7. Eesti Laskurdiviis: erinevus redaktsioonide vahel

Eesti laskurdiviisi isikuline koosseis tuli direktiivi kohaselt komplekteerida Eesti NSV kodanikest (tegelikkuses Eesti Vabariigi kodanikest) -– kutsealustest, reservväelastest, tegevarmee ja tagala väeosades teenivatest sõjaväelastest ning sõjaväehaiglatest saabuvatest sõjameestest. NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaat andis välja direktiivi, mille kohaselt kõik vastavas vanuses eestlased ja Eesti NSV kodanikud kuulusid eesti väeosadesse saatmisele. Ohvitserkond tuli personaalselt välja valida eestlaste ja ka teiste rahvuste esindajate hulgast, kes valdasid eesti keelt. 7. jaanuaril 1942 määras Uurali Sõjaväeringkonna Sõjanõukogu oma direktiiviga 7. eesti laskurdiviisi formeerimise kohaks [[Sverdlovski oblast]]i, [[Kamõšlov]]i linna piirkonna. Nüüd algas töö eestlaste väljaselgitamiseks ja väekoondise asukohta saatmiseks. Seda tegid sõjaväeringkondade juhtimisel tegutsevad komisjonid, kuhu tavaliselt kuulusid Kaitse Rahvakomissariaadi, [[EK(b)P Keskkomitee]], [[Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu]] ja vastava sõjaväeringkonna esindajad.

Eraldati mehed, kellel oli "kahtlane" minevik, formeerimise käigus teostati nõukogude julgeolekuorganite poolt "kahtlase elemendi" väljaselgitamine<ref>[http://www.parnupostimees.ee/66891/theodor-narep-sodurid-eri-vormides/ Theodor Närep: Sõdurid eri vormides], Postimees, 9. jaanuar 2009</ref>, veebruariks saadi kokku nimekirjadesse ligikaudu 3000030 000 meest.

Nimeliselt oli küll tegemist Rahvusliku väeosaga, aga siiski usaldamatusest eestlaste vastu oli Laskurdiviisis ka palju venelasi, Venemaa eestlasi ja teisi NSV Liidu liiduvabariikide esindajaid. Eelkõike poliit- ja teistel juhtivatel kohtadel, hinnati tõsiselt parteilist kuuluvust ja kommunismi [[ideoloogia]] järgimist. Poliitiliseks usaldamatuseks oli alusekalust endise [[22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus|22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse]] isikkoosseisu käituminekäitumise põhjal 1941. aasta taganemislahingutes, kus [[22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus#Korpus sõjategevuseslahingute käigus|Staraja Russa, Porhovi ja Dno]] piirkonnnaspiirkonnas deserteerus korpusest ning andis Saksa vägedele vangi 5500 eestlasest sõjaväelasest 4500<ref>[http://www.riigikogu.ee/public/Riigikogu/ValgeRaamat.pdf Valge Raamat], [[Valge Raamat]]</ref>.

Eesti rahvusväeosade formeerimisel oli Nõukogude väejuhatusel kasutada ligi 7000070 000 Eesti kodanikku ja veel kuni 5000 venemaaeestlast:

[[10. veebruaril|10. veebruar]]<nowiki/>il [[1942]] anti luba ka teise diviisi formeerimiseks, mis sai nimeks [[249. Eesti Laskurdiviis]]. ning samalSamal kuul anti käsk asutada kolmas diviis, milleks sai 1. Üksik Eesti Tagavara Laskurpolk.

Mais külastas Diviisi Riikliku Kaitsekomitee komisjon, mis hindas väljaõpet ja poliitilist meelsust,. üksusÜksus sai hindeks mitterahuldavmitterahuldava, eelkõikeeelkõige olid vajakajäämised poliitilises väljaõppes, kuigi sõjalise poole pealt oli kõik parimas korras.

Loodud kolm väeosa olidkiolid eelduseks Punaarmee Eesti rahvuskorpuse asutamiseks, ja 1942. aasta septembri lõpus loodigi [[8. Eesti Laskurkorpus]].

| ülem [[alampolkovnik]] [[Karl Kanger]] (-10–10.1942);[[polkovnik]] [[August Vassil]]<br> sõjakomissar -– vanempolgukomissar [[August Sipsakas]], vanempolgukomissar/alampolkovnik [[Arnold Raud]], diviisiülema asetäitja poliitalal, major [[Otto Štein]]; <br />diviisiülema asetäitja rivi alal polkovnik [[August Feldman]]<br />

* {{cite book |year=1974| last= Allikas |first=Karl|authorlink =Karl Allikas|coauthors = [[Harri Lessel]]||title= "Meie seitsmes" - 7. eesti laskurdiviisi sünniloost ja võitlusteest |publisher=[[Eesti Raamat]] | location= [[Tallinn]] | isbn= | pages=176 lk}} [http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?15476 Raamatukoi otsing]