Prantsuse Võõrleegion: erinevus redaktsioonide vahel

Võõrleegion asutati 1831. aastal eeskätt Prantsuse koloniaalvalduste kaitseks, andmaks võimalusi värvata armeesse ka mitteprantslasi. Kaudne eesmärk oli eemaldada ühiskonnast potentsiaalsed mässajad ja tülitekitajad. Algne asukoht oli [[Alžeeria]].

[[1835]]–[[1838]] osales Leegion [[Hispaania kodusõda|Hispaania kodusõjas]], mille käigus leegionäride arv kahanes 500-le. [[1863]] osales leegion Prantsuse interventsioonis [[Mehhiko]]s. Kapten Danjou juhitud kompanii osales ja langes peaaegu viimse meheni [[Camaróni lahing]]us, millel on siiani tähtis osa leegioni kultuuris ja traditsioonides. [[1870]]–[[1871|71]] [[Prantsuse-Preisi sõda|Prantsuse-Preisi sõjas]] rakendati leegioni esmakordselt Prantsusmaa pinnal, kus nad püüdsid murda Pariisi piiramisrõngast. [[19. sajand]]il oli leegionil oluline osa Prantsuse koloniaalimpeeriumi laiendamisel ja kindlustamisel [[Põhja-Aafrika]]s, [[Madagaskar]]il ja [[Indo-HiinaIndohiina|Indohiinas]]s. [[Esimene maailmasõda|Esimeses maailmasõjas]] võitles Võõrleegion läänerindel, [[Dardanellid]]es ja [[Makedoonia]]s, kandes raskeid kaotusi. Leegionis teenivad teljeriikide kodanikud paigutati sõja ajaks Põhja-Aafrika garnisonidesse. [[1932]]. aastal koosnes Võõrleegion 30 000 mehest kuues rügemendis, millest üks paiknes Alžeerias ja [[Süüria]]s, kolm Marokos, üks Indo-HiinasIndohiinas ning üks [[Tuneesia]]s ja [[Maroko]]s. [[Teine maailmasõda|Teises maailmasõjas]] osales leegion eeskätt [[Lähis-Ida]] ja Põhja-Aafrika sõjategevuses. Osa leegionist oli lojaalne [[Vichy valitsus]]ele, osa toetas vabastusliikumist. [[1941]]. aastal [[Damas]]is sattusid kaks leeri ka lahingus omavahel vastamisi. Võõrleegioni üksused osalesid [[Esimene Indo-HiinaIndohiina sõda|esimeses Indo-HiinaIndohiina sõjas]], kus kandsid suuri kaotusi. [[1954]]–[[1962|62]] võitles leegion [[Alžeeria vabastusliikumine|Alžeeria vabastusliikumise]] vastu; [[1961]] tõstis üks rügement mässu [[Charles de Gaulle|de Gaulle'i]] valitsuse rahualgatuste vastu ja saadeti laiali. Leegion osales operatsioonides [[Suessi kriis]]i ajal ([[1956]]), erinevates [[Tšaad]]i-[[Liibüa]] konfliktides ([[1969]]–[[1987|87]]), [[Kongo]]s ([[1978]]), [[Lahesõda|Lahesõjas]] ([[1990]]) [[Rwanda]]s (1990–94) ja [[Elevandiluurannik]]ul (alates [[2002]]).

'''Prantsuse Võõrleegion (pr. k Légion étrangère) on 1831. aastal asutatud unikaalne eliitüksus Prantsuse Armees.'''

Prantsuse Võõrleegion loodi algselt Prantsuse kuninga, Louis Philippe poolt 10. märtsil 1831. Selle otseseks põhjuseks oli asjaolu, et võõramaalastel keelati Prantsuse Armees teenimine pärast 1830. aasta Juuli revolutsioonijuulirevolutsiooni.

Et toetada Isabella nõudmisi Hispaania kuningatroonile oma onu vastu, otsustas Prantsuse valitsus saata leegioni Hispaaniasse. 28. juunil 1835 anti leegion üle Hispaania valituselevalitsusele. Leegion maabus Tarragonas 17. augustil koos ligikaudu 4000 mehega. Oma eelmise teenistuskoha tõttu, ristiti nad kohalike poolt kiiresti „alžeerlasteks“.

Leegioni väeosad saadeti Prantsuse Indo-HiinaIndohiina piirkonda, kus nad võitlesid Prantsuse-Hiina vahelises sõjas. Üks pataljon muutus põhikomponendiks kuulsusrikka Tuyen Quangi kindluse kaitsmisel, samal ajal, kui seda ründasid Hiina väed, mis ületasid mitmekordselt leegioni pataljoni suurust.

Leegioni väeosad osalesid ka Dien Bien Phu kaitsmisel esimese Indo-HiinaIndohiina sõja perioodil ja kaotasid suure osa oma meestest selles lahingus. Kui lahingu nukker lõpp hakkas lähenema, otsustasid leegionärid moodustada vabatahtlikest massi, mis pidi vabastama piirkonna.

Samal ajal kui enamus leegioni volitatud ohvitserid on prantslased, on ka täpselt 10% nendest endised leegionärid, kes on tõusnud läbi auastmete. Ülejäänud leegion koosneb peamiselt meestest, kellel on erinevad rahvuslikud tagapõhjad, prantslasi on leegionäride hulgas koguni 60%. Vabatahtlikud välismaalt on peamiselt Euroopa päritolu. Enne ja pärast II maailmasõda, paljud juudid Ida-Euroopast põgenesid Prantsusmaale ja lõpetasid sellega, et panid ennast kirja Võõrleegioni ridadesse. Iroonilisel kombel, paljud sakslased (kes moodustavad enamuse leegionist), pärast Kolmanda Riigi langust liitusid leegioniga ja nende arv ulatus kuni 60%-ni kogu leegioni löögijõust. Paljud Saksa väeosad tulid otse pärast II maailmasõda leegioni. Raamat „Devil's Guard” kirjeldab, kuidas hoolimata endiste Waffen-SS-i liikmete jõhkrast tagapõhjast, võitlesid nad koos teiste SS-liikmetega Indo-HiinasIndohiinas vietnamlaste vastu. 1980. keskel oli leegionis väga palju inglasi ja serblasi. Kuni tänase päevani võib täheldada nende liikmete arvu suurenemist, kes pärinevad Aafrika- ja Balkanimaadest.

Pärast teenimist leegionis teatud aja, võib leegionär taotleda Prantsuse kodakondsust. Mitte -Prantsuse päritolu leegionär saab taotleda Prantsuse kodakondsust pärast kolmeaastast teenistust. Ta peab teenima oma päris nime all ja tal ei tohi enam mingeid probleeme olla võimudega. Ta peab olema teeninud „au ja ustavusega“ leegioni vähemalt 3 aastat. Prantsuse kodakondust ei saa taotleda vale nime all. Lisaks sellele, sõdur, kes saab lahingus vigastada, võideldes Prantsusmaa eest, saab taotleda Prantsuse kodakondust seadusega, mida tuntakse kui “Français par le sang versé” (Prantslane, valatud vere ohvri tõttu).