Vikipeedia

Male: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Voorits (arutelu | kaastöö)
1140 muudatust
Resümee puudub
PResümee puudub
26. rida:
 
===Malendid===
*[[Ettur]] on malelaual kõige nõrgem malend. Ettur liigub ühe välja võrra edasi. Kui teda pole veel liigutatud, siis võib liikuda ka kaks ruutu edasi. Ettur lööb diagonaalis, olles sellega ainuke malend, mis lööb teistmoodi kui käib. Etturil on ka spetsiaalne käik, mida nimetatakse möödaminnes löömiseks (prantsusepäraselt ''[[en passant]]''-käiguks). Ettur, mis ründab välja, mille ületas vastasmängija ettur, liikudes oma lähteväljalt edasi kahe välja võrra, võib selle vastasmängija etturi lüüa, nagu oleks viimast liigutatud ainult ühe välja võrra. Kui ettur jõuab oma algasendist kõige kaugemale reale, tuleb see asendada etturi värvi uue lipu, vankri, oda või ratsuga. Mängija valik pole piiratud eelnevalt löödud malenditega, näiteks võib mängijal olla ka kaks lippu. Seda etturi muutmist teiseks malendiks nimetatakse muundamiseks. Kummalgi mängijal on kaheksa etturit.
*[[Kuningas (male)|Kuningas]] on malemängus üks nõrgematest malenditest. Kuningas liigub ühe välja võrra mistahes suunas, tingimusel, et seda välja ei ründa vastaspoole malend. Kummalgi mängijal on üks kuningas.
*[[Lipp (male)|Lipp]] on malelaual võimsaim malend. Lipp võib liikuda ükskõik millisele väljale sellel liinil, real või diagonaalil, millel ta asub. Lipp ei tohi liikuda üle teiste malendite. Kummalgi mängijal on üks lipp.
34. rida:
 
===Vangerdamine===
*[[Vangerdamine]] – kindlatel tingimustel võivad kuningas ja vanker liikuda korraga. Seda käiku nimetatakse vangerduseks. Vangerdamise käigus käib kuningas kaks ruutu horisontaalselt ning vanker ühe ruudu võrra üle kuninga. Vangerdusele kehtivad järgnevadjärgmised tingimused:
**kuningat ja vankrit, millega tahetakse vangerdada, pole veel mängus liigutatud;
**kuningas ei ole tule all;
44. rida:
 
===Olukorrad===
*[[Tuli (male)|Tuli]] – Kuikui vastaspoole malend ründab kuningat, siis öeldakse, et kuningas on tule all. Tule all olev mängija peab oma kuninga ohutusse kohta viima, või tooma vahele oma malendeid. Keelatud on teha käiku, mis jätab või asetab kuninga tule alla.
 
*[[Matt (male)|Matt]] – Kuikui kuningas on tule all ning pole võimalik teha ühtegi käiku ilma tule alla sattumata, siis öeldakse, et tegemist on matiga. Mati saanud mängija kaotab mängu.
 
*[[Patt (male)|Patt]] – Kuikui kuningas ei ole tule all, kuid pole võimalik teha ühtegi reeglipärast käiku, siis öeldakse, et tegemist on patiga. Patiseisu puhul loetakse mäng lõppenuks viigiga.
 
*[[Igavene tuli]] – Niinii nimetatakse olukorda, mil tulest ära käinud kuningale saab taas tuld anda. Mäng lõpeb viigiga, kui kuningas on käinud edasi-tagasi 3 korda.
 
===Ajakontroll===
75. rida:
Male strateegia seisneb pikaajaliste plaanide tegemises ja ellu viimises (näiteks millistele väljadele [[vigur (male)|vigurid]] paigutada). Malemängu taktika moodustab osaliste probleemide edukas lahendamine. Taktikat ja strateegiat ei saa täielikult eraldada, kuna paljud strateegilised eesmärgid saavutatakse taktikaliste operatsioonide abil ja paljud taktikalised võimalused tekivad eelneva strateegilise võitluse tagajärjel.
 
Malepartii jagatakse tavaliselt kolmeks osaks: [[Maleavang|avang]] (tavaliselt esimesed 10 kuni 2510–25 käiku, mille jooksul malendid paigutatakse soodsatele positsioonidele ehk arendatakse), [[Male_keskmäng|keskmäng]], kus toimuvad otsesed kokkupuuted vastase jõududega ja [[Male_lõppmäng|lõppmäng]], kus laual on vähe nuppe ja kuningate osa võitluses suureneb. Lõppmängu iseloomustab veel see, et mängijate üheks peamiseks eesmärgiks on etturi muundamine, mis sageli on otsustav.
 
=== Taktika ===
91. rida:
=== Avang ===
{{vaata|Maleavang}}
Avanguks nimetatakse malepartii esimesi käike. Tihti kasutatavate avakäikude järjestustel on olemas nimed, näiteks [[Hispaania avang]] ja [[Sitsiilia kaitse]]. Erinevaid avanguid on mitukümmend, nende iseloom ulatub väga vaiksest ([[Réti avang]]) väga agressiivseni ([[Läti gambiit]]). Mõnes avangus on parimad käigud mõlemale poolele leitud 30. käiguni. Elukutselised maletajad kulutavad avangu uurimisele aastaid ja teevad seda läbi terve karjääri, sest [[avanguteooria]] uueneb pidevalt. Avangu uurimine sisaldab endas ka sellele järgneva keskmängu tüüpiliste plaanide uurimist.
 
Põhilised strateegilised eesmärgid avangus on sarnased üldiste strateegiliste eesmärkidega males.
127. rida:
* Tihti tekivad olukorrad, kus mängijale on kahjulik käigul olla. Seda nimetatakse [[käigupuudus]]eks.
 
Lõppmänge klassifitseeritakse lauale jäänud malendite järgi. [[Elementaarne lõppmäng|Elementaarsed lõppmängud]] on lõppmängud, kus ühel poolel on ainult kuningas ja teisel poolel kuningas ja üks või kaks vigurit, millega saab vastase kuninga matistada, näiteks "kuningas ja lipp kuninga vastu". Keerulisemaid lõppmänge nimetaksenimetatakse laual olevate malendite (välja arvatud kuningas) järgi, näiteks "vanker ja ettur vankri vastu" või "lipp vankri vastu".
 
== Ajalugu ==
=== Male eelkäijad ===
Male on tõenäoliselt pärit [[India]] mängust [[tšaturanga]]st, ([[Sanskriti_keel|sanskriti keeles]] "neli väeliiki" – [[jalavägi]], [[ratsavägi]], [[elevant|elevandid]] ja [[sõjavanker|sõjavankrid]], mida vastavalt esindasid nupud, mis arenesid välja tänapäeva male etturiks, ratsuks, odaks ja vankriks) mis tekkis umbes [[6. sajand]]il <ref name="Leibs92"/><ref name="Robinson34"/><ref name="Murray"/><ref name="Bird63"/> . Esimesed säilinud tõendid malest pärinevad umbes 600. aastast India naabruses olnud [[Sassaniidide impeerium]]i aladelt, kus mängu tunti [[šatrang]]i nime all. Šatrangi mainitakse kolmes keskpärsiakeelses tekstis. Pärast seda, kui moslemid 633-44633–44 Pärsia vallutasid, levis mäng islamimaailma., kus seda kutsuti [[šatrandž]]iks (''shatranj''). Hispaania keeles sai ''shatranj''-ist ''ajedrez'', portugali keeles ''xadrez'' ja kreeka keeles ''zatrikion'', kuid muudes Euroopa keeltes hakati malet kutsuma pärsiakeelse sõna ''shāh'' ("kuningas") järgi (näiteks ingliskeelsed sõnad ''chess'' ("male") ja ''check'' ([[tuli (male)|"tuli"]]).
 
Lääne-Euroopasse ja Venemaale jõudis mäng vähemalt kolme eri marsruudi kaudu. Aastaks 1000 oli mäng levinud üle kogu Euroopa<ref name="Hooper173175" />. Kuulus 13. sajandi käsikiri "[[Libro de los juegos]]" kirjeldab šatrandži koos [[triktrak]]i ja [[täringumäng]]uga. Teise teooria kohaselt on male eelkäija ''[[xiangqi]]'' ehk Hiina male<ref name="Li" />, kuid see on vaidlustatud<ref name="Banaschak" />.
 
=== Tänapäevase male teke (1000–1850) ===
13. sajandi alguses hakati Lõuna-Euroopas šatrandži reegleid muutma ja 1475. aastaks meenutas mäng suures osas tänapäevast malet. Põhilised uuendused toimusid Hispaanias ja Itaalias<ref name="Calvo" />: [[ettur]]itele anti võimalus liikuda oma esimesel [[käik (mäng)|käigul]] kahe välja võrra ning võimalus [[löömine (mäng)|lüüa]] etturit ''[[en passant]]''; [[oda (male)|oda]]d said võimaluse liikuda mööda vaba [[diagonaal]]i kuitahes kaugele (varem said nad liikuda üksnes kahe välja võrra mööda diagonaali), kuid nad kaotasid võime hüpata üle teiste malendite; [[lipp (male)|lipp]] omandas võime liikuda kuitahes kaugele mistahes suunas, nii et sellest sai kõige võimsam [[malend]]<ref name="Yalom" /> (varem sai ta liikuda ainult ühe välja võrra diagonaalis). Täpselt fikseerimata olid veel [[vangerdus|vangerdamise]] reeglid ning [[patt (male)|pati]]seisu tagajärg (viimases lepiti lõplikult kokku 19. sajandi alguses).
 
15. sajandil hakkasid ilmuma kirjutised sellest, kuidas malet mängida. 1497 avaldati Hispaania vaimuliku [[Luis Ramirez de Lucena]] ''Repetición de Amores y Arte de Ajedrez'' ("Armastuse kordumine ja malemängu kunst"). Lucena ja hilisemad meistrid nagu [[Pedro Damiano]] Portugalist, [[Giovanni Leonardo di Bona]], [[Giulio Cesare Polerio]] ja [[Giachino Greco]] Itaaliast ning Hispaania piiskop [[Ruy López de Segura]] hakkasid uurima [[avang]]ut ja analüüsima lihtsamaid [[lõppmäng_(male)|lõppmänge]].
142. rida:
18. sajandil muutus kandvaks jõuks males Prantsusmaa. Kaks kõige tähtsamat Prantsuse meistrit olid helilooja ja muusik [[François-André Danican Philidor]], kes avastas etturite olulisuse strateegias ja hiljem [[Louis-Charles Mahé de La Bourdonnais]], kes 1834 võitis kuulsas matšide seerias Iiri meistrit [[Alexander McDonnell]]i. Sellel perioodil olid maleelu keskusteks kohvikud Euroopa suurlinnades, näiteks [[Café de la Régence]] Pariisis ja [[Simpson's Divan]] Londonis<ref name="Bird2008" />.
 
19. sajandil arenes kiiresti organiseeritud maleharrastus. Loodi palju [[maleklubi]]sid, maleraamatuid ja -ajakirju. Linnade vahel toimusid [[kirimale]]matšid. 19. sajandi ajalehtedes olid tavalised [[maleülesanne|maleülesanded]]; tuntumad ülesannete koostajad olid [[Bernhard Horwitz]], [[Josef Kling]] ja [[Samuel Loyd]]. Esimese ülevaatliku maleteooria õpiku avaldas 1843 [[Tassilo von Heydebrand und der Lasa|von der Lasa]], see kandis nime "[[Handbuch des Schachspiels]]" ("Malepiibel"). "Malepiibli" autorid olid [[Paul Rudolf von Bilguer|Paul Bilguer]] ja von der Lasa, kes lõpetas koostamise ajal surnud Bilgueri töö.
 
=== Spordialaks kujunemine (1850–1945) ===
149. rida:
Kaks noorema põlvkonna mängijat, [[Paul Morphy]] ([[imelaps]], kes võitis oma lühikese tähelennu ajal (1857–1863) kõiki vastaseid peale [[Howard Staunton]]i, kes keeldus temaga mängimast) ja [[Wilhelm Steinitz]] viisid arusaama malemängust uuele tasemele. Morphy edu tagas korrektse strateegia ja rünnakumängu ühendamine, ta teadis intuitiivselt, kuidas rünnakut ette valmistada. [[Praha]]s sündinud Steinitz kirjeldas, kuidas vältida nõrkusi enda seisus ja kuidas tekitada ja ära kasutada nõrkusi vastase seisus<ref name="Steinitz" />. Steinitz oli esimene maletaja, kes analüüsis seisu malelaual elementide haaval<ref name="Kasparov6a" />. Enne Steinitzit tõid mängijad oma lipu varakult välja, ei arendanud täielikult oma malendeid ja üritasid kiiresti vastase kuningat rünnata. Kaitsemängu tase oli nõrk ja mängijad ei koostanud strateegilisi plaane<ref name="Kasparov11a" />. Lisaks oma saavutustele maleteoorias pani Steinitz aluse maailmameistrivõistluste traditsioonile – Steinitzi võiduga lõppenud 1886. aasta matši Saksa meistri [[Johannes Zukertort]]i vastu peetakse esimeseks ametlikuks [[male maailmameistrivõistlused|male maailmameistrivõistluseks]]. Steinitz kaotas tiitli 1894 palju nooremale Saksa matemaatikule [[Emanuel Lasker]]ile, kes oli maailmameister 27 aastat (seni pikim tiitli hoidmise aeg).
 
Saksakeelsete maletajate domineerimise lõpetas [[Kuuba]] [[imelaps]] [[José Raúl Capablanca]] (maailmameister 1921–1927), kes eelistas mängida lihtsaid seise ja lõppmänge. Capablanca ei kaotanud aastani 1924 kaheksa aastat järjest mitte ühtegi mängu. Pärast Capablancat sai maailmameistriks [[Venemaa]]l sündinud Prantsuse maletaja [[Aleksandr Alehhin]], kes suri maailmameistrina 1946. Alehhin kaotas 1935 maailmameistritiitli ajutiselt [[Max Euwe]]le, kuid võitis selle kaks aastat hiljem tagasi.
 
Kahe maailmasõja vahel uuendas maleteooriat nn. [[hüpermodernism_(male)|hüpermodernistide]] koolkond, mille tuntumad esindajad on [[Aron Nimzowitsch]] ja [[Richard Réti]]. Hüpermodernistid pooldasid tsentri kontrollimist vigurite, mitte etturite abil ja provotseerisid vastaseid ettureid tsentrisse paigutama, et neid hiljem rünnata.
158. rida:
Pärast Alehhini surma 1946 tekkis vajadus uue maailmameistri selgitamiseks. Selleks viis FIDE läbi tippmängijate turniiri. [[Male_maailmameistrivõistlused_1948|1948. aasta maailmameistrivõistlused]] võitis [[Mihhail Botvinnik]], millega algas [[Nõukogude_Liit|Nõukogude Liidu]] ülemvõim males. 1948. aastast kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni oli ainult üks maailmameister väljastpoolt NSVLi – [[Robert Fischer]] (maailmameister 1972–1975)<ref name="Kasparov78b" />. Botvinnik uuendas avanguteooriat: enne teda püüdles must võrdsusele, kuid Botvinnik püüdis mängu algusest mustadega initsiatiivi haarata<ref name="Kasparov7b" />.
 
Pärast II maailmasõda toimusid muutused maailmameistrivõistluste süsteemis. FIDE rajas uue kvalifikatsiooniturniiride ja -matšide süsteemi (eelnevalt otsustas maailmameister, kellega ta tiitlimatši mängib ja väljakutsuja pidi ise sponsoreid otsima). Maailma tugevaimad maletajad kvalifitseerusid automaatselt [[Tsoonidevaheline_turniir|tsoonidevahelisele turniirile]], kus nad võistlesid [[tsooniturniir|tsooniturniiridelt]] edasi pääsenud mängijatega. Tsoonidevahelise turniiri parimad pääsesid edasi [[pretendentide_turniir|pretendentide turniirile]], mis hiljem muudeti matšideseeriaks. Pretendentide võistluse võitja sai õiguse mängida maailmameistriga tiitlimatš. Süsteemi üks tsükkel kestis kolm aastat. Botvinnik võitis tiitli 1948 ja säilitas tiitli viigiga lõppenud 1951. ja 1954. aasta matšidel. 1957 kaotas Botvinnik tiitli lõppmänguspetsialistile [[Vassili Smõslov]]ile, kuid võitis 1958 järelmatšis tiitli tagasi. 1960 kaotas Botvinnik tiitli 23-aastasele [[Läti]] imelapsele, tugevale [[taktika_(male)|taktikule]] [[Mihhail Tal]]ile, kuid võitis 1961 tiitli taaskordselt järelmatšiga tagasi.
 
Pärast 1961. aasta matši ei andnud FIDE enam tiitli kaotanud maailmameistrile õigust järelmatšile ja järgmine maailmameister, tugev kaitsemängija [[Tigran Petrosjan]] [[Armeenia]]st hoidis tiitlit kaks tsüklit (1963–1969). Talle järgnes universaalse mängustiiliga [[Boriss Spasski]] (maailmameister 1969–1972) Venemaalt. Järgmisel maailmameistrimatšil 1972 (nn [[Male_maailmameistrivõistlused_1972|Sajandi matšil]]) oli esimest korda pärast II maailmasõda väljakutsuja väljaspoolt Nõukogude Liitu: ameeriklane [[Robert Fischer]], kes võitis matši enneolematu ülekaaluga. Fischeri tugevaimaks küljeks oli väga põhjalik avanguline ettevalmistus. 1975 keeldus Fischer [[Anatoli Karpov]]i vastu tiitlit kaitsmast, kuna FIDE ei nõustunud tema nõuetega ning Karpov omandas tiitli matšita. Karpov kaitses kaks korda edukalt oma tiitlit [[Viktor Kortšnoi]] vastu ja oli 1970ndatel ning 1980ndate alguses maailma parim turniirimängija. Karpovi valitsusaeg lõppes 1985, kui tiitli võitis [[Garri Kasparov]] [[Aserbaidžaan]]ist. 1984. ja 1990. aasta vahel mängisid Karpov ja Kasparov viis maailmameistrimatši. Karpovil ei õnnestunud tiitlit tagasi võita. 1993 lõid Kasparov ja Inglise suurmeister [[Nigel Short]] FIDEst lahku ja rajasid [[Professionaalse Male Assotsiatsioon]]i (PCA). Sellest ajast kuni 2006. aastani oli males kaks maailmameistritiitlit: PCA ehk klassikaline tiitel, mis järgis Steinitzi ajast pärinevat traditsiooni, kus maailmameister mängib väljakutsujaga tiitlimatši ja FIDE tiitel, mis otsustati FIDE uue formaadi järgi turniiriga. Kasparov kaotas 2000 klassikalise tiitli [[Vladimir Kramnik]]ule Venemaalt. [[Male_maailmameistrivõistlused_2006|Male MM 2006]] ühendas kaks tiitlit. Kramnik võitis FIDE maailmameister [[Veselin Topalov]]it ja sai üldtunnustatud maailmameistriks. Septembris 2007 kaotas Kramnik tiitli India suurmeistrile [[Viswanathan Anand]]ile, kes 2008 kaitses tiitlit edukalt Kramniku vastu.
 
== Male Eestis ==
166. rida:
Keskaegne male jõudis Eesti territooriumile hiljemalt [[13. sajand]]i teisel poolel.
 
Baltikumi vanimaks maleleiuks võib pidada [[dominiiklased|dominikaani]] munga Mauritiuse jutlust Tallinna kloostris umbes aastail 1270–1272. Jutlus sisaldas kolme [[allegooria]]t seoses malega, millest kaks olid tsitaadid Pariisi teoloogi Johannes Gallensise töödest. Järgmine maleajalooline jälg on pärit ajavahemikust 1328–1330, kus Liivi ordu ordumeister [[Werner von Orseln]] lubas rüütelvendadel tegeleda malega, samal ajal keelates kaardi- ja täringumängu. Umbes aastast 1350 pärineb esimene rahvusvahelise tähtsusega leid. Tartu [[toomkool]]i rektor Stephan tõlkis ladina keelest [[alamsaksa keel|alamsaksa]] keelde Lombardia dominiiklase [[Jacobus de Cessolis]]e kuulsa moraalijutluse malelistel [[allegooria]]tel. Selle originaaltekst ilmus 13. sajandi teisel poolel. De Cessolisele kuulub hulk uuendusi malemängu käigureeglites. Tähtsamad neist on etturi kaksiksamm algseisust, patt viigina, ühekordne kuningahüpe algseisust, mis oli vangerduse eelkäija ja mõned teised soovitused, mis vastupidiselt eelmärgituile ei saanud populaarseks. 14.-15–15. sajandil jõudsid uued reeglid tõenäoliselt ka [[Vana-Liivimaa]]le, kuid täieliku eluõiguse võitmiseks kulus mitu sajandit. Veel 17. sajandil mängiti Liivimaal malet mitmesuguste reeglte järgi.
 
Hiljemalt 16. sajandi esimesel poolel oli male tuntud linnakodanike kõrgkihi, kaupmeeste, samuti käsitööliste hulgas. 1513 on maleharrastus fikseeritud [[Tallinna Suurgild]]i kodukorras koos täringu- ja muude mängudega. Mängureeglite arenguloos on suur tähtsus diplomaat [[Adam Olearius]]e ülestähendusel 1635. aastast. Koos reisikaaslase, luuletaja [[Paul Fleming]]iga, leidis Olearius Tallinnas, Tartus ja Narvas arvukalt maletajaid, nende hulgas ka naisi.
180. rida:
19. sajandil aktiviseerus maleelu Eestis niivõrd, et mõned maletajad tõusid esiplaanile Venemaa ulatuses ja pälvisid rahvusvahelist tähelepanu. Sajandi esimesest kümnest oli Tartu Peterburi järel malelinnana juhtival kohal ligi seitsekümmend aastat, loovutades siis oma positsiooni Riiale ja Tallinnale. 19. sajandil tekkisid Eestis esimesed mitteametlikud malesõprade koondised, vanimaks neist võib pidada 1805 Tartus võõrastemaja "Richter" juures tekkinud maleringi. See umbes kümneliikmeline härrasmeeste seltskond oli tulevaste maleklubide eelkäijaks.
 
Tallinnas levis maleharrastus peamiselt [[Tallinna Suurgild|Suurgildi]] kaudu, kuid malet mängiti veel mõnedes kondiitriärides ja võõrastemajades. 1852 tegutses malekoondis Kuressaares ja 1860-70ndatel.–1870. aastatel tekkisid maleringid Pärnus, Viljandis, Narvas ja Valgas.
 
Esimeseks silmapaistvalt andekaks maletajaks oli üliõpilane [[Lionel Kieseritzky]] (1806–1853). 17.-19–19. eluaastani tegi Kieseritzky läbi ebatavalise malelise tõusu ja 15 aasta jooksul ei leidunud talle Tartus võrdset vastast. 1839 oli Kieseritzky seoses kohtuprotsessiga mõjukate isikute vastu sunnitud lahkuma Pariisi, kus ta sai kiiresti kuulsaks. Kieseritzky osales ka esimesel rahvusvahelisel turniiril Londonis 1851, kus teda tabas ebaõnn – loosiga tuli esimeses voorus kohtuda turniiri tulevase võitja ja mitteametliku maailmameistri [[Adolf Anderssen]]iga. Kieseritzky kaotas ja langes turniirilt välja.
 
Järkjärguline huvi tõus viis 19. sajandi teisel poolel esimeste organiseeritud, kuid mitte veel ametlike malekoondiste asutamiseni. 1866 loodi Tallinna maleühing. Selle liikmeskonda kuulus järgnevajärgnenud paarikümne aasta jooksul pidevalt 15–25 maletajat. Tartu maletajad koondusid ühingusse 1876. Esimene malenurk hakkas 1881 ilmuma ajalehes [[Revalsche Beobachter]].
 
=== Esimesest eestikeelsest maleõpetusest esimese Eesti maleühinguni (1883–1914) ===
200. rida:
 
=== Maleliikumise areng I maailmasõja ja Eesti Vabariigi ajal (1915–1934) ===
1915 asutati Tallinna Malering, mida võib pidada esimeseks eesti maleklubiks. 1917 muudeti ühingu nimi Tallinna Eesti Maleseltsiks (TEMS). TEMSi asutamisele järgnes 1920-30ndatel.–1930. aastatel hulga väiksemate maleühingute asutamine. Tähtsaimaks nendest kujunesid [[Eesti Spordiselts Kalev|Kalevi]] maleosakond, Tartu Maleselts ja Viljandi Maleselts. Tähtis osa male arendamisel oli Albert Burmeistril, kes küll ei olnud tugev praktilises mängus, kuid koostas maleülesandeid, mis pälvisid rahvusvahelist tähelepanu ja juhendas tulevasi nimekaid mängijaid [[Vladas Mikenas|Mikenast]], [[Paul Schmidt|Schmidti]], [[Gustav Friedemann|Friedemanni]], [[Felix Villard|Villardit]] jt.
 
26. detsemberdetsembrist 1922 kuni 6. jaanuarjaanuarini 1923 toimusid Tallinnas esimesed [[Eesti meistrivõistlused males]], mille võitis [[Paul Rinne]]. Igal aastal hakkasid toimuma koolinoorte esivõistlused ning malematšid Tallinna ja Helsingi vahel. 1920ndatel1920. aastatel olid parimad mängijad Mikenas, [[Herbert Virkus]] ja [[Johannes Türn]]. 1930. aasta koolinoorte meistrivõislustel tuli esikohale tulevane Eesti parim mängija [[Paul Keres]] (teiseks tuli võitja vanem vend, tulevane füüsik [[Harald Keres]]). 1930 toimus Tallinnas paremate Eesti maletajate turniir, millest võttis osa tolleaegne maailmameistrikandidaat [[Jefim Bogoljubov]], kes üllatuslikult jäi Mikenase järel teiseks.
 
15. jaanuaril 1931 asutas [[Johannes Raad]] pärast kahte ebaõnnestunud katset (1923 ja 1927) [[Eesti Maleliit|Eesti Maleliidu]]. Sama aasta augustis astus Eesti Maleliit [[FIDE]] liikmeks. Päevakorda tõusis osalemine 1931. aasta maleolümpial, kuid rahaliste raskuste tõttu ei osaletud sellel ja ka järgmisel olümpial.
225. rida:
=== Tiitlid ja paremusjärjestus ===
Rahvusvahelisi tiitleid omistab maletajatele FIDE.
* [[Suurmeister (male)|Suurmeister]] (lühendatakse GM, mõnikord ka IGM): tiitel antakse maailmaklassi mängijatele. Peale maailmameistri on suurmeister kõrgeim võimalik tiitel "suurmeister". Tiitli saamise tingimuseks on vähemalt korraks üle 2500 [[Elo_reitingusüsteem|Elo reitingu]] omamine ja kolme suurmeistrinormi täitmine turniiridel, kus osaleb veel suurmeistreid ja maletajaid teistest riikidest. Suurmeistritiitel omistatakse maletajale ka siis, kui ta tuleb juunioride maailmameistriks.
* [[Rahvusvaheline meister (male)|Rahvusvaheline meister]] (lühendatakse IM): tiitli saamise tingimused on sarnased suurmeistri omadega: kolm normi ja minimaalne Elo reiting 2400.
* [[FIDE meister]] (lühendatakse FM): maletaja kvalifitseerub tiitlile, kui tema reiting on vähemalt 2300.
* [[Meistrikandidaat (male)|Meistrikandidaat]] (lühendatakse CM): tiitli saamiseks on vajalik reiting vähemalt 2200.
 
Kõiki tiitleid antakse nii meestele kui ka naistele. Olemas on eraldi tiitlid naistele (näiteks naiste suurmeister ehk WGM). Alates aastast 1978, kui [[Nona Gaprindašvili]] sai esimese naisena absoluutse suurmeistritiitli (GM), on see tiitel antud paljudele naismaletajatele.
 
Rahvusvahelisi tiitleid antakse ka maleülesannete koostajatele ja lahendajatele ning [[kirimale|kirimaletajatele]]. Kohalikke tiitleid võivad anda ka riiklikud organisatsioonid, näiteks kasutatakse USAs eksperdi tiitlit. Selliseid tiitleid antakse tavaliselt edasijõudnud mängijatele, kes pole veel rahvusvahelist taset saavutanud.
 
Maletajate järjestamiseks kasutavad [[FIDE]], [[ICCF]] (Rahvusvaheline Kirimaleföderatsioon) ja kohalikud organisatsioonid [[Elo reitingusüsteem]]i, mille töötas välja [[Arpad Elo]]. Elo on statistiline mudel, milles mängija tulemus on [[juhuslik suurus]]. FIDE hakkas Elo reitinguid kasutama 1970. Seni kõrgeimatkõrgeima FIDE reitingutreitinguga (2851) omas oli FIDE 1999. aasta juuli ja 2000. aasta jaanuari nimekirjas [[Garri Kasparov]]. Kõige värskemas nimekirjas on esikohal endine maailmameister [[Viswanathan Anand]], kelle reiting on 2817. [http://ratings.fide.com/top.phtml?list=men FIDE TOP 100].
 
== Male maailmameistrid ==
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Male"