Kuramaa hertsogiriik: erinevus redaktsioonide vahel

|nimi = Kuramaa hertsogiriik<br>'''Kuramaa ja Semgallia hertsogiriik''' <br>[[ladina keel|ladina]] ''Ducatus Curlandiae et Semigalliae''<br>[[saksa keel|saksa]] ''Herzogtum Kurland und Semgallen''<br>[[läti keel|läti]]es ''Kurzemes un Zemgales hercogiste''

|pealinn = [[Kuldīga]] ([[saksa keel]]es ''Goldingen''), hiljem Miitavi (saksa keeles ''Mitau'')

Kuramaa esimene pealinn oli [[Kuldīga]] ([[saksa keel]]es ''Goldingen''), hiljem Miitavi (saksa keeles ''Mitau''; praegune [[Jelgava]]).

Tema esimeseksEsimeseks [[Kuramaa hertsog]]iks sai viimane Liivimaa ordu ordumeister [[Gotthard Kettler|Goddert Kettler]]. Hertsogiriiki on valitsenud kolm dünastiat: [[Kettlerid|Kettlerid]] (1561–1737), [[Bironid|Bironid]] (1737–1795) ja [[Saksi dünastia]] (1740–1763).

Sõja ajal [[Preisimaa]]le panditud [[Grobiņa]] piirkond jäigi [[Preisimaa hertsogiriik|Preisimaa hertsogiriigilt]] "välja ostmata" ning ei liidetud hertsogiriigiga; samuti Kuramaal asuvad, kuid hertsog [[Magnus]]ele kuulunud [[Kuramaa piiskopkond|Kuramaa piiskopkonna]] hajali asuvad maavalduseidmaavaldusi ([[Piltene]], [[Pāvilosta]], [[Aizpute]]) ei liidetud hertsogiriigiga; [[Dobele komtuur]]konna [[komtuur]] keeldus samuti tunnistamast Kettleri võimu ning valitses iseseisvalt senist [[komtuurkond]]a.

1583. aastal pärast hertsog Magnuse surma tekkinud [[võimuvaakum]]i ajal tekkis seni Magnuse valduses elanud rüütelkonna seas kaks mõjugruppi, kellest üks soovis liituda katoliku Kuramaa hertsogkonnaga Poola kuninga võimu alla (kuna Magnus oli asunud Poola kuninga vasalliks), teie osa aga soovis liituda Taani kuninga alluvuses olevasse protestantliku riiki. Piirkonnas võimu saamiseks pöördusid huvigrupid nii protestatntlikuprotestantliku Preisimaa kui ka katoliikliku Poola poole, kuid siiski toimus reaalne sõjategevus Kuramaale tunginud Poola vägede vahel Kuramaal. Sõjategevus lõppes alles 1585. aasta 15. aprillil Poola ja Taani vahendusel sõlmitud [[Kronenborgi rahuleping]]uga. Rahulepingu alusel sai Taani 30000 taalrit [[Piltene]] piirkonna maade eest, kuna aga antud summa tasus [[Brandenburg-Ansbach]]i markkrahv Georg Friedrich, kes valitses Preisimaad nõrgamõistusliku Albreht Friedrichi eest, siis langes Kuramaa Preisimaa ja koos sellega Preisimaa vasalliisanda Poola võimu alla. Osa Magnusele Kuramaal kuulunud maavaldusi aga müüdi suurmaavaldajatele: [[Embūte]] (saksa [[Amboten]]) – hertsog Kettleri vennapojale [[Wilhelm Kettler von Nesselrode]]le; [[Dundaga]] (saksa ''[[Dondangen]]'') metsarikkad piirkonnad Poola kuningriigi kantslerile vabahärra [[Martin von Berzewicz]]ile, kes selle varsti aga Levin von [[Bülow]]´ile edasi müüs; [[Vastseliina]] (saksa ''Neuhausen'') aga poolakas Pawel Wernik´uleWernikule.

Pärast hertsog Gotthard Kettleri surma [[Miitav]]is [[1587]]. aastal jaotati vastavalt tema korraldusele hertsogiriik tema poegade: Friedrichi ja Wilhelmi vahel pärast viimase täiselalisekstäisealiseks saamist. [[1596]]. aastal jagati Kuramaa hertsogiriigi territoorium [[Hoffzumberg]]i lossis, mis asus MiitavastMiitavist 30 km kaugusel ning jagamise tulemusel sai [[Friedrich Kettler]] [[Semgallia]] koos pealinna Miitavi ja [[Wilhelm Kettler (Kuramaa hertsog)|Wilhelm Kettler]] Kuramaa koos pealinna [[Kuldīga|Goldingen]]iga.

1600. aastal alanud [[Poola-Rootsi sõda (1600–1611)|Poola-RootsiPoola–Rootsi sõjas]] osales Poola kuninga vasall Kuramaa hertsog [[Friedrich Kettler]] oma KuramaltKuramaalt pärit vägedega lahingutes Rootsi vägedega Lõuna-Liivimaal ja 17. septembril 1605 toimunud [[Kirchholmi lahing]]us ([[Salaspils]]is).

Wilhelm Kettler saavutas abieluga Preisimaa hertsogi [[Albrecht Friedrich]]i tütregatütre [[Sophie Preisimaalt|Sophiega]] oma valdusetelevaldustele taas Liivimaa sõja ajal [[Preisimaa]]le panditud [[Grobiņa]] piirkonna liitmise, kuid 1615. aastal pärast Wilhelmi poolt oma vastaste – Kuramaa rüütekonnarüütelkonna juhi Johann von [[Nolde]] poegade tapmist, mõistis Poola kuninga poolt määratud kohus Wilhelmi pagendusse ja tema valdused tema venna Friedrichi omadega liitmisele. Wilhelm lahkus Kuramaalt ning asus algselt Rootsi kuninga [[Gustav Adolf]]i ja hiljem [[Stettin]]i hertsogi [[Bogislaus XIV]] juurde [[Pomeraania]]sse.

Pärast Wilhelm KetteleriKettleri pagendamist jätkas Poola kuninga poolt määratud komisjon Kuramaa riigi- ja valitsemiskorralduse revisjoni ning töötas välja järgnevateks sajanditeks hästi tegutseva haldusaparaadi (''Die Regimentsformel''). Hertsogiriigis moodustati kohaliku aadelkonna kõrgem omavalitsuskollegiumomavalitsuskolleegium, kuhu kuulusid neli kõrgemat nõunikku (''Oberrate''): maa[[õukonnameister]]; [[kantsler]]; [[linnakrahv]]; [[maamarssal]], kellest ja täiendavalt lisatud õigusteadusega kursis olevatest juristidest koosnes ka kõrgem kohtuvõimuasutus [[õuekohus]] (''Hofgericht'' ehk ''Oberhofgericht'').

Hertsog Friedrich Kettleri ajal anti uutele tekkivatele linnadele linnaõigused: MiitavaleMiitavile – [[1606]]. aastal; [[Bauska]]le 1635. aastal; [[Liibav]]ale [[1625]]. aastal; linnaõigused sai ka [[Neustädtchen]] (hilisem [[Jaunjelgava|Friedrichstadt]]).

[[Kuramaa rüütelkond]] viisrevideeris ka läbi oma liikmeskonnaliikmeskonda ningja Kuramaa aadlikeaadlikke. Selle revisjoni, mille käigus nn. (Ritterbank), viiskäigus läbikontrolliti oma liikmeskonna päritolu kontrolli ning kandiskanti aasatetlaastatel 1620–1634 kontrollitud ning väärilised aadliperekonnad (110) [[Kuramaa rüütelkonna aadlimatrikkel|Kuramaa rüütelkonna aadlimatrikklisseaadlimatriklisse]], kuni 1642. aastani lisandus nimekirja veel ainult 9 suguvõsa.

Teistest Kuramaa valitsejatest edukam oli Wilhelm Kettleri poeg hertsog [[Jacob Kettler|Jackob]] (1642–1682), keda iseloomustatakse väga ettevõtliku ning targa valitsejana. Ta rajas tugeva sõja- ningja [[kaubalaevastik]]u, arendas kaubavahetust ning diplomaatilist läbikäimist Euroopaga, edendas tööstust, rajas [[manufaktuur]]e. Kuramaa muutus mõneks ajaks sedavõrd tugevaks mereriigiks, et omandas isegi [[koloonia]]id. [[Aafrika]]s kuulus Kuramaa hertsogkonnale [[Gambia]] (1651–1664), kuhu asustati isegi lätlastest [[kolonist]]e, [[Lääne-India]]s kuulus Kuramaa hertsogkonnale [[Tobago]] (1652–1690).

Pärast hertsog Jakobi surma sai Kuramaa valitsejaks (1682–1698) tema poeg [[Friedrich Kasimir Kettler]], keskellel aga ei omanudpolnud häid majandusoskusi ningmajandamisoskusi, samuti oli ta pillava eluviisiga, pidades ülal koormavat [[õukond]]a, auvahtkonda jne, mistõttu Kuramaa majandus ei suutnud taastada oma endist majanduslikku hiilgust taastada.

Friedrich Kasimiri poja [[Friedrich Wilhelm Kettler]]i esimestel valitsusaastatel valitses [[regent|regendina]] tema onu [[Ferdinand Kettler]], kuna isa surma ajal oli Friedrich Wilhelm ainult viieaastane ning tema täisealiseks saamiseni määrati alguses riiki juhtima ülemnõunikud. Poola kuninga toetusel aga sai tema eestkostjaks ja riigi valitsejaks Friedrich Wilhelm onu – Friedrich Kasimir vend Ferdinand Kettler. Kuid pärast Poola ja Rootsi vägede [[Spilve lahing]]u kaotust [[Põhjasõda|Põhjasõjas]], (kus Ferdinand osales suurtükiväeülemana) põgenes viimane [[Poola]]le kuulunud [[Danzig]]isse, kuhu jäigi alaliselt ning enam Kuramaale ei naasenudnaasnud.

Friedrich Wilhelm Kettleri valitsemisajal käis Rootsi – [[Moskva tsaaririik|Moskva tsaaririigi]], ja [[Rzeczpospolita]]-[[Saksi hertsogiriik|Saksi]] vahel [[Põhjasõda]], mille käigus Kuramaa regentvalitseja osales [[Saksi kuurvürst]]i ja [[Poola kuningas|Poola kuninga]] [[August II]] vägedega rünnakus [[Rootsi Liivimaa]]le ning Riia piiramistes ([[Riia piiramine (1700)|1700]] ja [[Riia piiramine (1700–1701)|1700–1701]]). [[1701]]. aastal vallutasid Rootsi väed hertsogiriigi ning 1701/1702 aasta talve dislotseerusid Kuramaal. [[1705]]. aastal hõivasid hertsogiriigi [[Moskva tsaaririik|Moskva tsaaririigi]] väed, kuid järgmisel aastal langes see taas Rootsi vägede kätte.

Viimaste Kettlerite ajal langes [[Kuramaa hertsogkond]] sõltuvusse [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririigist]], eriti pärast seda, kui hertsog [[Friedrich Wilhelm Kettler]] abiellus [[Peeter I]] venna [[Ivan V|Ivan V]] tütre [[Anna Ivanovna]]ga, kellest hiljem sai Venemaa keisrinna (1730–1740). Abielludes [[Kuramaa hertsog]]i Friedrich Wilhelm Kettleriga sai Anna Ivanovna Kuramaa hertsoginna tiitli ning vaatamata abikaasa surmale 4 kuud pärast abiellumist säilitas Anna Ivanovna tänu onu keiser Peeter I toetusele võimu Kuramaa hertsogiriigis, ehkki vastavalt eelnvatelevarasematele vasallilepetele oli Kuramaa [[Poola kuningriik|Poola kuningriigi]] vasall. Kuramaale lahkudes saatis teda Venemaalt pärit õukonnaliikmed: ülemõuemarssal Pjotr Mihhailovitš [[Bestužev]] ja ülemõuemeistrinna Matvejeva, hertsoginna Anna Ivanovnale eraldatud mõisade ja valduse üle teostas järelevalvet [[Aleksandr Menšikov]].

Pärast Friedrich Wilhelm Kettleri surma tegi katseid tagasi saada Kuramaa hertsogi tiitlit varem [[Danzig]]isse põgenenud [[Ferdinand Kettler]], kelle troonipüüdlusi toetas ka [[Poola kuningas]]. Kuramaa hertosgiriigihertsogiriigi trooni püüdsid saavutada abieluga Anna Ivanovnaga 1717. aastal [[Wettin]]ide valitsejadünastia [[Saksi-Weissenfelsi hertsogiriik|Saksi-Weissenfelsi hertsogiriigi]] [[Saksi-Weissenfelsi hertsog|hertsog]] [[Christian (Saksi-Weissenfels)|Christian]] ([[:de:Christian (Sachsen-Weißenfels)|de]]) ja seejärel 1726. aastal ka Poola kuninga [[August II]] ja Aurora Königsmarcki poeg [[Saksimaa]] krahv Moritz (1696–1750), kelle kandidatuuri kinnitas ka Kuramaa aadelkonna Maapäev hertsogiks, kuid teda ei kinnitanud Venemaa keisrinna [[Katariina I]]. Krahv Moritz püüdis võtta võimu jõuga Kuramaal pärast Katariina I surma ja Menšikovi ajutist võimukaotust, kuid taltsutati Kuramaal asuvate Vene vägede poolt ning pagendati [[1727]]. aasta augustis.

Ajal, mil Ernst Johann von Biron ollesoli Kuramaa hertsogikshertsog, elas alaliseks agaalaliselt Venemaal, Peterburis., Takuid lasi endale ehitada Itaalia päritolu Vene arhitekti [[Bartolomeo Rastrelli]] projekti järgi Kuramaale [[Rundāle]]sse äärmiselt suurejoonelise [[Rundāle loss|Rastrelli palee]] ja endise ordulossi asemele lossi [[Miitav]]isse. ning temaTema eluviisielujärge kadestasid koguni [[Prantsusmaa kuningas|Prantsusmaa kuninga]] [[Louis XV]] õukonna liikmed. [[1740]]. aastal aga keisrinna Anna suri ning ehkki Biron määrati seejärel Venemaa [[regent|regendiks]], ei kestnud tema ülemvõim kaua. Juba 3kolm nädalat hiljem võttis [[Burchard Christoph von Münnich]] ta vahi alla ning esialgu mõisteti ta surma. Hiljem muudeti see aga eluaegseks asumiselesaatmiseks [[Siber]]isse. AastetelAastatel 1740–1758, oli Kuramaa ilma valitsejavalitseva hertogitahertsogita ning võimuvaakumi ajal saavutas [[Saksimaa kuurvürst]] ja [[Poola kuningas]] August III keisrinna Katariina II nõuoleku määrata Kuramaa hertsogiks oma poeg [[Karl Christian Joseph]], kes valitses kuni 1763. aastani.

[[1762]]. aastal, kui Venemaa keisriks sai [[Peeter III]], kutsustikutsuti vana Biron tagasi tema õukonda, aasta hiljem määras uus keisrinna [[Katariina II]] ta uuesti Kuramaa hertsogiks ning ta hõivas vene vägede toel Miitavi linna ningja taastas oma hertogivõimuhertsogivõimu. [[1769]]. aastal loobus ta troonist oma poja [[Peter von Biron|Peteri]] kasuks.

Pärast Poola jagamist kuulutasid 17. märtsil 1795. aastal [[Kuramaa rüütelkond]] ja 18. märtsil [[Piltene rüütelkond]] senise Poola kuninga läänisõltuvuse kehtivuse kaotanuks ning palusid oma valitsejaks Venemaa keisrinna [[Katariina II]], sellest [[Peterburi]]s viibides teada saanud hertsog Karl Christian Joseph loobus (17)/28. märtsil 1795. aastal hertsogi tiitlist ning lahkus igaveseks oma hertsogiriigist.

1795. aastast kuni [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ja 1917. astaaasta [[veebruarirevolutsioon]]<nowiki/>i tulemusena [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririigi]] lagunemisenalagunemiseni kuulus Kuramaa keisririigi koosseisu [[Kuramaa kubermang]]una.