades, vaid levib langevate gammakiirte suhtes edasi ning moodustab [[valguskoonus]]e ([[Tšerenkovi koonus]]e), mille telg langeb gammakiirte trajektooriga kokku) ning selle sõltuvust keskkonna [[murdumisnäitaja]]st ning määras hea täpsusega [[energiajaotus]]e kiirgusspektris ja helenduse [[absoluutne heledus|absoluutset heledust]]. 1937. aasta keskpaigas keeldus ajakiri [[Nature]] avaldamast Tšerenkovi artiklit pealkirjaga "Visible
Radiation Produced by Electrons Moving in a Medium with Velocities Exceeding That of Light". Samal aastal avaldas artikli ajakiri [[Physical Review]] ning varsti leidis nähtus kinnitust ja aktsepteerimist. G. S. Landsberg nimetas Tšerenkovi töid nõukogude teaduse ehteks. V. L. Ginzburg töötas hiljem välja Tšerenkovi kiirguse kvantteooria. ([[Oliver Heaviside]] oli seda nähtust ennustanud juba 1888 ja [[Arnold Sommerfeld]] 1995.) Aastal 1937 märkas Tšerenkov, et nähtust on võimalik kasutada relativistlike laetud osakeste kiiruse mõõtmiseks. See võimalus teostati palju hiljem, kui paranes nõrkade valgussähvatuste registreerimise tehnikad [[fotokordisti]]te ja kujutise võimendite abil. Tšerenkovi kiirgusel põhinevad kiirete laetud osakeste detektorid ([[Tšerenkovi loendur]]id) kujunesid [[suurte energiate füüsika]]s asendamatuteks. Nendega hakati mõõtma kiirendites moodustuvate ja kosmilises kiirguses leiduvate üksikute suure kiirusega osakeste kiirust. Mida kiiremini osake liigub, seda kitsam on Tšerenkovi koonus. Et Tšerenkovi kiirgusel on energeetiline lävi ja ta koosneb lühiimpulssidest, siis saab Tšerenkovi loenduri abil hajutada väikese energiaga osakesi ja eristada peaaegu üheaegselt saabuvaid osakesi. Osakeste registreerimisega kaasneb teave osakese massist ja energiat. Sellise detektoriga avastasid [[Owen Chamberlain]] ja [[Emilio Segrè]] 1955. aastal [[antiprooton]]i, samal põhimõttel töötas kosmiliste kiirte loendur tehiskaaslasel [[Sputnik-111]]. Tšerenkovi tehnika on peamine viis erineva massiga osakeste eristamiseks kiirendikatsetes. Osakese impulssi mõõdetakse [[magnetiline kallutamine|magnetilise kallutamise]] kaudu ning kiirust Tšerenkovi kiirguse nurga või intensiivsuse kaudu. Gaasides saab seda tehnikat kasutada isegi energiatel, mis ületavad 100 GeV. Teine laialt kasutatav rakendus on [[Tšerenkovi kalorimeeter]], millel põhinevad [[gammaastronoomia]] ja maa-alused katsed sealhulgas looduslikku päritolu [[neutriino]]de avastamiseks.
1946. aastal sai Tšerenkov Tšerenkovi kiirguse avastamise eest [[Stalini preemia]], [[1958]] [[Nobeli füüsikaauhind|Nobeli füüsikaauhinna]]. [[Manne Siegbahn]] ütles auhinnatseremoonial peetud kõnes: "Tšerenkovi efektina tuntud nähtuse avastamine on huvitav näide, kuidas suhteliselt lihtne füüsikaline tähelepanek võib õige lähenemise korral viia tähtsate avastusteni ja rajada uusi teid edasiseks uurimistööks."
Aastal 1935 kaitses ta kandidaaditöö ning asus vanemteadurina samas instituudis tööle. Selles instituudis töötas ta surmani, hiljem laboratooriumijuhatajana. Aastal [[1940]] kaitses ta [[doktoritöö]] Tšerenkovi kiirguse kohta.
[[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal töötas Teaduste Akadeemia ülesandel Tšerenkov välja mõningaid [[tuumafüüsika]] meetodeid kasutavaid kaitseotstarbelisi akustilise pelengatsiooni seadmeid. Aastatel 1941–1943 töötas ta evakueerituna [[Kaasan]]is.
Aastatel 1944-19471944–1947 oli ta Füüsika Instituudi teadussekretär.
Aastal 1946 astus ta [[ÜK(b)P]]-sse.
Tšerenkov uuris [[kosmiline kiirgus|kosmilist kiirgust]] ning avastas selle sekundaarse koostisosana mitmelaengulised ioonid.
1946. aastast osales Tšerenkov [[Vladimir Veksler]]i laboratooriumis esimeste [[elektronide kiirendi]]te loomisel. Loodi algul [[beetatron]] ning siis [[elektronide sünkrotron]], millega neid kiirendati energiale 150 [[MeV]], hiljem 250 MeV. Tšerenkovi juhtimisel hakati selle [[sünkrotron]]i põhisõlmi täiustama, nii et sellest sai maailma juhtiv seda laadi seade. See võimaldas hakata Nõukogude Liidus uurima elektromagnetilise vastasmõju füüsikat keskmiste energiate piirkonnas.
Aastatel 1959–1988 juhatas Tšerenkov [[NSV Liidu Teaduste Akadeemia Füüsika Instituut|NSV Liidu Teaduste Akadeemia Füüsika Instituudi]] (Lebedevi Füüsika Instituudi) [[fotomesonprotsesside laboratoorium]]i, mis hakkas uurima põhiliselt elementaarosakeste elektromagnetilist vastastikmõju. Tšerenkovi juhtimisel uuriti [[footon]]ite ja [[nukleon]]ide vastastikmõju ning [[heelium]]i ja teiste kergeimate [[aatomituum]]ade [[fotolõhestumine|fotolõhestumist]] ([[fotolagunemine|fotolagunemist]]) energiatel kuni 250 [[MeV]]. Uuriti ja aatomisiseste osakeste fotoproduktsiooni.
Koos J. M. Adoga töötas ta välja uue meetodi põrkuvate elektronide ja [[positron]]i kimpude saamiseks sünkrotronidel.
Tšerenkovi juhtimisel hakati [[Krasnaja Pahra]]s ([[Troitsk]]is) looma Füüsika Instituudi uut kompleksi elektromagnetiliste vastastikmõjude uurimiseks. Sinna rajati [[kiirendi]] osakeste kiirendamiseks energiani 1,3 [[GeV]] ning moodne mõõtmis-registreerimiskeskus. Enne kompleksi valmimist töötati [[Dubna]] ja [[Serpuhhov]]i [[kiirendi]]tel. Koos [[Suurte Energiate Füüsika Instituut|Suurte Energiate Füüsika Instituudi]] ja [[Jerevani Füüsika Instituut|Jerevani Füüsika Instituudiga]] [[1970]] loodi [[Serpuhhovi prootonite kiirendi]]l [[elektronide kimp]]e energiaga 70 [[GeV]]. 1970ndatel uuris Tšerenkovi laboratoorium uue kiirendiga esimest korda eksperimentaalselt [[ondulaarkiirgus]]t tsüklilise elektronide kiirendi orbiidilt. Lihtsate ja veenvate katsetega uuriti sünkrotroni sirgvahemikku paigaldatud ondulaatori kiirguse spektraal-, nurga- ja polarisatsioonikarakteristikuid. Ta juhtis uurimistööd ka [[CERN]]-i kiirendil ja [[Hamburg]]is. Troitskisse rajas ta linna esimese tenniseväljaku.
1988. aastast töötas ta Füüsika Instituudi nõunikuna.
Tšerenkov õpetas 1944–1951 [[Moskva Energeetikainstituut|Moskva Energeetikainstituudi]]s (1948. aastast professor) ja 1951–1981 oli [[Moskva Füüsikainseneride Instituut|Moskva Füüsikainseneride Instituudi]] füüsika[[professor]].
Teaduste Akadeemias oli ta 1967-19901967–1990 laetud osakeste kiirendamise teadusnõukogu liige, 1967-19901967–1990 elektromagnetiliste vastastikmõjude teadusnõukogu liige, 1971-19901971–1990 Tuumafüüsika osakonna büroo liige.
Ta oli 1965. aastast [[Ülemailmne Rahukaitsekomitee|Ülemaailmse Rahukaitsekomitee]] presiidiumi ja [[Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Nõukogude Komitee]] liige ning osales [[Pugwashi liikumine|Pugwashi liikumises]]. Muus osas hoidus ta ühiskondlik-poliitilisest tegevusest.
Tšerenkov suri [[mehhaanilineMehaaniline kollatõbi|mehhanilissemehaanilisse kollatõppe]]. Ta on maetud [[Novodevitšje kalmistu]]le.
==Tunnustused==
*10. juuni [[1945]] [[Tööpunalipu orden]]
*[[1946]] esimese järgu [[Stalini preemia]] koos Vavilovi, Franki ja Tammega Tšerenkovi kiirguse avastamise eest
*[[1946]] medal За доблестный труд в Великой Отечественной войне 1941—19451941–1945 гг.
*[[1948]] medal [[Moskva 800. aastapäeva mälestuseks]]
*[[1951]] Stalini preemia koos autorite kollektiiviga [[elektronide sünkrotron]]i loomises osalemise eest
*26. juuli [[1974]] [[Lenini orden]]
*[[1975]] juubelimedal [[30 aastat võidust]]
*[[1977]] [[NSV Liidu riiklik preemia]] tööde tsükli eest kergete tuumade lõhestamise kohta suure energiaga gammakvantide poolt
*[[1981]] kuldmedal [[Teenete eest teaduses ja inimkonna ees]] ([[Tšehhoslovakkia Teaduste Akadeemia]])
*27. juuli [[1984]] [[sotsialistliku töö kangelane]], [[Lenini orden]], kuldmedal [[Sirp ja Vasar]] teenete eest füüsikateaduse arendamisel, teaduslike kaadrite ettevalmistamisel ja seoses 80. sünnipäevaga
*[[1985]] juubelimedal [[40 aastat võidust]]
*teine [[Tööpunalipu orden]]
Aastal 1930 abiellus Tšerenkov Voroneži ülikooli vene kirjanduse professori [[Aleksei Putintsev]]i, [[Ivan Nikitini majamuuseum]]i rajaja tütre Marija Putintsevaga, kes oli samal aastal lõpetanud Voroneži ülikooli pedagoogikateaduskonna vene keele ja kirjanduse osakonna ning oli samuti suunatud Kozlovi linna. Neil sündisid poeg Aleksei (1932) ja tütar Jelena (1936).
Novembris 1930 Aleksei Putintsev arreteeriti seoses koduuurijate kohtuasjaga.
Alates 1962. aastast elas Tšerenkov Moskvas [[Lenini prospekt]]i lähedal Füüsika Instituudi läheduses.
Tšerenkov oli tagasihoidlik. Ta ei nõudnud enda kaasamist Tšerenkovi kiirguse rakenduste väljatöötamisse. Võib-olla ta isegi vältis Tšerenkovi tehnika kasutamist oma katsetes. TaTema piirassuurem omapanus jäi 1930. panustaastatesse 1930ndateganing jata rõhutas Vavilovi, Franki ja Tamme otsustavat osa avastuses.
==Mälestuse jäädvustamine==
| 