Dialektika: erinevus redaktsioonide vahel

"Ja kord jällegi oma õpetajaga, kes ütleb oleva olevat liikumatu, nõustudes, tõendas viie arutlusega, et olev on liikumatu; milledelemillele küünik Antisthenes, suutmata vastu kosta, püsti tõusnud hakkas edasi-tagasi käima, arvates, et teo läbi saavutatud tõestus on tugevam igast arutluste läbi saavutatud kummutusest."

[[Platon]]i [[Platoni dialoogid|dialoogid]]es uurib [[Sokrates]] küsimuste-vastuste vormis oma vestlusparnerite arusaamasid üldiste filosoofiliste küsimuste kohta, mille tulemusel selgub, et vestluskaaslase arusaamad on rajatud vastuolulistele eeldustele. Näiteks varases dialoogis "[[Euthyphron (dialoog)|Euthyphron]]" küsib Sokrates Euthyphronilt [[vagadus]]e definitsiooni. Euthyphron vastab, et vaga on see, keda [[jumalad]] armastavad. Sokrates osutab sellele, et jumalad tülitsevad omavahel, sealhulgas [[armastus]]e ja [[vihkamine|vihkamise]] küsimustes. Euthyphron möönab seda. Sokrates teeb järelduse, et on olemas vähemalt üks asi, mida ühed jumalad armastavad, teised vihkavad. Euthyphron möönab sedagi. Sokrates järeldab, et kui Euthyphroni vagadusedefinitsioon peab paika, siis peab olema vähemalt üks asi, mis on nii vaga kui mittevaga, sest seda jumalad nii armastavad kui ka vihkavad. See on aga absurdne, nagu Euthyphrongi möönab.

Platoni "sokraatiline dialektika" ([[sokraatiline meetod]]) sisaldab esiteks tarkade ja oskajate [[iroonia|iroonilist]] küsitlemist. Näiteks küsides fiktiivses vestlussituatsioonis prokurörilt, mis on "õiglus", jäetakse mulje, et seda tahetakse siiralt teada saada, kuigi pärast ilmneb, et küsija teab isegi paremini kui ekspert, mis õiglus olla ja mitte olla võiks. Seega, teiseks osaks on vestluspartneri väidete ja esialgsete arusaamade kummutamine ehk [[elenktika]], mis seisneb vasturääkivuste ja ebakõlade väljatoomises, kuni "ohvriks" valitud vastluspartner on oma arusaamade nõrkusest aru saanud. Kolmandaks komponendiks on sünniabi ehk [[maieutika]], mis tähendab seda, et vastuoluliste käsitluste kõrvalejätmise järel aidatakse suunavate küsimustega vestluspartneril oma arusaamasid täpsustada ning neid kooskõlalisemaks teha. Kõik kolm komponenti esinevad kogu vestluse vältel, tihti küllaltki üllatavalt vaheldudes, ning põimivad arutluse elavaks ja motiveeritud vestluseks.

Dihaireesil on oma printsiibid. Näiteks tuleb uurimise objekti jaotada võimalikult väikeseks arvuks osadeks (seega, kõige parem: kaheks); jaotus peaks olema tasakaalus, nii et kummalegi või igale poole(le) jääb sama kaalukas haru. Samas pole jaotusest tulenev mõistete puu absoluutne, jaotusi on võimalik teha mitmeid, mõned neist on lühikesed, mõned pikemad, mõned mittemidagiütlevad: jaotamiselaotamisel on oma mõõt. Jaotamise eesmärgiks pole ka kogu mõistehierarhia kindlakstegemine, vaid pigem määratluse juures asjassepuutumatute valdkondade välistamine. Dihaireesi võib pidada ka instrumendiks mõiste võimaliku asukoha kindlaksmääramisel, sest mõiste tähenduse tegelik määratlemine – kui selle asukoht asjassepuutumatu suhtes on kindlaks tehtud – toimub näidete, müütide, teoreetiliste spekulatsioonide abil.

[[Georg Wilhelm Friedrich Hegel|Hegel]]i [[Hegeli dialektika|dialektika]]t iseloomustatakse sageli järgmise skeemi abil (Hegel ise seda ei kasutanud): [[tees]]i eitab sellele vasturääkiv [[antitees]] ning [[süntees]] haarab endasse olulise nii teesist kui ka antiteesist. Näiteks esitab Hegel "[[Loogikateadus]]es" [[olemasolu]] dialektikat nõnda: esiteks, olemasolu tuleb postuleerida puhta [[olemine|olemisena]] (tees); teiseks, puhas olemine osutub lähemal uurimisel eristamatuks [[eimiski]]st (antitees); ometi ühinevad olemine ja eimiski [[saamine|saamiseks]] (süntees), kui taibatakse, et see, mis hakkab olema, samal ajal naaseb eimiskiks.

[[Karl Marx]] ja [[Friedrich Engels]] leidsid, et Hegel "seisab pea peal", ning püüdsid ta tagasi jalgadele asetada, vabastades [[Hegeli loogika]] [[idealism|idealistlikust]] suunitlusest ning töötades välja [[materialistlik dialektika|materialistliku dialektika]] ([[marksistlik dialektika|marksistliku dilektika]]). Dialektilisest ja materialistlikust lähenemisest [[ajalugu|ajaloole]] tekkis [[ajalooline materialism]], mis leidub [[Karl Marx]]i, [[Friedrich Engels]]i, [[Vladimir Lenin]]i ja [[Lev Trotski]] töödes. Dialektilises meetodis hakati [[Karl Korsch]]i, [[György Lukács]]i ja mõningate [[Frankfurdi koolkond|Frankfurdi koolkonna]] esindajate esindajate töödest lähtudes nägema igasuguse materialistliku poliitika möödapääsmatut alust.

[[Stalinism]]i ajal arenes marksistlikust dialektikast niinimetatud [[marksistlik-leninlik filosoofia]], mida ametlikult jaotati [[dialektiline materialism|dialektiliseks materialismiks]] ja [[ajalooline materialism|ajalooliseks materialismiks]]. Marksistlik-leninlik filosoofia mandus [[ideoloogia|ideoloogiliste]] piirangute tõttu suuresti [[skolastika]]taoliseks tühisõnaliseks targutamiseks, kuigi mõned [[Nõukogude Liit|Nõukogude]] filosoofid, eriti [[Evald Iljenkov]], tegelesid [[marksistlik dialektika|marksistliku dialektikaga]] täiesti tõsiselt ja sügavalt.