Nigol Andresen: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
P Valikulised grammatikaparandused.
25. rida:
Aastal [[1940]] sai ta [[Johannes Varese valitsus]]e [[välisminister|välisministriks]]. Ta isegi tunnistas, et tal pole sel alal mingeid kogemusi, ent [[Andrei Ždanov]]i käsku tuli kuulata. Kui Eesti Nõukogude Liidu poolt annekteeriti, sai Andresenist [[28. august]]il 1940 [[Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu]] [[Eesti NSV hariduse rahvakomissar]] ning Nigol Andresen oli ka aastatel 1940 kuni 1946 [[Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu]] esimehe asetäitja.
 
[[12. jaanuar]]il 1941. aastal valiti Nigol Andresen [[NSV Liidu Ülemnõukogu]] [[Eesti NSV NSV Liidu Ülemnõukogu saadikute loend|saadikuks Eesti NSV-st]].
 
===Teine maailmasõda===
34. rida:
 
===EKP KK VIII Pleenum ja langus===
Nigol Andresen langes [[1950]] [[EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum]]i otsusega koos mitme teise juhtiva eesti kommunistiga "[[kodanlik natsionalist|kodanliku natsionalistina]]" põlu alla. Andresen vahistati [[24. märts]]il 1950. aastal ja sai 25 aastat, kuid vabanes nn. [[Hruštšovi sula]] ajal [[1955]]. aastal vangilaagrist Siberis.
 
Pärast vabanemist ja naasemist Eestisse naasmist tõmbus ta avalikust elust tagasi.
 
Nigol Andresen tegeles kirjandusteadlase ja kriitikuna, avaldas hulga [[monograafia]]id.
71. rida:
* [[Maie Kalda]], "N. Andreseni tulek kriitikasse" – Looming [[1969]], nr 10, lk 1577–80
* [[Pärt Lias]], "Nigol Andresen ja meie aja kirjanduslik mõte" – Looming [[1979]], nr 10, lk 1426–31
* [[Peeter Olesk]], "[[Gustav Suits]]u uurimise teel. Nigol Andresen 85" – Looming [[1984]], nr 10, lk 1418–22
* Nigol Andreseni seletused (kaks seletuskirja aastast [[1956]]), eessõna: [[Ülo Tonts]] – [[Keel ja Kirjandus]] [[1989]], nr 11, lk 677–690
* [[Piret Noorhani]], "Nigol Andreseni ja [[Otto A. Webermann]]i kirjavahetusest" – Keel ja Kirjandus [[1996]], nr 1, lk 26–31