Materjaliteadus: erinevus redaktsioonide vahel

[[Tööriist]]ade ja [[relv]]ade valmistamiseks põhiliselt kasutatav materjal defineerib tihti ajastu. Heaks näiteks on [[kiviaeg]], [[pronksiaeg]] ja [[rauaaeg]]. Materjaliteadus on saanud alguse [[keraamika]] valmistamisest ja [[metallurgia]]st ning on seega üks vanimaid inseneri- ja rakendusteaduse vorme. Tänapäevane materjaliteadus on arenenud otse metallurgiast, mis omakorda arenes tõenäoliselt [[Kaevandamine|kaevandamisest]] ja keraamikast ning [[tuli|tule]] kasutamisest. Suur läbimurre materjalide mõistmises toimus [[19. sajand]]i lõpus, kui [[Ameerika Ühendriigid|AmeerikaUSA]] teadlane [[Josiah Willard Gibbs]] demonstreeris, et [[Termodünaamika|termodünaamilised]] omadused, mis on seotud [[aatom]]i struktuuriga aine erinevates [[Faas (füüsikaline keemia)|faasides]], on seotud materjali füüsikaliste omadustega. Mitmed olulised tänapäevase materjaliteaduse elemendid on kosmoseralli tulemus: selle läbi õpiti mõistma metallisulamite, räni- ja süsinikmaterjalide valmistamist, mida kasutati kosmosesõidukite valmistamisel. Materjaliteadust on edasi tõuganud selliste revolutsiooniliste materjalide nagu [[plastmass]]id, [[pooljuht|pooljuhid]] ja biomaterjalid[[biomaterjal]]id kasutuselevõtmine.<ref name="callister"/><ref name="shack"/>

Enne 1960. aastaid ja mõnikord veel aastakümneid hiljem, tegeleti materjaliteadusega põhiliselt metallurgia osakondades, kuna 19. sajandil ja 20. sajandi alguses pandi suurt rõhku metallidele. Sellest ajast alates on tööpõld oluliselt laienenud ja tegeldakse igasuguste materjaliklassidega: keraamika, [[polümeerid]], pooljuhid, magneetilised materjalid, meditsiinilised [[implantaat|implantaadid]] ja biomaterjalid.<ref name="shack"/>