Immuunsüsteem: erinevus redaktsioonide vahel

'''Immuunsüsteemiks''' ehk '''immuunsussüsteemiks''' ehk '''lümforetikulaarseks süsteemiks''' (inglise ''immune system'') nimetatakse [[selgroogsed|selgroogsete]] loomade organismi spetsiiflise immuunvastuse aktivatsioonil osalevaid [[elund]]eid, [[lümfotsüüt]]e ja [[makrofaag]]e janing kaasatud [[molekul]]e.<ref>"[[Meditsiinisõnastik]]" 294:2004.</ref><ref>[[Ingrid Mesila]], [[Enn Jõeste]], [[Mari-Ann Reintam]], [[Hannes Tamm]], [[Živile Riispere]], [[Maret Murde]], [[Retlav Roosipuu]], "Patoanatoomia õpik kõrgkoolile", lk 181, 2012, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978 9949 32 084 4</ref>

Humoraalne immuunsus põhineb [[antikeha]]del, mis on lahustunud [[kehavedelik]]es. Peamiseks humoraalse immuunsuse kandjaks on antikehad e [[immunoglobuliin]]i molekulid, mis moodustavad kuni 20% [[vereseerum]]i valkudest. Immunoglobuliine toodavad [[B-lümfotsüüt|B-lümfotsüüdid]].

Humoraalse immuunsuse alla kuuluvad ka komplemendivalgud: mitmest valgust koosnev süsteem, mille aktiveerimisel toimub organismi sattunud bakterite hävitamine.

Rakulise immuunsuse puhul toimub organismi kõige esmane kaitse võõrorganismide vastu ebasoovitavatesoovimatute materjalide vastuvõtmiseks ja nende lagundamiseks spetsialiseerunud rakkude [[fagotsüüt]]ide abil. Antikehad aitavad fagotsüütidel võõrkehi ära tunda.

Veel üheks rakulise immuunsuse kandjaks on [[loomulik tappurrakk|loomulikud tapurrakud]]. T-lümfotsüüdid ja [[loomulik tappurrakk|loomulikud tapurrakud]] täiendavad üksteist: need nakatatud rakud, mis jäävad märkamatuks T-rakkude poolt, äratavad [[loomulik tappurrakk|loomulike tapurrakkude]] tähelepanu, ja vastupidi.

Iga võõras valk (antigeen) kutsub organismi sattudes esile immuunvastuse – talle vastavate antikehade sünteesi. Kuna see protsess võtab veidi aega, peavad esmalt käivituma mittespetsiifilised kaitsesüsteemid – fagotsüüdid, komplemendi valgud ja NK-rakud. [[Interferoon]]id on valgud, mida rakud sünteesivad vastuseks viirusnakkusele ning need valgud takistavad viiruste levikut organismi teistele rakkudele. Sellele mittespetsiifilisele immuunvastusele järgneb spetsiifiline immuunvastus: patogeen aktiveerib otse või makrofaagide vahendusel [[lümfotsüüt|lümfotsüüdid]].

Antikehi toodavad imetajatel luuüdist pärinevad [[B-lümfotsüüdid]] . Antikehad tunnevad antigeenist ära teatud väikse osa ja seonduvad antigeeniga. Antikehadele on iseloomulik kõrge spetsiifilisus. Kui organismi sattub antigeen, siis see reageerib antikeha molekulidega vähestel B-lümfotsüütidel, mis juhtuvad sobima antud antigeeniga. See B-rakk aktiveerub, hakkab kiiresti jagunema ning vastavaid antikehi eritama, tekitades kloonitud rakupopulatsiooni. Kui antigeen kaob, siis kaovad ka antikehi tootnud B-rakud, kuid väike osa neist jääb pikaealisteks mälurakkudeks, mis võimaldavad tulevikus sama antigeeniga kohtudes tekitada immuunvastuse kiiremini ja tõhusamalt. Sellel mehhanismil põhineb ka vaktsineerimine.

[[T-lümfotsüüt|T-lümfotsüüdid]] küpsevad [[tüümus]]es. [[T-rakk]]ude pinnal on samuti antigeeni siduvad retseptorid, mis sarnanevad antikeha molekulidele, kuid T-rakud ei hakka neid antigeeniretseptoreid eritama. T-raku antigeeni siduv retseptor tunneb antigeeni ära ainult siis, kui see on juba töödeldud lühikesteks [[peptiid]]ideks näiteks [[makrofaag]]ide poolt. [[Tsütotoksiline T-rakk|Tsütotoksilised T-rakud]] tunnevad ära ja tapavad rakke, mille pinnal on eksponeeritud võõras peptiid. [[T-abistajarakk|T-abistajarakud]] tunnevad samuti ära rakkude pinnal eksponeeritud võõraid peptiide, kuid vastuseks sellele nad eritavad lümfokiine, mis aitavad käivitada antikehade sünteesi B-rakkudel ja võimendavad [[tsütotoksiline T-rakk|tsütotoksiliste T-rakk]]ude toimet.

Immuunsüsteemi häired põhjustavad mitmeidmitmesuguseid haiguseidhaigusi.