Vikipeedia

Johannes Damaskusest: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P autorlus > autorsus
26. rida:
 
===Sünd ja perekond===
Johannes Damaskusest sündis umbes 650 (umbes 675. või 676. aastal; erinevad allikad nimetavad 642. kuni 690–690. aastat. [[Alexander Kazhdan]]i järgi sündis ta umbes 650, [[Johannes Hoeck]]i järgi umbes 675.
 
Johannes kasvas üles [[Damaskuse kalifaat|Damaskuse kalifaadi]] [[pealinn]]as [[Damaskus]]es [[kaliif]]i õukonnas jõukas [[araablased|araabia]] või arabiseeritud [[kristlus|kristlikus]] perekonnas. Pärimuse järgi oli ta kaliif [[Muawiyah]]i poja, tulevase kaliifi [[Yazid I]] (sündis ajavahemikul 642–647) mängu- ja õpingukaaslane. See teeb tõenäoliseks, et Johannes sündis 650. aasta paiku.
32. rida:
Damaskus kuulus [[Antiookia patriarhaat|Antiookia patriarhaadi]] alla.
 
Johannese isa nimi oli tõenäoliselt Mansur (teistel andmetel Sargun ibn Mansur; kristlik nimi Sergios, teistel andmetel Johannes). Hoolimata [[islam]]iusulisest ümbrusest oli ta ustav [[kristlus|kristlane]]. Selle perekonna esindajad olid [[Pärsia]] ja [[Bütsants]]i võimu ajal olnud juhtivatel kohtadel [[maksukogumine|maksukogumise]] alal ning see jätkus ka pärast Damaskuse vallutamist [[araablased|araabia]] moslemite poolt [[636]]. Ta oli [[kaliif]]i peanõuandja finantsküsimustes (rahandusminister; [[logoteet]]), mõjukas tegelane [[õukond|õukonnas]]. Ta oli kõige mõjukam kristlane Damaskuses.
 
Moslemitest valitsejad kohtlesid kristlasi hästi, kuigi need pidid maksma spetsiaalset [[maks (rahandus)|maks]]u. Nii kristlased kui ka [[juudid]] tohtisid olla tähtsatel ametikohtadel. Mõned neist olid väga rikkad. Kaliifi [[ihuarst]] oli peaaegu alati juut. Kristlasi rakendati [[kirjutaja]]te, haldurite ja [[arhitekt]]idena. Olukord võis muutuda kaliif [[‘Abd al-Mālik ibn Marwān|‘Abd al-Māliki]] (valitses [[685]]–[[705]]) ajal. Kaliif otsustas hakata kristlasi taga kiusama ja kristlastest ametnikud välja vahetada. Teise arvamuse kohaselt toimus õukonna islamiseerimine 720. aasta paiku.
47. rida:
 
===Võitlus ikonoklasmiga===
[[Idakirik]]us hakkas sel ajal levima [[ikonoklasm]]. Hilissuvel [[726]] esines [[Bütsants]]i [[keiser]] [[Leo III (Bütsants)|Leo Isaurlane]] (valitses [[717]]–[[741]]) hoolimata [[Konstantinoopoli patriarh]]i [[Germanos (Konstantinoopoli patriarh)|Germanos]]e protestist välja [[ikoonide austamine|ikoonide austamise]] vastaste kõnedega, millest pole sõnagi säilinud. Johannes Damaskusest asus kohe keisriga võitlusse, ärgitades ka rahvast vastupanule. [[17. jaanuar]]il [[730]] tagandas keiser patriarh Germanose (patriarh [[715]]. aastast; suri [[733]]), sest too jäi pooldama [[ikoon]]ide austamist. Keiser keelas ikoonide väljapanemise [[avalik koht|avalikes kohtades]] ning käskis ikoone hävitada. Johannes vastas veel ägedama kirjutisega, kasutades lihtrahvale arusaadavat stiili. Kolmandas kirjas ta rõhutas juba öeldut ja hoiatas keisrit tema sammude tagajärgede eest.
 
[[Õigeusk|Õigeusule]] omane ikooniteoloogia on saanud otsustava tõuke Johannese kolmest kõnest "ikoonide laimajate vastu". Vaieldakse selle üle, kas Johannes on ikka nende autor. Varem arvati, et need kõned pärinevad ajavahemikust 726–730, hiljem on olnud tendents dateerida neid hilisema ajaga, isegi pärast 741. aastat.
88. rida:
Johannes Damaskusest oli viimane kreeka [[kirikuisa]].
 
Ta ei olnud originaalne [[teoloogia|teoloog]], vaid õpetuse suurepärane entsüklopeediline koguja (ta vältis omalt poolt midagimillegi lisamastlisamist). Hoolimata sellest, et ta püüdis säilitada olemasolevat õpetust, suhtus ta allikatesse kriitiliselt. Teda peetakse [[õigeusu teoloogia]] isaks.
 
Teda peetakse kas [[skolastika|skolastikute]] eelkäijaks või esimeseks skolastikuks. Tema teost "''[[De fide orthodoxa]]''" peetakse mõnikord esimeseks skolastiliseks teoseks. Ka [[araabia filosoofia]] on Johanneselt inspiratsiooni ammutanud.
99. rida:
"Tarkuse allikas" jaguneb kolmeks raamatuks: "Filosoofilised peatükid" (''Kephalaia philosophika''), "Ketserlusest" (''Peri aipēseōn'') ja "Ortodoksse usu täpne esitus" (''Ekdōsis akribēs tēs orthodoxou pisteōs''; [[De fide orthodoxa]]).
 
Esimene raamat on kitsama sisuga, kui ütleb pealkiri, ja seetõttu nimetatakse seda sageli "Dialektikaks". Esimesed 14 peatükki räägivad ainult [[loogika]]st, ülejäänu on pühendatud peamiselt [[Aristoteles]]e [[ontoloogia]]le. Suures osas on see kokkuvõte [[Aristotelese]] "[[Kategooriad (Aristoteles)|Kategooriatest]]" ja [[Porphyrios]]e "[[Isagoge]]st" (''Eisagōge eis tas katēgōrias''). Nähtavasti tahtis Johannes anda üksnes teose järgnevate osade mõistmiseks vajalikud eelteadmised. [[Organon]]i tutvustatakse seal ja rakendatakse [[teoloogia]]s sajand enne esimest Aristotelese tõlget [[araabia keel]]de.
 
Teine raamat "Ketserlusest" kordab sõna-sõnalt ning kaasajastab [[Epiphanios]]e sarnast tööd, lisades 20 uut [[ketserlus]]t, sealhulgas [[islam]] ja [[ikonoklasm]]. Islamist rääkides ründab ta ka [[Muhamed]]i moraalitut käitumist.
105. rida:
====''De fide orthodoxa''====
{{vaata|De fide orthodoxa}}
Kolmas raamat "''[[De fide orthodoxa]]''" on Johannese tähtsaim teos. Nii ida- kui ka läänekiriku teoloogidele on see olnud väga autoriteetne. See teos võtab esimest korda tervikuna kokku Kiriku õpetused. Paavst [[Eugenius III]] korraldusel tõlkis [[Burgundio Pisast]] selle [[1150]]. aastal [[ladina keel]]de ([[Petrus Lombardus]]e "[[Sententsid]]" ilmusid pisut hiljem). Seda tõlget kasutasid Petrus Lombardus ja [[Aquino Thomas]] ning teised teoloogid, kuni [[humanistid]] asendasid selle elegantsemaga.
 
Johannes järgib sama põhiplaani mis [[Theodoretes Kyrosest]] oma "Kristliku õpetuse kokkuvõttes". Erinevalt Theodoretesest ei tsiteeri ta ainult Pühakirja, vaid ka kirikuisasid: [[Gregorios Nazianzosest|Gregoriost Nazianzosest]], [[Basileios Suur]]t, [[Gregorios Nyssast|Gregoriost Nyssast]], [[Kyrillos Aleksandriast|Kyrillost Aleksandriast]], [[Leo Suur]]t, [[Athanasios]]t, [[Johannes Kuldsuu]]d ja [[Epiphanios]]t.
139. rida:
[[Vaikne laupäev|Vaikse laupäeva]] jutluses ta räägib pikalt [[reaalne kohalolu|reaalsest kohalolust]].
 
Jutluses [[Maarja Kuulutus]]e pühal, mis on säilinud ainult [[araabia keel|araabiakeelse]] teksti [[ladina keel|ladinakeelses]] tõlkes, omistab ta mitmesuguseid õnnistusi [[Neitsi Maarja]] [[eestpalve]]le. Teine tema kolmest jutlusest Maarja Kuulutuse pühal räägib üksikasjalikult Neitsi Maarja keha kandumisest taevasse. Ta kinnitab, et see põhineb väga usaldusväärsel ja vabal [[pärimus]]el.
 
Johannes kirjutas ka [[eksegees|eksegeetilisi]], [[hagiograafia|hagiograafilisi]], [[askeetika|askeetilisi]] ja [[liturgika]]alaseid teoseid.
153. rida:
 
===Võitlus ikoonide eest===
Johannes selgitas, et [[ikoon]]ide austamine ei ole [[ebajumalakummardamine]], sest austus läheb prototüübile, ikoonil kujutatud [[pühak]]ule. Ta rõhutab, et sestsaadik, kui Jumal on Kristuses nähtavaks saanud, on võimalik Teda kujutada ning üle astuda keelust [[Vana Testament|Vanas Testamendis]].
 
===Kaheldava autorlusegaautorsusega teosed===
Jutustust "[[Barlaam ja Josaphat]]" on omistatud Johannesele Damaskusest, kuid see on kahtlane.
 
167. rida:
Ladina keeles andis sama teose [[Pariis]]is [[1507]] välja Jacobus Faber. Henricus Gravius, O.P. avaldas [[Köln]]is ladinakeelse väljaande, mis sisaldas "Dialektika", "Elementaarse ja dogmaatilise õpetuse", "Kahest tahtest ja toimimisest" ja "Ketserlusest".
 
[[Basel]]is ilmus [[1548]] kreeka-ladina väljaanne Mark Hopperi sissejuhatusega. Sarnane, kuid palju täielikum väljaanne ilmus samas [[1575]]. Michel Lequien, O.P. avaldas [[Pariis]]is ([[1717]]) ja [[Venezia]]s ([[1748]]) osalise teostekogu.
 
Migne avaldas sama teksti uuesti (P.G. XCIV-XCVI, Pariis [[1864]]) ning lisas teosed, mida mõned uurijad omistavad Johannesele Damaskusest.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Johannes_Damaskusest"