Sloveeni keel: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
P 1988. a oli keele nimetus veel "serbohorvaadi", mitte "serbia-horvaadi". |
||
22. rida:
[[Sloveenid|Sloveeni keele kõnelejate]] koguarv on 1 906 630, kellest 1 730 000 asuvad [[Sloveenia]]s. Sloveeni keel on [[Sloveenia Vabariik|Sloveenia Vabariigi]] ametlik riigikeel. Lisaks räägitakse sloveeni keelt ka [[Austria]]s Kärtneni ja Steiermarki piirkonnas (18 000 in), [[Horvaatia]]s Rijeka, Zagrebi ja Istra piirkonnas (22 800 in), [[Itaalia]]s Trieste ja Gorizia provintsides Sloveenia piiri lähistel (100 000 in), [[Ungari]]s Sloveenia piiri lähistel (~3200 in) <ref name="Ethnologue"></ref> kui ka [[Saksamaa]]l, [[Rootsi]]s, [[Prantsusmaa]]l, [[Austraalia]]s, [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikides]], [[Argentiina]]s, [[Kanada]]s ja endise [[Jugoslaavia]] aladel.<ref name="slovene.si"></ref>
Sloveeni keele levikuala laiub geograafiliselt ühes Euroopa keeruliseimas lingvistilises sõlmpunktis, kus koonduvad [[slaavi keeled|slaavi]], [[romaani keeled|romaani]], [[germaani keeled|germaani]] ja [[soome-ugri keeled|soome-ugri]] keelkonnad.<ref name="slovene.si"></ref> Lisaks naaberrahvaste mõjudele on ka Sloveenia mägine loodus kaasa aidanud eri piirkondades keele isloeeritud arengule. Seetõttu on hoolimata suhteliselt väikesest levikualast ja keelekasutajate arvust murdeuurijad eristanud erinevate allikate järgi
==Ajalugu==
33. rida:
Uus seisukoht sai üles kirjutatud [[sloveenid|sloveeni]] keeleteadlase [[Jernej Kopitar]]i (1780–1844) koostatud grammatikaga ''Grammatik der Slavischen Sprache in Krain, Karnten und Steyemark'' [[1808]]. aastal. Kirjakeele staatus tõusis märgatavalt tänu [[France Prešeren]]i (1800–1849) kõrgetasemelisele luulele (''Poezije'', [[1847]]). [[19. sajand]]i teisest poolest alates hakati sloveeni keelt veelgi ulatuslikumalt kasutama. Kõige olulisemaks keelega seotud otsuseks olid [[frantsisklased|frantsisklasest]] keeleteadlase, paater [[Stanislav Škrabec]]i (1844–1918) kirjapandud sloveeni keele hääldusnormid, mis aitasid edaspidi keelt arendada ja kergitasid ühtlasi sloveeni keele üldist staatust avalikkuse silmis. Sloveeni-saksa sõnastiku (Maks Pleteršnik, [[1894]]–[[1895]]), sloveeni keele ortograafia (''Slovenski pravopis''; Fran Levec, [[1899]]) ja sloveeni keele keskkooligrammatika (Anton Breznik, [[1916]]) ilmumine muutsid sloveeni kirjakeele kõikide sloveenide ühiseks keeleks.
Ent ka pärast [[Austria-Ungari]] impeeriumi kokkuvarisemist, [[Jugoslaavia]] koosseisus olles, puudus sloveeni keelel võrdne asend. Alles pärast [[teine maailmasõda|teist maailmasõda]] saavutas sloveeni keel ametliku keele staatuse [[Jugoslaavia Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik|Jugoslaavia Föderatiivses Sotsialistlikus Vabariigis]]. Kuid endised poliitilised, kultuurilised ja lingvistilised erinevused tõusid taaskord päevakorda ja [[serbia-horvaadi keel]] oli [[privileeg|privilegeeritud]] asendis. [[1988]]. aastal oli rühm sloveenikeelseid kodanikke proovinud [[Ljubljana]]s sloveeni keeles kohut käia, kuid kohtus käis asjaajamine ainult
==Keele struktuur==
196. rida:
<ref name="wiki_slo_nouns"></ref>
Sloveeni keeles lõpevad '''meessoost nimisõnad''' üldjuhul konsonandiga. Need jagatakse kõvadeks ja pehmeteks o-tüvega nimisõnadeks. Ka vokaaliga lõppevad maskuliinsed nimisõnad käänduvad sama loogika alusel, kuid lisa vokaal tuleb juurde vaid nominatiivi ja akusatiivi ainsuse puhul.
Lisaks esineb ebareeglipäraselt käänduvaid nimisõnu.
236. rida:
|}
'''Naissoost nimisõnade''' lõpp on üldjuhul '''-a''', ehk tegu on a-tüveliste nimisõnadega. Mõningad naissoost nimisõnad lõppevad ka konsonandiga,
{| class="wikitable"
290. rida:
|}
'''Neutrumi''' tähistajaks sõnalõpus on üldjuhul -o või -e. Sarnaselt
{| class="wikitable"
| |||