Jakob Kõrv: erinevus redaktsioonide vahel

Kõrv oli [[1868]]–[[1874]] [[Alatskivi]]l koolmeister. 1874. aastal läks ta [[Tartu]]sse, proovides sisse saada [[Tartu Ülikool]]i. Ta tutvus seal [[Mihkel Veske]] ja teiste eesti rahvuslastega, saades impulsi oma kirjandusliku tegevuse alustamiseks. Samas sõbrunes ta ka vene professori [[Pavel Viskovatov]]iga, kes hakkas teda mõjutama venemeelsuse suunas. Hiljem oli ta [[Tartu Eesti Põllumeeste Selts]]i sekretär ja "[[Sakala (ajaleht)|Sakala]]" abitoimetaja ([[1881]]–1882), üks [[Carl Robert Jakobson]]i lähemaid kaasvõitlejaid. [[1882]]. aastal hakkas ta [[Tallinn]]as välja andma oma ajalehte "[[Valgus (ajaleht)|Valgus]]". Ta oli ka aktiivne rahvustegelane: kuulus [[Eesti Kirjameeste Selts]]i, kogus rahvaluulet, tegi kaastöid mitmetele ajalehtedele ning kuulus mitmesse seltsi.

[[Venestus]]ajal loobus Kõrv aga rahvuslikest põhimõtetest ning hakkas [[1880. aastad|1880. aastate]] lõpul avalikult toetama venestamist. Kõrvi ajaleht saavutas [[1890. aastad|1890. aastatel]] suure populaarsuse, sest ta avaldas seal mitmeid põnevikke ja kirjutas ka ise kaasahaaravaid jutte. Võitluses oma konkurentidega kasutas ta isiklikke tutvusi vene ametnike ja tsensoritega ning rikkus täielikult oma suhted rahvuslastega. [[1892]]. aastal heideti Kõrv [[Eesti Kirjameeste Selts]]ist välja, misjärel selts Kõrvi kaebuse peale suleti. Tema mõju hakkas aga "[[Tartu renessanss|Tartu renessans]]i" (rahvusluse taasaktiveerumise) algusest alates kiiresti vähenema ning [[1906]]. aastal müüs Kõrv oma ajalehe [[Karl August Hermann]]ile, loobudes avalikus elus tegutsemisest. Peagi siirdus ta välismaale. Kõrv suri Šveitsi närvikliinikus 1916. aastal.