Korsika: erinevus redaktsioonide vahel

Saare nimi on pärit foiniiklastelt – [[Korsai]], mis tähendab 'metsaga kaetud'. Vanade kreeklaste jaoks oli saar [[Kurnos]] või [[Kyrnos]], aga ka [[Kalliste]] – 'imeilusilus saar'.

Vanimat aega (4500–3000 aaastat eKr) iseloomustavad saart asustanud [[menhiridmenhir]]id ja [[dolmeniddolmen]]id Korsika lõunaosas Taravo orus, pisut hilisemast ajast (1800–700 aastat eKr) seisavad samas orus antropomorfsed kujud eehk torred''torre''d, mille loojaks peetakse salapärast mererahvast, kelle jälgi on ka naabersaarel Sardiinial.,

Umbes 700. aaastal eKr jõudsid saarele [[ibeerlased]], pisut hiljem [[liguurlased]], [[foiniiklased]] ja [[kartaagolased]]. Kreekast pärit [[fokislased]] rajasid 565. aaastal eKr esimese koloonia – [[Alalia]] linna (tänapäeva [[Aleria]]). Paarisaja aasta pärast maabusid [[Toscana]]st pärit [[etruskid]]. Kui kõik nimetatud rahvad peatusid vaid rannikul, siis roomlased tungisid ka sisemaale, kuhu oli varjunud põliselanikkond.

[[111]]. aastal eKr, pärast ligi 150 aastat kestnud sõjaretki, Korsika saar vallutati ja järgmised viissada aastat püsis saarel rahu. Kirjeldatud skeem – põliselanikud sisemaal, vallutajad rannikualadel – jäi alles ja teatud määral kestab tänini. [[Rooma riik|Rooma riigi]] võim tõi kaasa [[ladina keel]]e, seda tugevdas teisel2. sajandil saarele jõudnud [[kristlus]]. Rooma riigi lagunemise järel, 552. aastal, sai Korsikast [[Ida-Rooma riik|Ida-Rooma riigi]] eehk [[Bütsants]]i provints.

[[18. sajand]]il sõdisid korsiklased Genova vastu 40 aastat (1729–1769) ja viimased neliteist aastat oli Korsika iseseisev vabariik. [[1755]]. aastal valisid saare 16 valla esindajad oma juhiks [[Pasquale Paoli]]. Seda loetakse iseseisva Korsika riigi alguseks. Paoli ehk "''u Babbu di a Patria''" ('kodumaa isa') suutis 1757. aasta lõpuks kogu saare ühendada ning temast sai oli riigi riigikogu eesistuja, kõrgeim väejuhataja, riigi esindaja välissuhetes ja vastutav läbirääkija ning kõrgeim otsustaja finantsküsimustes. Paoli kirjutas oma riigile [[põhiseadus]]e, mis oli kantud [[valgustusajastu]] filosoofide ideedest: põhiseaduses sätestati [[võimude lahusus]], üldised ja otsesed valimised, kusjuures ka naistel oli [[valimisõigus]], kõigi võrdsus, sõltumata seisusest, üldine sõjaväekohuslussõjaväekohustus.

Pärast [[Suur Prantsuse revolutsioon|Prantsusmaa revolutsioon]]i algas kuulsaima korsiklase [[Napoleon|Napoleone di Buonaparte]]'i väejuhikarjäär ning pärast Napoleoni võimuletõusu määrati Korsika komissariks Napoleoni vanem vend Joseph. Kuid korsiklased ja Paoli kasutasid tekkinud segaduste olukorda Prantsusmaal ja palusid abi Inglismaalt, mis aga tähendas otsest vastasseisu revolutsioonilise Pariisiga, kes oli sõjas Suurbritanniaga[[Suurbritannia]]ga. Suurbritannia saatis kapten [[Horatio Nelson]]i juhtimisel laevastiku Korsika vetesse ning [[1794]]. aastal vallutati [[Bastia]], kusjuures Nelson sai lahingutegevuse käigus haavata ja jäi ühest silmast peaaegu pimedaks. [[10. juuni]]l 1794 kutsuti [[Corte]]s kokku ülemkogu ja Korsika kuulutas end Prantsusmaast sõltumatuks, kaheksa päeva hiljem teatati Anglo-Korsika liidust Inglise kuninga alluvuses. Kuid pärast Suurbritannia laevastiku ja Nelsoni lahkumist Korsikalt kuulutas Napoleon 1796. aastal Korsika Prantsusmaale tagastatuks. Kehtestati sõjaline diktatuur, relvakandmine keelustati ja anglo-korsika komitee saadeti laiali. Korsika jäi Prantsusmaa valdusse ka pärast revolutsiooni ja Napoleoni kukutamist.

Põhiliselt tegeldi Korsikal põllumajandusega: karjakasvatus laienes, rajati viinamarja- ja oliiviistandusi. Maaharimise intensiivistamist raskendas maa ühisomand, kuid püüd seda [[juulimonarhia]] ajal (1830–1847) muuta pingestas ühiskondlikke suhteid. Korsika jäi mandri-Prantsusmaaga võrreldes mahajäänuks. [[20. sajand]]i algul, kui kogu Prantsusmaa majandus edenes tõusujoones, jäi Korsika endiselt vaeseks ja mahajäänud piirkonnaks. Noored Korsika mehed nägid armees võimalust raha teenida ja läksid massiliselt sõjaväeteenistusse. Sõjaväeline karjäär jäi populaarseks ka pärast [[Esimene maailmasõda|Esimest maailmasõda]]: 1934. aastal oli 22% Prantsuse armee sõduritest korsiklased.

Korsikal arenesidtärkasid uuesti iseseisvuse taastamise püüded pärast [[Alžeeria]] iseseisvumist [[1962]]. aastal, kui Korsikale rändas üle 17 000 Alžeeria prantslase, kellele anti sooduskorras maad, enamasti kohalike arvelt, kuna maa on Korsikal endiselt ühisomandis.

[[21. augustilaugust]]il [[1975]] toimus Alérias vastuhakk Prantsuse keskvõimule, kui iseseisvuslaste organisatsiooni [[Action Régionaliste Corse]] seitse liiget eesotsas [[Edmond Simeon]]iga rahumeelselt hõivasid Alžeeria prantslase veiniistanduse. Veiniistanduse hõivanute vastu korraldati sõjaline operatsioon – seitsme iseseisvuslase vastu saadeti kaheksa [[helikopter]]it, neli [[soomusauto]]t ja 1250 sõjaväelast. Operatsiooni tulemusel hukkus kaks sõdurit ja hõivajad vangistati. Aktsiooni tagajärjel iseseisvusliikumine hoogustus, aga ka lõhenes: ühel pool seisid [[radikaalid]], kes nõudsid täittäielikku iseseisvust ja kasutasid vägivalda ([[FLNC]], "[[Fronte di liberazione Naziunale di a Corsica]]", teisel pool [[autonoomia]] pooldajad, kes nägid Korsika tulevikku Prantsusmaa koosseisus.

Iseseisvusliikumise aktiivsuse tõttu saavutati Pariisilt järeleandmisi: [[1981]]. aastal avati taasavatitaas [[CortesCorte ülikool]], [[1982]]. aastal aga valiti kohalik võimuorgan [[Assemblée de Corse]]. Prantsusmaa kesvõimu ja korsiklaste suhted pingestusid taas, kui [[6. veebruar]]il [[1998]] tapeti Ajaccios Korsika [[prefekt]] [[Claude Erignac]].