Vana-Väina ordulinnus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
1. rida:
[[File:Dinaburg4.JPG|thumb|
[[File:LVA Naujenes pagasts COA.png|right|100px|Naujene valla vapp.]]
[[Pilt:Latvija Daugavpils.png|pisi|[[Latgale]] piirkond]]
'''Vana-Väina ordulinnus''' (läti ''Vecdaugava'', ''Vecpils'', ''Naujene'', saksa ''Dünaburg'', ''
Aadress: Daugavpils novads, Naujenes pagasts, Vecpils, Vecpils 15, LV-5462<ref>http://www.pilis.lv/tulk_ru/view.php?id=22&prop_id=169</ref>
24. rida:
===Linnuse ehituse eellugu===
[[File:Daugavpils seal 1275-1561.jpg|thumb|
Muinasajal oli piirkonnas lätlaste asustus ja praegusest linnusekohast veidi eemal Naujene künkal asus ka nende [[Novene maalinn]], mis kontrollis kaubaliiklust Väina veeteel.<ref>http://www.castle.lv/latvija/naujene.html</ref> Mõnedel andmetel tõrjuti [[lätlased]] siit hiljem leedulaste poolt välja ja künkal asus siis nende puitlinnus. Piirkond allus [[Jersika vürstiriik|Jersika vürstiriigile]], mis omakorda oli maksustatud Polotski vürstiriigi poolt.
[[1209]]
[[1224]]. aastal panid ka Naujenes oma mõjuvõimu maksma saksa rüütlid, kes hakkasid järjest piki Väinat ülesvoolu looma tähtsale veeteele kindlustatud tugipunkte.<ref>http://dvvaiu.narod.ru/krepost/krep1.htm</ref> Edasise mõjuvõimu kindlustamiseks abiellus pärimuse järgi piiskopi vasall Üksküla Konrad (Conradus de Meyendorpe)<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, "Eesti Raamat", 1982
[[1230]] lubas Vissevaldis asutada Väinalinna (Daugavpilsi) lähedale Liksnasse esimese katoliku misjoni.
[[1239]]
[[1264]] kinnitas [[Rooma paavst]] [[Urban IV]] lätlaste Latgale maakonna alade eraldamise varem sealkandis valitsenud [[Polotski vürstiriik|Polotski vürstiriigi]] võimu alt ja selle üleandmise [[Liivi Ordu]]le.<ref>http://www.travelzone.lv/latvija/pils/dinaburg/index.php</ref>
42. rida:
===Linnuse ehituse algusest kuni selle väljaehitamiseni 1347===
[[1273]].–[[1277]]. aasta vahel (erinevad ajaloolased annavad erinevaid andmeid)
1277 kolis ordu Latgale komtuur oma residentsi Valkenberga linnusest üle moodsamasse, tugevamasse ja olulist Riia-Polotski veeteed kontrollivasse tähtsamasse ning 1275 meister Rasburgi poolt asutatud Vana-Väina linnusesse. Pärast seda kaotas Valkenberga linnus oma sõjalise tähtsuse.<ref>http://www.pilis.lv/a_pnm/view.php?id=3113&prop_id=255</ref> Arvatavasti tundsid leedulased suurt rahutust sakslaste positsioonide tugevnemise suhtes Kesk-Väinal.
[[1277]]
[[1279]]. aasta märtsi algul sooritasid ordumeister Ernst koos Riia Peapiiskopkonna meeste ja Tallinna
[[1281]] hõivasid vürst Traidenise väed [[Jersika]] ja isoleerisid Vana-Väina piirkonna ülejäänud Liivimaast. Ordu oli sunnitud Vana-Väina ajutiselt vahetuskaubana leedukatele loovutama.
54. rida:
[[1305]] ründasid Vana-Väinat uuesti ja seekord edukamalt suurvürst [[Vytenis]]e Leedu väed ning osaliselt purustasid linnuse. On ka versioon, et millalgi tollal lõhkusid orduvennad ise linnuse, et vabastada seal leedulaste poolt vangis hoitavat Johann Üxkülli.<ref>http://www.castle.lv/latvija/naujene.html</ref>
[[1312]]–[[1313]] taastas linnuse [[Hermann Warthberge kroonika]] andmeil tollane ordumeister [[Gerhard von Jorke]].<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942
[[1343]]–[[1347]] täiendati linnust meister [[Goswin von Herike]] poolt,<ref>Ebendort 310; Taube I, 103.</ref> ehitati ka 4 uut torni. Neist mõlemast ehitusperioodist pärinebki arvatavasti ka lõplik linnuse põhiplaan, nagu see on esitatud pärast Neumanni väljakaevamisi.
69. rida:
[[1403]] tungisid Preisi ja Liivimaa ristisõdijad [[Leedu]]sse, kuid said seal lüüa. Vastuseks tungis [[Leedu suurvürst]] [[Vytautas]] (''Witold'') Latgalesse, rüüstas seda ja pani Vana-Väina linnuse ja linnakese põlema. Ordu taastas selle.<ref>http://www.castle.lv/latvija/naujene.html, Hiärn, ''Monument. livon. ant. I. 168''</ref>
[[1413]]. aasta talvel reisis Flandria ja Prantsusmaa senjöör [[Guilbert de Lannoy]] (''Guillebert de Lannoy'') piki jäätunud Väinat Liivimaalt Leetu ja kirjeldas Vana-Väinat, kui Liivi ordumeistri linnust – ''...Chastel des Seigneurs de Liuflant nommée Dimmebourg...'', mis asub Leedu Kuningriigi piiril.
[[1418]] põletas Vytautas selle uuesti maha. Ordul tuli jälle linnust taastada.
75. rida:
[[1435]] ründas ordumeister Frank Kirskorf Väina linnuste kaitse alt Leedut. Kui saksa rüütlivägi pöördus tagasi Vana-Väinale, ründasid jõude kogunud leedulased neid praegusest Väinalinnast edelas asuva [[Sventa järv]]e (Swienta, Sventes ezers) ääres ja andsid sakslastele raske löögi. (Teistel andmetel toimus lahing Leedus, Ukmerge lähedal Šventoj jõe ääres.) Purustati sakslaste 20 000-meheline vägi ja langes ka ordumeister.<ref>http://dwaiu.narod.ru/kazak/dinaburg.html</ref>
[[1451]] toimus ordulinnuste revisjon. Vana-Väina linnuses oli tollal aruande järgi 3 orduvenda, turviseid oli varutud kokku 65 rüütlile.<ref>"Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini.", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk
[[1481]] rüüstasid [[Moskva suurvürst]]i [[Ivan III]] 20 000-mehelised väed vastuseks liivimaalaste Pihkva ründamisele [[1480]]. aastal ordu lõunapoolseid alasid ja hävitasid mitmeid linnuseid, nende hulgas ka Vana-Väina.<ref>http://dinaburgascietoksnis.lcb.lv/ekskursru.htm</ref> Ordulinnuste revisjoniaktis on tollal öeldud, et Vana-Väina on nii purustatud, et sellest kindlusest on üsna vähe alles jäänud. Vene vägede kaitse all tõusid ka lätlased sakslaste vastu üles.
83. rida:
9. augustist [[1520]] pärineb läänikiri, millega ordumeister Wolter von Plettenberg annab vasall Tonnies Schultele kasutada ulatuslikud maavaldused Vana-Väina kihelkonnas ja maatüki Väina jõe ääres. Tekstis on ka maavalduste piiri kirjeldus mitmete kohalike külade, jõgede ja järvede vanade nimekujudega, mida praegu identifitseerida on raske. Juttu on ka mingist linnusemäest.<ref>http://www.herder-institut.de/index.php?id=424&nr=711</ref>
[[1535]]–[[1554]] oli Liivi Ordu Latgale piirkonna pealikuks ([[Dünaburgi komtuur]]) [[Wilhelm von Fürstenberg]], eelviimane ordumeister. Tal oli oma ametisoleku aja jooksul palju tüli ja riidu piirnevate leedulastega, kes Vana-Väina ümbruskonnas röövimas käisid. Fürstenberg korraldas ühe ulatusliku vasturüüsteretke Leetu, millega pahandas põhjalikult [[Poola kuningas|Poola kuningat]]. Viimane tuletas seda hiljem "[[koadjuutorivaenus]]e" ajal meelde ja kasutas ettekäändena intriigideks.<ref>Johann Renner, "Liivimaa ajalugu
[[1543]] markeerisid komtuur Fürstenberg, [[Selpils]]i foogt [[Detlev Plate]] ja [[Aizkraukle linnusekomtuur]] [[Jürgen von Syburg]] ordumeistri ülesandel oma võimupiirkonnas Vana-Liivimaa lõunapiiri.<ref>http://www.herder-institut.de/index.php?id=424&nr=1944</ref>
[[1556]] juunis saadeti ordu poolt tollane Vana-Väina [[komtuur]] [[Gotthard Kettler]] Saksamaale Liivimaa jaoks sõjaväge värbama, kuna [[Preisi hertsog]]i ja Poola kuninga õõnestustegevuse tõttu siseolukord Vana-Liivimaal pingestus.<ref>Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk
[[1557]]. aastaks oli linnuse vanast põhiplaanist tulenev rajatise asetus ja kaitseehitised juba sõjaliselt vananenud, nii et üks kirjeldus linnuse kohta ütleb – ''„...nit veste, ein alt verfallen haus...“'' – "enam mitte tugev, vaid vana, lagunev kindlus" <ref>PS (Endine Preisi Riigiarhiiv Köningsbergis), HBA (Hertsogi Kirjaarhiiv), Nr. 626, Christof Botticher an Herzog Albrecht, Kowno, 14. III 1557</ref>
[[1558]] lasi [[Preisimaa]] esimene hertsog [[Albrecht von Hohenzollern]] koostada oma erisaadikutel-spioonidel luureraporti Liivi orduväe sõjajõudude suuruse kohta. Vana-Väina komtuur võis raporti järgi 1555.–1556. aastal sõjaolukorras välja panna 250 ratsanikku.<ref>"Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini.", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk
===Vana-Väina linnus Liivi sõjas 1558–1582===
[[1559]]. aasta veebruari lõpus rüüstas ja põletas suur Vene vägi [[Liivi sõda|Liivi sõjas]] Vana-Väina ümbruses maha [[Dubna]] (''Dobbena''), [[Elkšn]]i (''Ellern''), [[Jāsmuiža]] (''Jatzen''), [[Laucesa]] (''Loutze''), [[Rušona]] (''Rassone'') ja [[Vecborne]] (''Born'') komtuurimõisad. Linnuse kaitsjad ise panid põlema veel ühe linnuse külje all asuva ja [[Liksna]] (''Listen'') mõisa. Vahepeal suundusid osa venelasi eksikombel Leetu rüüstama. Vana-Väina linnust nad ei rünnanud, vaid läksid edasi Räisaku peale.<ref>Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006; tõlge Ivar Leimus, lk
Novembri algul määrati Vana-Väina linnust poolakatele üle andma Riia linnusekomtuur Jasper Siborg, Alulinna linnusekomtuur Goedert Tinn, litsentsiaat Tomas Horner ja tõlk Melchior Grothus.<ref>Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006; tõlge Ivar Leimus, lk
6. jaanuaril [[1560]] jõudsid poolakad lõpuks 480 mehe ja sõjavarustusega Leedu peavarustusülema [[Johannes Chodkiewicz]]i juhtimisel Vana-Väina komtuurkonda ja võtsid siin linnused üle. Vana-Väina pealikuks sai Melchior Schemitz<ref>Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006; tõlge Ivar Leimus, lk
[[1561]]. aasta lõpus läks piirkond [[Liivimaa hertsogkond|Poola Liivimaa]] (''Inflanty Polskie'') koosseisus täielikult Poola–Leedu kontrolli alla.
[[1563]]. aastast kuni Talwoszini oli linnuse kastellaaniks endine Sigulda ja Väinasuu (Daugavgriva) komtuur Georg von Brabeck (Jorgen van Brabeke). Poola kuningas Zygmunt II August kinkis sama aasta 30. septembril Brabeckile Nitaure ordulinnuse ja mõisa ning Nitaure kihelkonnast veel ''
[[1564]]–[[1566]] oli Vana-Väina [[staarost]]iks [[Mikołaj Talwosz]], kelle kuningas Zygmunt II August saatis sellal endise ordumeistri Gotthard Kettleri juurde paavstide ja keisrite poolt annetatud vanimate Liivimaa asutamisürikute järele. Talwosz oli linnuses staarostiks ka [[1582]]–[[1583]].<ref>Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk
[[1566]] sai Vana-Väina Poola [[Liivimaa vojevoodkond|Liivimaa vojevoodkonna]] administratiivseks keskuseks.<ref>http://dinaburgascietoksnis.lcb.lv/ekskursru.htm</ref> 1577. aastast asus lossis ka Latgale katoliku peapiiskopi residents.<ref>http://dwaiu.narod.ru/kazak/dinaburg.html</ref>
111. rida:
[[1569]] loobus Gotthard Kettler lõplikult õigustest Vana-Väina linnusele ja endisele komtuurkonnale. Millalgi aastatel 1551–1592 on Vana-Väina või Väinalinna pealikuks olnud ka Väinalinna lähedasest [[Kalkūni]] (''Kalkuhnen'') mõisast pärit hilisem Kuramaa Hertsogkonna nõunik Melchior von Foelkersahm.<ref>http://geneal.lemmel.at/vFoe-30e.html</ref>
[[1577]]. aasta juunis kogus [[Ivan IV]] Groznõi Pihkva all 50 000-mehelise sõjaväe ja suundus ise selle eesotsas endise Riia Peapiiskopkonna kaudu Liivimaale, vallutas juuli keskpaigas Vilaka, edasi 25. juuliks [[Lutsi]] ja 30. juuliks [[Räisaku]], seejärel piiras Vana-Väina sisse<ref>[http://books.google.ee/books?id=WcsGAAAAYAAJ&pg=PA186&dq=Kirchspiel+Laudon&hl=en&sa=X&ei=aCPtUsDfOsXm7Aax-oCICg&ved=0CF4Q6AEwCDhG#v=onepage&q=Kirchspiel%20Laudon&f=false, Scriptores rerum livonicarum: Bd. I. Balthasar Russow., lk
Sealt lahkudes suundus ta edasi [[Krustpils]]i peale ja jättis linnusesse komandandiks major krahv Wilhelm Plateri, kes aga tegelikult oli ustav Poola kuningale. Üks Plateritest, Heinrich, oli olnud 1513–1525 ka Vana-Väina komtuur. Sama aasta detsembri paiku said poolakad kavalusega linnuse tagasi. Vene garnisonile korraldati kohalike lätlaste poolt jooming<ref>Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade
Venelaste andmetel käskis tsaar rajada tugevasti purustatud ja vananenud linnuse ning rüüstatud linna asemele uuetüübilise suurtükkidele mõeldud muldkindlustuse (saksa ''Schanze'') Väina jõge mööda 19 km allavoolu, Šunica jõe suudmesse tollase Jeruusalemma asula vastu,<ref>http://www.daugavpils.lv/en/50</ref> mis jääb tänapäevase Daugavpilsi ([[Väinalinn]]a) kesklinna loodeserva.
123. rida:
[[1582]] otsustas Poola kuningas Stefan Bathory jätkata uue 6 bastioniga tsitadelli rajamist ja andis tekkinud asulale sama aasta 26. märtsil ka [[Magdeburgi linnaõigus]]e. Vana-Väina oli ka ehituslikult vananenud ja kaotanud olulise sõjalise tähtsuse.
1582 koostas [[paavst]]i [[Gregorius XIII]] [[legaat]] [[Põhja-Euroopa]]s [[jesuiit]] [[Antonio Possevino]], kes oli juhtinud ka Poola ja [[Venemaa]] vahelise [[Jam Zapolski vaherahu]] sõlmimist, ilmselt paavsti ülesandel Liivimaa linnade ja kindluste kaardi, kus iga linnus oli kujutatud oma kordumatu silueti ja vastavalt tähtsusele ka suurusega. Vana-Väinat on kujutatud 3 torniga ja keskmisest suuremana. Nimekuju ''Dunenborg'' kõrval on kasutatud ka paralleelnime ''Neuegin''.<ref>"Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini.", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk
[[1588]] on Vana-Väina (ja Väinalinna) staarostiks Prokop Pieniążek.<ref>Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk
[[1600]]–[[1629]] toimunud Poola–Rootsi sõdades vallutasid rootslased kahel korral uue Väinalinna kindluse ja piirkonna.
[[1611]]. aasta paiku on [[Fabriciuse kroonika]]s üles tähendatud, et keskaegsetele Räisaku, Lutsi ja Vana-Väina linnustele kuulus ordule alluvas Ida-Latgales 120 järve.<ref>Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk
[[1626]] ajas poola Smolenski vojevood Aleksei Gonsevski 1625 Väinalinna vallutanud rootslased sealt minema ja käskis ehitada kindluse territooriumile jesuiitide jaoks suure katoliku kiriku. Staarost Łączki käskis seepeale maha lõhkuda Vana-Väina linnuse vastas oleva puidust luteri kiriku ja andis materjali jesuiitidele. Üleüldise katoliseerimise käigus rajati Vana-Väina ümbruskonda 48 katoliku kirikut.<ref>http://daugavpils-lv.narod.ru/Istorija.htm</ref>
[[1655]]. aasta juunis hõivasid
[[1656]]. aasta juunis (31. juulil), pühakute Borissi ja Glebi päeval vallutasid pärast kolmandat tormijooksu Väinalinna bastionid vene tsaari [[Aleksei Mihhailovitš]]i väed. Asula nimetati ümber [[Borisoglebsk]]iks. [[Andrussovo rahu]]ga [[1667]] anti piirkond Poolale tagasi ja nimetati nende poolt Dynaburgiks. [[1677]] sai Väinalinn uuesti Poola Liivimaa vojevoodkonna keskuseks ja peapiiskopi residentsiks.<ref>http://dinaburgascietoksnis.lcb.lv/ekskursru.htm</ref>
[[1671]] kavatseti vana linnust remontida ja see korda teha, kuid plaanidest suurt kaugemale ei jõutud.
159. rida:
[[1861]] müüs kubermangu riigivarade palat veel allesolevad müürijäänused ja vundamendid juba 1067 rubla eest ehitusettevõtjatele lammutamiseks.<ref>http://dwaiu.narod.ru/kazak/dinaburg.html</ref>
[[1888]] toimusid linnuse territooriumil Wilhelm Neumanni poolt läbiviidud väljakaevamised, kus leiti ka XV sajandi lõpu
[[1981]]. aastast alates hakkas linnuses perioodilisi väljakaevamisi korraldama Läti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut.<ref>http://dwaiu.narod.ru/kazak/dinaburg.html</ref>
177. rida:
Linnus asus Väina jõe 24 m kõrgusel<ref>http://dwaiu.narod.ru/kazak/dinaburg.html</ref> parempoolsel kaldal, kus kaks ida-läänesuunalist sügavat [[sälkorg]]u moodustasid nende vahele jääva [[kaldaneemik]]u. Väina jõgi voolab seal põhja suunas, nii et linnus asus jõest idas. Linnus koosnes pea- ja eeslinnusest. Ehituslikult on tegemist torn- ja kastellinnuse segatüübiga.
Kindlus on läbi teinud palju ehitusperioode. Kuna vanema riimkroonika järgi valmis meister Ernst von Ratzeburgi
===Pealinnus===
183. rida:
[[File:Макет Динабургской крепости-1.jpg|thumb|Esiplaanil maketil väravat kaitsev ümartorn.]]
Vastu Väina jõge asuval kaldaneemiku künkal paiknes [[Wilhelm Neumann]]i uurimistulemuste põhjal Gerhard von Jorke rajatud ruudukujulise põhiplaaniga algne kivist tornlinnus, millest hiljem kujundati välja paksude müüridega suurlinnuse valdustorn. XIX sajandil olid veel säilinud torni tünnvõlvidega keldrid. Tähtsaimate avastatud detailide hulka kuuluvad kaheosalised rullroided võlvidel, mis on oma laadilt sarnased lääne ehituskunsti varagooti vormikujuga. Vana-Liivimaal kestsid need vormid ka hiljem edasi, ainult et nad võtsid siis veelgi ehedama ja enim dekoratiivsema kuju. Vaieldamatult kuuluvad ühte varasesse ehitusaega kaarfriiside (ümarkaarehisvöö) osad, mis niisamuti kaevetööde käigus päevavalgele tulid; need on valmistatud lubjakivist, samal ajal kui ülejäänud hoone osades on valitsevaks ehitusmaterjaliks tellis. Dekoratiivne lisand tornil ajendas juba Neumanni usutatavasti oletama, et algsel peakorrusel asetses kabel, mida kinnitab ka võrdlus ülejäänud tornlinnustega Liivimaal ja mujal.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk
Meister Goswin von Herike ehitustegevus laiendas algseid ehitisi tunduvalt. Siia juurde tuleb laiaulatusliku eeslinnuse ja eelkaitsesüsteemi väljaehitamine, kusjuures kroonika tõstab eriti esile nelja torni ehitust.<ref>Wartberge 24</ref> Tornidest sai tookord olemas olla väravat kaitsev ümmargune flankeeriv torn, nagu neid tekkis sellal ka teiste kindluste juures nii maa põhja- kui ka lõunapoolsetes osades. Võimalik, et ka Väina jõe poolses osas asuv suur neljakandiline nurgatorn viitab sellelesamale ehitusperioodile tagasi. Ülejäänud Herike poolt rajatud tornid võisid asuda teistes eeslinnustes; neist pole Neumanni poolt teostatud väljakaevamistel jälgi avastatud. Meister Jorke poolt ehitatud elutorni idatiiva ümarad osad saavad pärineda tulirelvade ajastust, kui lossis samuti ümberehitusi tehti.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk
Jõepoolse kaldaneemiku platool kujunes tulirelvade ajastuks läänepoolse valdustorni ja idapoolse väravaehitise vahele välja kahe hoonetiiva ja õuega ida-läänesuunaline piklik pealinnus pindalaga 18–26 * 60 meetrit ja müüripaksusega 2,4–2,6 meetrit. Põhjapoolsele väliskaitsemüürile toetuvas pikas hoonetiivas oletatakse asunud olevat kapiitlisaal ja söögiruum, läänepoolses lühikeses hoonetiivas komtuuri eluruumid. Lõunamüür oli hoonetest vaba, varustatud lihtsa ülemise kaitsekäiguga. Nende ja lõunamüüri vahele moodustus õu. Pealinnuse lõuna- ja läänepoolne külg olid laotud põllukividest, mujal oli valdavalt kasutatud tellist. Uurijad on leidnud, et väljapääs pealinnuse idaküljel asetses kahe poolümara torni vahel ja oli varustatud puidust tõstesillaga. Väljakaevamiste ajal leiti sealt sügav keldrilaadne ruum, nn. "hundikurk", mis oli väravauste või langevõrede vahel või ees viimaseks takistuseks linnusesse saamisel. Kuigi mõned uurijad usuvad, et sealt oli võimalik linnusesse ka pääseda.<ref>http://www.travelzone.lv/latvija/pils/dinaburg/index.php</ref> Samuti on väravate kohale asuvaks paigutatud lossi kabelit.
Jorke ja Herike poolt väljaehitatud Vana- äina linnusel on näha sarnaseid jooni Tartu (''Dorpat'') piiskopilinnusega, eriti aga linnuse idapoolse peavärava kaitsealas, kus ümartorni suhe kaitsemüüri kulgemisse meenutas vahetult Tartu piiskopitorni paiknemist sealsamas kõrval asetseva peahoone suhtes.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk
===Eeslinnused===
199. rida:
==Praegune seisukord==
==Viited==
|