Oskar Kurvits: erinevus redaktsioonide vahel

1910-19121910–1912 teenis Brest-Litovski kindluses Poolas, seejärel elas kuni I Maailmasõja puhkemiseni isatalus, võttes osa kohalikust seltsielust [[Põlva Rahvahariduse Selts]]i näitejuhi ja kirjatoimetajana.

1917. aasta kevadel siirdus teenistusse esimesse [[Eesti rahvusväeosad|eesti rahvuslikku väeossa]] -– [[1. Eesti jalaväepolk]]u, milleskus teenis kuni 1918. aasta 15. aprillini 1918. [[Polgukomitee]] abiesimehena, polgu abikomissarina ja polgu [[ohvitseridekogu]] sekretärina töötades oli ta aktiivselt tegev polgu formeerimisel ja enamlusevastasesbolševismivastases võitluses ning võttis komisjoni liikmena osa eestikeelsete komando- ja sõjaväeliste oskussõnade väljatöötamisest.

[[Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)|Saksa okupatsioon]]i ajal 1918. aasta suvel oli Kurvits kindral [[Ernst Põdder]]i korraldusel salajase, põrandaaluse [[Kaitseliit|kaitseliidu]] organiseerijaksorganiseerija Võrumaal.

[[Eesti Vabadussõda|Vabadussõjas]] teenis O. Kurvitsta soomusrongil "[[Kapten Irv]]".

1. juunil 1920 määrati O.Oskar Kurvits [[Eesti piirivalve ajalugu|vabariigi piirikontrolli]] ülema abiks, 1921. aasta 1. juunist 1921 kuni 1922. aasta 25. jaanuarini 1922 oli ta Rannavalve Tallinna rajooni ülema abi.

1922. aasta 26. jaanuarist 1922 kuni 1926. aasta 9. oktoobrini 1926 oli O. Kurvits Sõjaväe Õpetuskomitee sekretär ja Kaitsevägede Staabi käskudetäitja ohvitserkäsundusohvitser.

1926. aasta 10. oktoobrist 1926 kuni 1927. aasta 10. juulini 1927 [[Sõdur (ajakiri)|ajakirja "Sõdur"]] tegevtoimetaja, 11.07. juulil 1927 määrati ta Kaitsevägede Staabi koosseisus tööle Vabadussõja Ajaloo komiteesse, kus Kurvitsa ülesandeks sai kirjutada Vabadussõja ajaloo esimesest perioodist -– rahvusväeosade loomisest ja Kaitseliidu asutamisest ühenduses Vene veebruari- ja oktoobrirevolutsiooni ning Saksa okupatsiooni sündmustega.

24.02. veebruaril 1933 ülendatisai Oskar Kurvits kolonelleitnandi auastmessekolonelleitnandiks.

Oskar Kurvits tegi kaastööd "Postimehele", "Päevalehele", "Vaba Maale", "Võru Teatajale", "Meie aastasajale"Aastasajale, "Sõdurile", "Kaitse Kodule" ning mitmele Soome, Läti ja Poola ajakirjale, kajastades põhiliselt sõjaajaloolisi teemasid.

Kuulus [[Vabadusristi Vendade Ühendus]]se, Seltsi "1. Eesti polk"polku, "Kapten Irve"Irvi Soomusronglaste Seltsi, [[Eesti Kirjanduse Selts]]i, Tallinna Akadeemilisse Klubisse, Eesti Spordiseltsi "Kalev", [[Eesti Skaudisõprade Selts]]i. 22.03. märtsil 1932 valiti [[Vabadussõja Mälestamise Komitee]] juhatusse ja nimetati komitee sekretäriks. Oli ajalehe "[[Vabadussõja Tähistel]]" ja ajakirja "Vabadusmonument" vastutav- ja tegevtoimetaja.<ref>Oskar Kurvitsa enda poolt koostatud elukäigu kirjeldus 24. maist 1934. Avaldatud J. Hurda nim. Põlva Rahvahariduse Seltsi väljaandel 1998.</ref>

Oskar Kurvits suri võrdlemisi noore mehena 1940. aasta 20. detsembril 1940 ebaõnnestunud sapipõieoperatsiooni järel tekkinud [[kõhukelmepõletik]]ku ning maeti auavalduste saatel [[Põlva kalmistu]]le. 29.05. mail 1975 püstitati tema hauale seal praegugi olev kivist [[rõngasrist]].

Kurvitsa matustest on tütar Aino meenutanud: "Isa pandi kirstu veneVene polkovniku mundris. Punaväeorkester mängis vene marsse, mis oli masendav. Kirst viidi veoautos Põlvasse, pere sõitis autoga järel. Kui Põlvasse keerasime, muutus pilt. Kuuseoksad olid tee peale pandud ja suur rahvamurd ootamas. Võrumaa võttis oma surnud poja au ja armastusega vastu. Kirik oli rahvast tulvil. Kui jumalateenistus oli alanud, avanes uks ja sisse marssisid pool tosinat Eesti ohvitseri [[Jaan Kurvits]]aga eesotsas. Nemad ei hoolinud poliitikast, tulid kaasvõitlejaga jumalaga jätma. Puhted peeti Lutsu talus."<ref>Avaldatud J. Hurda nim. Põlva Rahvahariduse Seltsi väljaandel 1998.</ref>

1925. aastal abiellus Linda Nigolsiga (1906-19921906–1992) ja perre sündis kolm last -– tütar Aino (1926) ning pojad Ilmar (1930-19941930–1994) ja Henn (1937).