Vetikad: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Dexbot (arutelu | kaastöö)
P Eemaldatud mall Link GA; keelelinkide äramärkimine nüüd Vikiandmetes
P sarnane millele > millega
1. rida:
{{toimeta}}
[[File:NSW seabed 1.JPG|thumb]]
'''Vetikad''' on suur ja heterogeenne [[fotosüntees]]ivõimeliste organismide rühm. Vetikate koondnimetus tuleneb funktsionaalsest (s.t. mitte fülogeneetilisest) taimede jaotusest. Seetõttu kuulub vetikate hulka taksonoomiliselt väga kaugeid (erinevatesse eluslooduse riikidesse kuuluvaid) rühmi – baktereist [[tsüanobakterid]] (ehk sinivetikad), [[protistid]]est [[punavetikad]], [[pruunvetikad]] jt., [[taimed]]est [[rohevetikad]]. Suur osa vetikaist elab veekeskkonnas.
 
Vetikaid uuriv teadusharu on '''[[algoloogia]]''', vastavat eriteadlast nimetatakse aga '''algoloogiks'''.
18. rida:
 
Vetikad hangivad [[vesi|vett]] ja [[toitaine]]id kogu keha pinnaga. Kõik vetikad sisaldavad [[klorofüll]]i, kuigi osa neist ei ole rohelised. Vetikate pruunikas ja punakas värvus on tingitud teistest [[pigment (bioloogia)|pigmentidest]], mis rohelise klorofülli ära varjavad. Pigmente sisaldavaid rakuosi vetikates nimetatakse [[kromatofoor]]ideks. Sõltumata värvusest, toimub kõigis vetikates [[fotosüntees]]. Olgugi, et vetikad sünteesivad nagu taimed (kuigi, vetikatel toimub fotosüntees kogu talluses, taimel vaid lehtedes ja puitumata, rohtses varres) ei kuulu nad tegelikult taimeriiki, kuna neil puuduvad taimedele iseloomulikud organid ja koed (juured, varred, lehed).
Kuigi mõned vetikad meenutavad välimuselt varsi ja lehti, on see sarnasus välinevaid -visuaalne – vetikatel pole juuri, varsi ega lehti.
 
Erinevast pigmentide sisaldusest tulenev valdav värvus on olnud aluseks vetikate suurrühmade nimetamisel: [[rohevetikad]], [[punavetikad]] ja [[pruunvetikad]], aga ka varasem nimetus sinivetikad (sinikud ehk [[tsüanobakterid]]).
34. rida:
Paljud üherakulised vetikad elavad [[sümbioos]]is teiste organismidega. Näiteks samblikud võivad koosneda seentest ja rohevetikatest.
 
[[Samblik]]e ebatavaline vastupidavus on tingitud sellest, et nad koosnevad kahest elusorganismist - [[seeneniidistik]]ust ja selle vahele põimunud vetikarakkudest. Seeneniidid on võimelised endasse imema [[õhuniiskus]]t ja võtma ümbritsevast keskkonnast vett, [[mineraaltoiteained|mineraaltoiteaineid]] ja [[süsihappegaas]]i. Seeneniidistik ise pole aga võimeline valmistama toitaineid. Samblikus elavad vetikad sisaldavad nn. päikesepatareisid ehk [[kloroplast]]e. Vetikad saavad seeneniidistikust vajalikud ained ning toodavad valgusenergiat, kasutades toitaineid, mida seen vetikatest imeb. Nii toimub seene ja vetika vahel kooselu ehk sümbioos.
 
Samblikud paljunevad rakisetukikestega ning rakise pinnalt eralduvate osakeste abil. Iga osake koosneb vetikarakust ja seda ümbritsevatest seeneniitidest. Levimine toimub tuule ja vee abil.
60. rida:
Vetikate [[emassuguorganid|emas]]- ja [[isassuguorganid]] arenevad kas ühel ja samal või erinevatel taimel. Sugurakud moodustuvad [[gametofüüd]]i keharakkudes. Munarakud tekivad keharakkudes, mida nimetatakse [[oogoon]]ideks. Viburitega isassugurakud – [[spermatosoid]]id – tekivad isassuguorganites, mida nimetatakse [[anteriid]]ideks. Oogoonid ning anteriidid on vetikate sugulise paljunemise organid. Viljastumisel ühinevad spermatosoid ja munarakk. Selle tulemusena moodustub [[sügoot]].
 
Suguline paljunemine võib toimuda ka [[konjugatsioon]]il. Sel juhul moodustub sügoot kahe vetika keharakkude ühinemisel. SelliseltNii paljuneb osa rohevetikaid.
 
Mõnel vetikate rühmal puuduvad sugulise paljunemise elundid, ehkki neil esineb regulaarne suguline paljunemine. Sügoot tekib neil spetsialiseerumata rakkude või lülide liitumise tulemusena. Sellist sugulise paljunemise viisi nimetatakse [[sügogaamia]]ks. Kui kaks üherakulist isendit liituvad ilma gameete moodustamata, siis nimetatakse seda [[hologaamia]]ks.
 
Nii sugulisel kui suguta paljunemisel järgneb sügoodi moodustumisele puhkeperiood (näiteks talvel). Selle lõppedes jaguneb sügoot [[meioos]]i teel neljaks uueks vetikataimeks – [[gametofüüd]]iks. Mõnel juhul võib sügoot areneda otse uueks [[sporofüüd]]iks. Sporofüüdi keharakkudest moodustuvad [[sporangium]]id, milles tekivad viburitega [[zoospoor]]id või viburiteta [[autospoor]]id. Eostest arenevad taas [[gametofüüd]]id. Mõnede vetikaliikide sporofüüt ja gametofüüt on kujult ja suuruselt sarnased, teistel liikidel on aga erineva välimusega.
 
== Eestis elavad vetikad ==
115. rida:
'''''Hk. Chlorarachnida'''''
 
Kuulusid varem koldvetikate hulka. Pigmentidelt sarnanevad rohevetikailerohevetikatega, eluviisilt koldvetikailekoldvetikatega (oluline osa heterotroofsusel).
 
==== Ülemhõimkond alveolata ====
129. rida:
Jahedamates ja vähetoitelisemates vetes. Mõned võivad ka heterotroofselt toituda. Unikaalsed pigmendid: Chl a ja Chl c2, unikaalseid fükobiliine jm. Sugulist paljunemist ei teata.
 
'''''Hk. Discimitochondria''''' – [[Silmviburvetikad]] jt. lähedased rühmad
 
On 1000 liiki. Ilmselt kunstlik rühm.
141. rida:
'''''Hk. Xantophyta''''' – [[Eriviburvetikad]]
 
On teada vaid mõnisada liiki. On teada ka liike, mis elavad maismaal. EnamusEnamis paljuneb sugutult.
 
'''''Hk. Eustigmatophyta'''''
 
Erinevalt eriviburvetikatest raku ehitus erinev, nt. 1 vibur ja silmtäpp.
 
'''''Hk. Bacillariophyta''''' – [[Ränivetikad]]
159. rida:
'''''Hk. Rhodophyta''''' – [[Punavetikad]]
 
Teada on umbes 4000 liiki. Elavad meres, teinekord harva ka magevees võimaismaal. EnamusEnamik punaverikadpunavetikaid on hulkraksed. Suguline paljunemine.
 
=== Liitvetikad ===
171. rida:
'''''Hk. Gamophyta''''' – [[Ikkesvetikad]]
 
On umbes 10-12 000–12 000 liiki ja elutsevad magevetes.
 
'''''Hk. Chlorophyta''''' – [[Rohevetikad]] (sh. Mändvetikad)