17. oktoobri manifest: erinevus redaktsioonide vahel

'''17. oktoobri manifest''' (ka: ''oktoobrimanifest''; [[vene keel]]es ''Манифест "Об усовершенствовании государственного порядка"'') oli [[Venemaa Keisririik|Venemaa Keisririigi]] keisri [[Nikolai II]] [[1905. aasta revolutsioon|1905. aasta rahvarahutuste]] tulemusena 17. oktoobril 1905. aastal vastuvõetud [[seadusandlik akt]], mille alusel anti Venemaa Keisririigi elanikele demokraatlikke vabadusi isikupuutumatuse, südametunnistuse-, sõna-, koosoleku- ja ühingu asutamise vabaduse alusel; laiendati valimisõigust; anti kokkukutsutavale [[Riigiduuma]]le seaduslikud õigused.

:Peatamata kavandatud valimisi [[Riigiduuma]]sse, kaasata Riigiduuma tegevusse, vastavalt võimalustele, mis on jäänud võttes arvesse lühikest aega Riigiduuma kokkukutsumiseni, et need elanikkkonnaelanikkonna klassid, kes on käesolevakskäesoleval ajal jäetud täiesti ilma valimisõigustest, saaks selle võimaluse vastavuses uue seaduskorraldusele.

*vasakäärmuslikud jõud, nn. sotsialistide kirev leer õhutas töölisi ja talupoegi ülestõusule. Lisaks neile möllasid Venemaal mitmed

Vaatamata 1905. a.aasta detsembris avaldatud valimisseaduse põhjal toimunud 1906.a. aasta märtsis-aprillis Riigiduuma valimistele, võeti peagi vastu uusi seadusi, et takistada [[Riigiduuma (Venemaa Keisririik)]] muutumist Asutavaks Koguks. Riigiduuma, parlamendi alamkoda, valiti piiratud valimisõigusega rahva poolt. Ülemkoda ehk [[Riiginõukogu (Venemaa Keisririik)|Riiginõukogu]] koosnes tsaari poolt nimetatud liikmetest ning kohalike omavalitsuste, aadlikogude, kiriku, ülikoolide jms. asutuste poolt valitud esindajatest. Mõlemad kojad pidid seaduseelnõude arutamisel jõudma ühisele seisukohale, kuid lõpliku kinnituse andis tsaar. Tsaarile jäi ka õigus seadusi välja anda, minnes seejuures Riigiduumast mööda ning vajaduse korral duuma hoopis laiali saata. Veel mitmeid muidki piiranguid oli duuma suhtes jõus. Niisiis oli tsaarile jäetud ka piiramatu isevalitsejalik võim, mida ta teostas ministrite kaudu. Neid nimetas ta ise ametisse ja vajaduse korral vallandas. Välispoliitilised küsimused nagu sõja ja rahu küsimus, lepingute sõlmimine välisriikidega jms. kuulus samuti tsaari kompetentsi. Tsaar oli ka sõjavägede ülemjuhataja.

Pärast [[Nikolai II]] kodanikuõigusi lubava manifesti avaldamist 17. oktoobril 1905, asutati Eestis esimesed legaalsed erakonnad: rahvuslik-liberaalne [[Eesti Rahvameelne Eduerakond]], sotsiaaldemokraatide-föderalistide [[Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus]] ning baltisaksa konservatiivne [[Balti Konstitutsioonipartei]]. Samal ajal loodi esimesed ametiühingud ja valiti [[Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu]]. Sisuliselt olid peaaegu kõik eesti erakonnastunud või erakonnastumata poliitilised voolud ja liikumised valitsusega opositsioonis. Taotleti demokraatiat ja kodanikuõigusi, enamasti ka rahvuslikku enesemääramisõigust, autonoomiat ja omavalitsust —– kogu poliitilise spektri ulatuses apelleeriti rahva nõudmistele.