Vikipeedia

Giacomo Puccini: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
PResümee puudub
4. rida:
== Elulugu ==
=== Lapsepõlv ja noorus Luccas ===
Giacomo Puccini sündis ööl vastu 23. detsembrit [[Toskaana]]s [[Lucca]] linnakeses muusikute suguvõsas. Sünnitunnistusel on sünnikuupäevana kirjas 22. detsember, kuid Puccini ise pidas oma sünnipäevaks 23. detsembrit.<ref>Bajoni, Maria Grazia. A Chronology of Puccinis Life and Works. The Puccini Companion. Essays on Puccini's life and music. Edited by William Weaver and Simonetta Puccini. New York: W.W. Norton, 1994, lk 335. ISBN 0-393-32052-9</ref> Giacomo sai oma rohked eesnimed muusikutest esiisade mälestuseks. Giacomo isa, Lucca kiriku organist ja koorijuht ning kohaliku kooli õpetaja Michele Puccini suri, kui Giacomo oli 6-aastanekuueaastane. Enne Giacomot oli perekonnas viis tütart, pärast teda sündis vanematel veel kaks tütart. Giacomo noorem vend Michele sündis kolm kuud pärast isa surma.<ref>Bajoni, Maria Grazia. A Chronology of Puccinis Life and Works. The Puccini Companion. Essays on Puccini's life and music. Edited by William Weaver and Simonetta Puccini. New York: W.W. Norton, 1994, lk 335. ISBN 0-393-32052-9</ref> Vanima pojana pidi Giacomo pärima isa ametid, niipea kui on omandanud vajalikud oskused. Seniks määras linnavalitus teda asendama Giacomo ema venna, kellest ühtlasi sai poisi esimene muusikaõpetaja.{{lisa viide}} Ema, 34-aastaselt lesestunud Albina püüdis anda kõigile lastele võimalikult hea hariduse. Kuigi Giacomost pidi saama muusik, soovis ema, et laps saaks esmalt korraliku alghariduse. Paraku oli poiss kooliõpetajate sõnul tähelepanematu ja käis koolis ilmaaegu püksitagumikku kulutamas, muusikaõpetaja aga pidas Giacomot laisaks, häbematuks ja andetuks.<ref>Giacomo Puccini. His Life and His Operas. Pacific Opera Victoria, 2006 http://www.pov.bc.ca/resources.html</ref> Õe Ramelde sõnul puudus Giacomol millegi õppimiseks igasugune huvi. Tänapäevast terminoloogiat kasutades oli tal [[tähelepanuhäire]] (ADD).<ref> Mullins, Chris. WEAVER & PUCCINI: The Puccini Companion. Book review. 28.03.2005 Opera Today</ref> Albina otsis poisile uue muusikaõpetaja. Selleks sai harmoonia- ja kompositsiooniõpetaja, helilooja ning kirglik jahimees Carlo Angeloni, kes sobis Giacomoga, oli äärmiselt kannatlik ning äratas poisis huvi nii muusika, [[Giuseppe Verdi|Verdi]] ooperite kui ka jahipidamise vastu.<ref>Giacomo Puccini. His Life and His Operas. Pacific Opera Victoria, 2006 http://www.pov.bc.ca/resources.html</ref>
 
14-aastaselt mängis Puccini mitmetes linna kirikutes orelit, šokeerides kogudusi vahel sellega, et põimis oma improvisatsioonidesse rahvalaule ning populaarseid ooperimeloodiaid, näiteks Verdi "[[Rigoletto]]st". Et teenida endale ja nooremale vennale Michelele tubaka ostmiseks lisaraha, kõrvaldas ta aeg-ajalt orelitest mõned viled ja müüs need maha. Varguse varjamiseks tuli tal siis mängida sellises helistikus, kus puuduvaid vilesid vaja polnud.<ref>Giacomo Puccini. His Life and His Operas. Pacific Opera Victoria, 2006 http://www.pov.bc.ca/resources.html</ref> Vahel sai ta klaverimängijana tööd trahterites, lähedastes kuurortides ja bordellides.{{lisa viide}}
Kuigi Giacomo oli ooperite, sealhulgas ka Verdi ooperitega tuttav partituuride kaudu ja tundis arvatavasti paljusid rahva hulgas levinud populaarseid muusikanumbreid, oli esimene terviklik ooperielamus talle tõeliseks vapustuseks ja ilmutuseks. Esimene ooper, mida ta laval nägi, oli Giuseppe Verdi "[[Aida]]". Etendus toimus 1876. aasta 11. märtsil 1876 [[Pisa]]s, umbes 30 kilomeetri kaugusel Luccast. Kuna rongipileti jaoks raha ei jätkunud, kõndis 18-aastane Giacomo ooperi nägemiseks jala koos sõpradega Pisasse ja tagasi koju. Nagu ta aastaid hiljem meenutas, kulutas see käik tal paari kingi, kuid avas akna muusikamaailma ("l'aprirsi di una finestra sul mondo della musica").<ref>http://www.luccavirtuale.it/musei/museo-puccini/casanatale-puccini.htm.</ref> <ref>Carner, Mosco. "Puccini: a Critical Biography", Gerald Duckworth, 1958</ref> Pärast muusikaõpinguid Luccas õnnestus tal 1880. aastal tänu ema sugulaselt saadud laenule ja riiklikule abirahale minna kompositsiooni õppima [[Milano konservatoorium]]i kompositsiooni õppima.
 
===Milano===
Puccini oli ka üliõpilasena võrdlemisi hooletu, elas koos vend Michelega tormilist tudengielu ja sai trahvi põhjuseta puudumiste eest, kuid kirjutas õpingute ajal palju muusikat.{{lisa viide}} Tema instrumentaal- ja vaimulik muusika pärineb peamiselt õpinguperioodist Luccas ja Milanos. Neist teostest tuntuim on 1880. aastal Lucca õpingute lõpetamiseks ja Milano konservatooriumi astumiseks kirjutatud missa, mida tuntakse nime all "[[Messa di Gloria]]". Tema õpetajate hulgas oli itaalia ooperihelilooja [[Amilcare Ponchielli]], kelle teostest on tuntuim "La Gioconda". Üks kaasõpilastest ja toakaaslastest oli sõber ja rivaal [[Pietro Mascagni]], ooperi "[[Talupoja au]]" tulevane autor.{{lisa viide}} Viimaseks koolitööks Milano konservatooriumis sai 1883. aastal komponeeritud "Sümfooniline ''capriccio''" ("Capriccio sinfonico"), millel oli suur edu.
 
1883. aasta viimaseks päevaks tuli Puccinil valmis saada oma esimene ooper, et võtta osa Milano muusikakirjastaja Sonzogno poolt korraldatud ühevaatuseliste ooperite konkursist.{{lisa viide}} Tänu Ponchielli vahetalitusele oli libretist Ferdinando Fontana nõus tavalisest väiksema honorariga ning Puccini sai kodus Luccas komponeerima asuda.<ref>Phillips-Matz, Mary Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 36–37</ref> Pärast hoogsat algust jäi töö soiku ja Giacomot tabas ootamatult apaatia.{{lisa viide}} Kui ta pärast pikka viivitamist ja kõhklemist suutis ooperi "Le Villi" ("Vilid") siiski lõpetada, sündis see suuresti tänu ema pidevale tähelepanule ja julgustusele.<ref>Phillips-Matz, Mary Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 38</ref> Puccini ei lootnudki võita, kuid masendavalt mõjus see, et "Le Villi" ("Vilid") jäi konkursil täiesti tähelepanuta. Žürii arvatavasti ei süvenenudki sellesse, sest Puccini esitas ööl enne tähtaega valminud teose viimasel hetkel, jõudmata käsikirja puhtalt ümber kirjutada, ja see oli peaaegu loetamatu.
 
Puccinil polnud raha uue libreto tellimiseks ega mingeid väljavaateid. Ema oli järjekindel nagu alati, utsitas poega igale uksele koputama ja kirjutas mitmetelemitmele mõjukatelemõjukale isikuteleisikule, paludes neilt soovituskirju ja abi.{{lisa viide}} Kuigi Puccini ise oli oma võimaluste suhtes pessimistlik, saabus esimene väike võit, kui Puccini endine õpetaja Ponchielli tutvustas ja soovitas teda Giulio Ricordile, Itaalia suurimale muusikakirjastajale, kirjastuse Casa Ricordi omanikule.<ref>Phillips-Matz, Mary Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 39</ref>
 
Puccini õnneks ei olnud ka ooperi libretist Fontana nõus alla andma. Fontanal oli sidemeid aristokraatidest muusikasõprade salongides ning ta oskas metseenidelt raha küsida.<ref>Phillips-Matz, Mary Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 43</ref> Tänu sellele õnnestuski "Le Villi" 1884. aasta 31. mail Milanos Dal Verme teatris lavale tuua. Emale, kelle tervis oli veebruaris ootamatult halvenenud, kirjutas Puccini headest uudistest alles 13. mail, kui oli esietenduse toimumises täiesti kindel.<ref>Phillips-Matz, Mary Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 43</ref>
 
Ooper võeti nii publiku kui kriitikute poolt vaimustusega vastu. Giulio Ricordi tellis Puccinilt "Le Villi" laiendatud versiooni ja uue ooperi "Edgar". Leping Ricordi kirjastusega andis 26-aastasele heliloojale väikese regulaarse sissetuleku.{{lisa viide}} Puccini ise kibeles tagasi Luccasse ema haigevoodi äärde. Albina Puccini suri 1884. aasta 17. juulil 54-aastaselt maovähki. <ref>Fisher, Burton, d. Puccinis Turandot. Opera Classics Library. Opera Journeys Publishing, (2002), 2005, pp16-17</ref> <ref>Phillips-Matz, Mary Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 41</ref> See tõukas Giacomo pikaks ajaks masendusse, tema kirjast õele Rameldele võib lugeda: "Ükskõik milliseid triumfe kunst mulle toob, ilma kalli emata ei tee see mind õnnelikuks"<ref>Budden, Julian. Puccini: His Life And Works, Oxford University Press, 2002, p46</ref>
28. rida:
[[Pilt:Palude Massaciuccoli.jpg|thumb|Massaciuccoli järve märgala]]
Torre del Lago (tänapäeval [[Torre del Lago Puccini]]) asub [[Massaciuccoli järv]]e ääres ja sai oma nime seal paikneva keskaegse torni (torre del lago = järve torn) järgi. Massaciuccoli rannikujärv on [[Toskaana]] suurim järv. Selle ümber paikneb ulatuslik [[märgala]], mida läbistavad [[Liguuria meri|Liguuria merre]] viivad kanalid.
Puccini avastas selle melanhoolse paiga enda jaoks ema surma järgsel perioodil. Ühelt poolt sobis sealne atmosfäär ta meeleoluga, teiselt poolt leidus seal küttimiseks rikkalikult veelinde.{{lisa viide}} Otsides 1891. aastal paika, kus elu on odavam ning rahulikum kui Milanos, meenus talle uuesti Torre del Lago. Algselt kavatses ta seal omaette olla, et [[Manon Lescaut]]'d kirjutada<ref> Phillips-Matz, Mary Jane "Puccini. A Biography", Northeastern University Press, 2002, lk 74</ref>, kuid tegelikult kolis Puccini sinna koos Elvira, poja Antonio ja võõrastütre Foscaga.{{lisa viide}} Sel ajal koosnes küla mõnest tagasihoidlikust majakesest. Juba varem oli end paikkonda sisse seadnud [[Livorno]]st pärit kunstnike kogukond. Peamise elanikkonna moodustasid järveäärsetes roohüttides elavad kalurid, paadimehed ja salakütid.<ref>Puccini, Simonetta. "Puccini and the Painters". Opera Quarterly 1984, 2(3): lk 6</ref> Pärast kuulsuse ja rikkuse saavutamist ostis Puccini 1900. aastal Torre del Lagos maad ja lasi järve ääres asuva 14. sajandist pärit kaitsetorni villaks ümber ehitada.{{lisa viide}} Puccini viibis tihti välismaal, samuti oli tal talvekorter Milanos, kuid Torre del Lago jäi paljudeks aastateks tema tõeliseks koduks.{{lisa viide}} Puccini vältis rahvamasse, avaliku tähelepanu keskpunkti sattumine oli talle ebameeldiv või koguni hirmutav.<ref>Matz, lk lisan</ref> Maailmalinnadest saadetud kirjades kurdab ta sageli, et oleks parema meelega Torre del Lagos, käiks jahil ja mängiks sõpradega kaarte. <ref>Matz, lk lisan</ref> Vahel sattus ta vaimustusse mõnest eriti üksildasest ja raskesti ligipääsetavast paigast. Nõnda ostis ta villa Chiatris ja Abertones ning Torre della Tagliata Lõuna-Toskaana rannikul [[Orbetello]]s [[Ansedonia]]s.{{lisa viide}}Vaimustus lahtus siiski kiiresti, kui selgus, et seal polnud võimalik püsivalt elada praktilistel põhjustel, nagu postiühenduse aeglus, teede puudumine ja raskused toiduvarude täiendamisel.<ref>Seligman, Vincent. Puccini among Friends, New York: THE MACMILLAN COMPANY, 1938, lk 28–30 http://archive.org/details/pucciniamongfrie000863mbp</ref>
Elvira tundis end Torre del Lagos pagendatuna, ta ei armastanud maaelu eraldatust ega Puccini suitsetavat ja kaarte mängivat sõpruskonda.{{lisa viide}} Sama ebameeldiv oli ka sagedane üksiolek Puccini välisreiside ajal ning uute lavastuste ettevalmistusperioodidel.<ref>vt nt
Budden, Julian. "Puccini: His Life And Works", Oxford University Press, 2002, lk 63, lk 227</ref> Külaelanikud võõristasid Elvirat algusest peale kui naist, kes oli oma mehe ja poja juurest lahkunud.{{lisa viide}} Lisaks oli Elvira nõudlik ja kaldus süngusele. Külas levisid jutud, et tal on kuri silm.{{lisa viide}} Kõige selle tõttu vajas Elvira oma sugulaste toetust ja mõni neist viibis alati Torre del Lagos, kuigi Puccinile Elvira sugulased ei meeldinud.<ref>vt näit Phillips-Matz, Mary Jane "Puccini. A Biography", Northeastern University Press, 2002, lk 75</ref>
====Läbimurre. "Manon Lescaut"====
Esimene Torre del Lagos kirjutatud ooper "[[Manon Lescaut (Puccini)|Manon Lescaut]]" kujunes Puccini läbimurdeteoseks. Ooper esietendus 1. veebruaril 1893. aastal Torinos. Nii publik kui kriitikud olid üksmeelses vaimustuses. "Manon Lescaut" viis Puccini muusika kiiresti rahvusvahelistele ooperilavadele. Ühtlasi algas selle teosega Puccini pikaajaline koostöö libretistide Luigi Illica ja Giuseppe Giacosaga.
 
===="Boheem"====
1896. aastal Torinos esietendunud "[[Boheem]]il" oli küll mõningane publikuedu, kuid kriitikud ei võtnud ooperit kuigi soosivalt vastu. Seda peeti ebateatraalseks ja unustusele määratud teoseks. Ajalugu näitas siiski, et just sellest ooperist sai üks Puccini enimmängitud teoseid.
 
===="Tosca"====
1900. aastal tuli Roomas lavale "[[Tosca]]". [[Verism|Veristlikus]] "Toscas" tõi Puccini oma muusikasse palju uusi elemente, selle teine vaatus sisaldab ekspressionistlikke jooni. "Tosca" sai kriitikute poolt hävitava hinnangu, kuid publik võttis selle ülimalt hästi vastu. Kiiresti võeti ooper repertuaari terves Itaalias ja ka mujal Euroopas.
 
===="Madama Butterfly"====
1904. aastal kirjutas Puccini Milano La Scala tellimusel jaapani-ainelise "[[Madama Butterfly]]", mis kukkus esietendusel läbi. Puccini tegi teose pisut ümber, see tuli uuesti lavale [[Brescia]] teatris ja võeti seekord menuga vastu. Teos levis kiiresti Prantsusmaa ja Inglismaa teatritesse.
 
==== Kriis. "Tütarlaps kuldsest läänest" ====
Pärast "Madama Butterflyd" tuli uut ooperit kaua oodata. Suurt rolli mängisid selles nii 1903. aastal toimunud autoõnnetuse tagajärjed kui ka Puccinil samal aastal avastatud diabeet. Nendele põhjustele lisandus Puccini tööstiiliga harjunud libretistitandemi ühe liikme Giuseppe Giacosa surm 1906. aastal. Eelkõige juhtisid Puccini tähelepanu töölt kõrvale eraelu skandaalideraeluskandaalid.
1884. aastast peale oli Puccinil olnud suhe abielus naise Elvira Bonturi Gemignaniga. Neil oli ühine laps, keda oodates Elvira oma mehe juurest lahkus ning Puccini juurde elama kolis. Puccinil oli järgmise 18 aasta jooksul küll rohkesti armukesi, kuid suhe Elviraga ei katkenud.{{lisa viide}} Kui Elvira abikaasa Narciso Gemignani 1803. aastal suri, nõustus autoõnnetusest toibuv Puccini oma 17-aastase poja emaga abielluma. Lisaks Elvirale soovisid sellist lahendust ka Puccini õed ning kirjastaja Ricordi.<ref>Giacomo Puccini. His Life and His Operas. lk 6</ref> Puccini abiellus Elviraga 1904. aastal. Selleks ajaks oli ühelt poolt läbi Elvirale kui lesele kohustuslik 10-kuuline leinaaeg ning teiselt poolt oli õnnestunud maha rahustada Puccinit mahajätmise tõttu skandaaliga ähvardav armuke.
 
1909. aastal toimus Puccini lähikonnas ooperi mõõtu tragöödia. Pärast autoõnnetust oli majja võetud uus teenijatüdruk, Doria Manfredi, kelle ülesandeks oli Puccini eest hoolitseda. 1908. aasta lõpu poole hakkas Elvira neiut kahtlustama seksuaalsuhtes oma mehega. Elvira luuras Puccini järele ning väitis, et oli oma silmaga üht nende kokkusaamist näinud. Pärast tüli abikaasa Pucciniga lasi Elvira neiu lahti ning sõimas teda avalikult hooraks. Puccini ise põgenes Rooma ja püüdis olukorda leevendada kirjadega Doriale ja tema emale, kinnitades kirjades Doria emale, et nende vahel ei ole midagi keelatut juhtunud. Doria, kes ei suutnud Elvira rünnakuid, skandaali ja klatši enam taluda, mürgitas end 1909. aasta 23. jaanuaril ning suri pärast viis päeva kestnud agooniat. Alguses pidas külarahvas tema surma põhjuseks halvasti õnnestunud nurgatagust aborti, kui aga Manfredide perekonna soovil tehtud lahkamine näitas, et Doria oli surnud neitsina, pöördus avalikkus Elvira vastu. Manfredide perekond kaebas Elvira kohtusse. Elvira mõisteti laimus ja vaenamises süüdi ning viieks kuuks vangi. Puccinil soovitati abikaasast lahutada, sest skandaal jõudis rahvusvahelisse ajakirjandusse. Puccini palgatud advokaadil õnnestus Manfredide perekond suure kompensatsiooni abil siiski lepitada, nii et Elvira pääses vanglasse minekust. Üks võimalikke vastuseid tragöödia algpõhjuste kohta tuli ilmsiks alles mõni aasta tagasi. 2007. aastal välja ilmunud kirjade põhjal oli Puccinil tollal tõepoolest uus armastatu, kuid selleks oli Doria Manfredi nõbu Giulia. <ref>Javier Espinoza. Revealed: the identity of Puccini's secret lover. The Observer, 30. september 2007 http://www.guardian.co.uk/world/2007/sep/30/italy.musicnews</ref> <ref>Guerra, Michele. Puccini's suitcase: interview with Paolo Benvenuti http://www.adrianachiesaenterprises.com/ita/web/item.asp?nav=817</ref>
 
1910. aastal tuli [[New York|New Yorgis]] lavale "[[Tütarlaps kuldsest läänest]]". 1912 a. aastal tabas Puccinit uus raske kaotus – suri tema kirjastaja ning kauane nõuandja Ricordi.
 
===="Pääsuke"====
Seoses ooperi "Tütarlaps kuldsest läänest" Viini esietenduse ettevalmistusperioodiga viibis Puccini 1913. aastal Viinis. Talle tehti ettepanek kirjutada klassikaline Viini operett, milles muusikanumbrid vahelduksid kõnedialoogidega. Puccini ei hinnanud operetižanri eriti kõrgelt ning uus teos "Pääsuke" valmis lõpuks siiski retsitatiivide mitte kõnedialoogidega. Esietendus pidi toimuma Viinis, kuid I maailmasõja sündmuste tõttu jõudis "Pääsuke" lavale hoopis Monte Carlos. Ooper sai esietendusel 1917. aastal suure menu osaliseks, kuid järgmistel aastakümnetel esitati seda võrdlemisi harva.
 
===="Triptühhon"====
1918. aastal leidis Puccini pärast pikki aastaid otsinguid uue loomejõu ja kirjutas "Triptühhoni", kolmest ühevaatuselisest ooperist (traagiline "[[Mantel (ooper) |Mantel]]", melanhoolne "[[Õde Angelica]]" ja koomiline "[[Gianni Schicchi]]") koosneva teose. "Triptühhon" tuli lavale New Yorgis ja sai publiku suurepärase vastuvõtu osaliseks. Kolmest ooperist on populaarseim koomiline "Gianni Schicchi", eelkõige selles leiduva aaria "O mio babbino caro" tõttu. Puccini ise pidas kõige õnnestunumaks "Őde Angelicat".<ref>vt näit Budden, Julien. "Puccini. His Life And Works", Oxford University Press, 2002, lk 403</ref>
 
=== Viareggio ===
1920. aastal avati Puccini villa lähedal turbavabrik. Turbatootmisega kaasnev lõhn ning vabrikumüra sundisid Puccinide perekonna Torre del Lagost lahkuma. Nende uueks elupaigaks sai mõned kilomeetrid eemal mere ääres asuv [[Viareggio]], mis oli tol ajal juba üsna tuntud kuurortlinn. Puccini oli seal varem palju kordi villat üürinud, kuid nüüd lasi ta Viareggiosse maja ehitada.<ref>Phillips-Matz, Mary Jane. "Puccini: A Biography. lk 261, 265"</ref> Viareggios on loodud suurem osa ooperist "Turandot" ning sealt alustas Puccini ka oma viimast reisi Brüsselisse operatsioonile.
====Viimased eluaastad ja surm. "Turandot"====
Uue ooperi ainese otsingul langes valik [[Carlo Gozzi]] muinasjutule "Turandot". Töö ooperiga algas 1920. aastal ning esietendus oli planeeritud 1925. aastaks. Puccini töötas pikkamisi, teda ei rahuldanud ooperi libreto ning sobiva lahenduse leidmine võttis aega. Lisaks hakkas ta tervis halvenema. Palju aastaid kestnud diabeet oli organismi kurnanud. Nägemine nõrgenes, nii et jahil käies ei saanud Puccini enam korralikult sihtida. Et ta võiks endiselt oma saagi üle uhke olla, laskis keegi teine temaga samal hetkel.
 
Juba 1923. aasta lõpus hakkas Puccini kurtma valu sügaval kurgus ja köha. Seni polnud ahelsuitsetajast Puccini ebamugavustundele kõris ja sagedastele kurguhaigustele erilist tähelepanu pööranud. Esialgu seletati valusid sellega, et ühel õhtusöögil oli Puccinil pardiluu kurku kinni jäänud. Ei Puccini enda arst ega hiljem külastatud [[Firenze]] spetsialist märganud midagi murettekitavat. 1924. aasta sügisel oli Puccini juba väga ärevil. Ta läks teise Firenze professori juurde konsultatsioonile. Pärast läbivaatust ei selgitatud talle tema olukorda eriti täpselt, küll aga konstateeris professor ebaharilikku turset [[epiglottis]]e ehk [[kõripealis]]e all. Muretsev poeg Antonio kiirustas seejärel ise Firenzesse ja kuulis arstilt, et tegemist on [[vähk (haigus)|vähiga]], mida ei ole võimalik eemaldada.<ref> Seligman, Vincent. "Puccini among Friends". New York: MACMILLAN, 1938, lk 357</ref> Puccinile endale ja Elvirale tegelikku olukorda ei avaldatud, kuid Puccini enesetunne oli nii halb, et ta uuris kõiki võimalusi, kuidas oma seisundit parandada. Itaalia arstide soovitusel otsustas ta sõita [[Brüssel]]isse doktor Ledoux kliinikusse, ühte vähestest kohtadest, kus tegeleti uudse ja eksperimentaalse ravimeetodi, [[kiiritusravi]]ga. Puccini võttis pooliku partituuri kaasa ning alustas 4. novembril reisi. Esmalt sõideti autoga Pisasse raudteejaama,<ref>Phillips-Matz, Mary Jane. "Puccini: A Biography. lk 298"</ref> sealt edasi rongiga Milanosse ja Brüsselisse. Pucciniga koos reisisid Brüsselisse Antonio ja Casa Ricordi esindaja Clausetti, haigestunud Elvira jäi Milanosse.<ref>Rosario Marchese-Ragona, Alberto Staffieri. "Gli ultimi giorni di un grande compositore".</ref> Reisil oli Puccinil mitu verejooksu, ta sülitas verd ning püüdis seda varjata, visates veriseid taskurätte rongiaknast välja.<ref>Rosario Marchese-Ragona, Alberto Staffieri. "Gli ultimi giorni di un grande compositore".</ref> Kahest järgust koosnev teraapia algas 7. novembril ning selle esimene etapp oli võrdlemisi kergelt talutav. Puccini pidi iga päev teatud aja kandma raadiumi sisaldavat kaelust. Pärast protseduuri võis ta kliinikust lahkuda, käia einestamas, sõpradega kinos ja ooperis. Tema enesetunne paranes ja vereköhimine lakkas. Operatsioon määrati 24. novembriks. Puccini oli selle tulemuste suhtes skeptiline, kuid lootis siiski paranemist. Operatsiooni käik oli järgmine. Puccinile manustati esmalt morfiini, sest tema halva üldseisundi tõttu oli protseduuri vältel võimalik kasutada ainult kohalikku tuimestust novokaiiniga. Hingamise võimaldamiseks teostati trahheostoomia ja sisestati tehtud avausse kummitoru. Seejärel kasvaja isoleeriti ning sellesse torgati 7 radioaktiivset nõela, mis pidid kõrri jääma 7 päevaks. Operatsioon kestis 3 tundi ja 40 minutit.<ref>Rosario Marchese-Ragona, Alberto Staffieri. "Gli ultimi giorni di un grande compositore".</ref>Puccini suutis kanderaamilt ilma abita tõusta ja voodisse heita ning kolme päeva pärast paranes tema seisund märgatavalt. Ime näis olevat sündinud ja ka doktor Ledoux oli kindel, et tema kuulus patsient on päästetud. Äkiline pööre halvemuse poole toimus 28. novembri õhtul. Kell 18.00 tabas tugitoolis istuvat Puccinit infarkt ja ta kaotas teadvuse. Lisaks algas verejooks. Doktor Ledoux eemaldas otsekohe kõrist nõelad. Ta süstis patsiendile morfiumi ja lahkus kliinikust nii vapustatult, et sõitis koduteel autoga ühe jalakäija surnuks.<ref>Rosario Marchese-Ragona, Alberto Staffieri. "Gli ultimi giorni di un grande compositore".</ref> Öösel Puccini seisund halvenes ja hommikul kutsuti kliinikusse apostellik nuntsius Belgias, ''monsignore'' Micara, kes toimetas sakramendid. Puccini suri 29. novembril kell 11.30.<ref>Rosario Marchese-Ragona, Alberto Staffieri. "Gli ultimi giorni di un grande compositore".</ref>
67. rida:
Helilooja maeti Milanosse dirigent Arturo Toscanini suguvõsa matusepaika, kuid see oli algusest peale mõeldud ajutise lahendusena. 1925. aastal korraldas poeg Antonio isa säilmete ümberviimise [[Torre del Lago]] villasse ehitatud kabelisse.
"Turandoti" viimased kaks stseeni kirjutas helilooja eskiiside järgi [[Franco Alfano]]. "Turandoti" esietendusel La Scalas, 25. aprillil 1926. aastal, katkestas dirigent [[Arturo Toscanini]] etenduse täpselt selle taktiga, kus Puccini töö oli pooleli jäänud. Alates teisest etendusest kuni tänapäevani esitatakse ooperit Alfano kirjutatud lõpuga.
 
== Stiilist ==
94. rida:
=== Puccini ja autod ===
 
Vähesed teavad, et tänu Puccinile ehitati Itaalias esimene maastikuauto. Maestro oli parandamatu autode armastaja, 1901. aastal ostis ta oma esimese auto, Milano maailmanäitusel nähtud [[De Dion-Bouton]]'i, et seekuid juba 1903 väljavahetas vahetadata selle [[Clement Bayard]]i vastu välja. Selle autoga sõitis Puccini [[Torre del Lago]] ja Viareggio vahet. Tõenäoliselt liiga suure kiiruse tõttu sõitis Puccini 1903. aastal koos oma perega teelt välja,; õnneksteised jäid teised terveks, kuid Puccini sai raskelt viga. Sellest seigast hoolimata jätkas helilooja autode kollektsioneerimist ning vahetas neid väga tihti. Kõik need autod olid linnas ja maanteel sõitmiseks sobivad, kuid ei kõlvanud jahi pidamiseks. Selle tõttu pöördus Puccini 1919. aastal itaalia autotootja [[Vincenzo Lancia]] poole, et see talle rasketes maastikutingimustes sõitmiseks ühe auto ehitaks. Paari kuu möödudes saigi uus "maastikuauto" peadpööritava hinna eest (3500035 000 liiri) valmis,; maestro oli sellest nii vaimustatud, et ostis neid veel kaks. Selle autoga organiseeris Puccini 1922. aastal sõpradega suure Euroopa -reisi, mille marsruut oli järgmine: [[Cutigliano]], [[Verona]], [[Trento]], [[Bolzano]], [[Innsbruck]], [[München]], [[Ingolstadt]], [[Nürnberg]], [[Frankfurt]], [[Bonn]], [[Köln]], [[Amsterdam]], [[Haag]] ja siis tagasi Itaaliasse.
1922. aastal ostetud [[Lambda (auto)|Lambda]] oli viimane Puccini auto,; sellega sõitis ta 1924. aastal Pisa rongijaama, et sealt rongiga Brüsselisse saatuslikule operatsioonile sõita.
 
==Viited==
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Giacomo_Puccini"