Henry VII: erinevus redaktsioonide vahel

'''Henry VII''' ([[28. jaanuar]] [[1457]] – [[21. aprill]] [[1509]]) oli [[Inglismaa kuningriik|Inglismaa kuningriigi]] kuningas alates [[22. august]]ist [[1485]], [[Tudorid|Tudori dünastia]] asutaja.

Henry oli [[Lancasterite dünastia]] viimane tõsiseltvõetav troonitaotleja, kes põgenes pärast [[Yorki dünastia]] võitu [[Prantsusmaa]]le. Kui [[Richard III]] Inglismaa troonile sai, alustas Henry agitatsiooni [[Prantsusmaa kuningas|Prantsusmaa kuninga]] juures, saades piisavalt raha ja relvi, et varustada sobilik invasioonivägi[[invasioon]]ivägi, millega ta [[1485]]. aastal Inglismaale tungis. [[Bosworhti lahing]]us said Richardi ülekaalus väed lüüa, nii et ilmselt oli tegu reetmisega. Richard langes ja Henry VII kuulutati Inglismaa kuningaks. Ta suutis oma võimu stabiliseerida ja tagada [[Tudorite dünastia]] võimu järgmiseks 118 aastaks, abielludes [[Edward IV]] tütre [[Yorki Elizabeth]]iga.

Henry VII ema oli [[Margaret Beaufort]], kes oli [[Edward III]] poja [[Genti John]]i ebaseadusliku poja [[John Beaufort vanem]]a samanimelise [[John Beaufort noorem|poja]] poeg. Henry isa oli [[kõmrid|kõmri]] päritolu ülik [[Edmund Tudor]], kes oli [[Owen Tudor]]i (Owen ap Maredudd ap Tudor) ja [[Henry V]] lese [[Katherine Valois|Katherine]] [[Valois'd|Valois]]' poeg. Seega sai Henry nii isa- kui ka emaliinis pretendeerida Inglismaa ja [[Prantsusmaa kuningriik|Prantsusmaa]] troonile. Henry isa suri enne tema sündi, ema oli sünnitades aga vaid 13-aastane.

Henry lapsepõlv möödus [[Rooside sõda|Rooside sõja]] keerises. Tema onu [[Jasper Tudor]] pooldas Lancastereid ning kuulutati seetõttu [[1461]]. aastal, [[Edward IV]] troonile tõusmise järel lindpriiks. Nii põgenes ta koos noore Henryga [[Wales]]i ja varjas end seal tükk aega mägedes. [[1468]]. aastal langes Henry aga kuninga kätte vangi, kuid teda koheldi küllaltki hästi. [[1471]]. aastal vabastas korraks taas troonile saanud [[Henry VI]] ta vangistusest, kuid peagi langes troon uuesti [[Edward IV]] kätte. Henry ja ta onu põgenesid taas Walesi ja mõne aja pärast [[Bretagne]]sse, kus [[Bretagne hertsog]] [[François II (Bretagne)|François II]] nad hästi vastu võttis.

Järgnenud aastatel liitus Henryga suur hulk Yorkide vastaseid, kes juba [[1483]]. aastal tegid esimese katse Henryt Inglismaa troonile upitada. Kuid Buckinghami hertsogi [[Henry Stafford]]i organiseeritud mäss kukkus läbi ja Henry jäi selle toetamisega hiljaks, maabudes [[Plymouth]]is pärast reetliku hertsogi hukkamist. Järgmine võimalus saabus [[1485]]. aastal, mil [[Yorki dünastia|Yorkide]] vaenlaste plaan ka õnnestus, kui [[Richard III]] [[Bosworthi lahing]]us hukkus ja Henry krooni endale sai. Henry VII võimuletulek jäi eelviimaseks õnnestunud invasiooniks Inglismaale (viimane oli [[William III]] võimuletulek ehk [[Kuulus Revolutsioonrevolutsioon]] [[1688]]. aastal).

[[30 oktoober|30. oktoobril]] 1485 krooniti Henry Westminsteris[[Westminster]]is ametlikult kuningaks ja [[18. jaanuar]]il [[1486]] abiellus ta [[Edward IV]] tütre [[Yorki Elisabeth]]iga, kindlustades nõnda tunduvalt oma positsioone veel küllaltki ebastabiilsel Inglismaal. Juba sama aasta algul sündis Henryle troonipärija, kelle nimeks sai [[Arthur (Walesi prints)|Arthur]], mis tulenes brittide legendaarse kuninga [[kuningas Artur|Arturi]] nimest.

Henry VII valitsemise esimestel aastatel destabiliseeris tõsiselt riigi elu [[Lambert Simnel]]i ülestõus. Toda andekat noormeest innustasid Henry vastased kehastama Richard III vennapoega Edwardit. Et [[Iirimaa]]l olid Yorkide positsioonid väga tugevad, viidi ta sinna ja krooniti [[1487]]. aastal Edward VI nime all Inglismaa kuningaks. Teda tunnustasid Iiri aadlikud[[aadlik]]ud, kuid Inglismaal suutis Henry VII oma võimu säilitada, purustades [[Stoke Fieldi lahing]]us mässuliste ülekaaluka väe. Enamik vandenõulasi tapeti, Simnel aga töötas oma elu lõpuni kuninga alluvuses köögipoisi ja pistrikutaltsutajana[[pistrik]]utaltsutajana. Iirimaal suutis Henry oma võimu taastada [[1488]]. aastaks. Seejärel piiras Henry järk-järgult Iirimaa autonoomiat[[autonoomia]]t ja allutas selle üha otsesemalt oma võimu alla. Lambert Simneli alistamist Stoke Fieldi lahingus on mõnikord peetud ka Rooside sõja lõpuks.

[[1492]]. aastal algas aga uus Henry-vastane vandenõu, kui Iirimaal kogus toetust [[Perkin Warbeck]], kes kuulutas end Edward IV pojaks Richardiks ("Richard IV"). Ta leidis toetust nii [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma keisrikojast]] ([[Friedrich III (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich III]] poja [[Maximilian I (Saksa-Rooma keiser)|Maximilian I]] poolt) kui ajutiselt ka Prantsusmaa kuningalt. [[1495]]. aastal kukkus aga Warbecki esimene invasioonikatse läbi ja ka Iirimaal taaskindlustus Henry võim. Warbeck põgenes Šotimaale[[Šotimaa]]le kuningas [[James IV]] juurde ja püüdis [[1496]]. aastal tolle toetusel uuesti Inglismaale tungida. Ent taas sai talle osaks läbikukkumine ja [[1498]]. aastal langes ta [[Cornwall]]i mässu mahasurumise järel Henry VII kätte vangi. Kuna ta püüdis [[1499]]. aastal Towerist põgeneda, poodi ta üles.

Henry VII valitsusajal oli väga põletavaks probleemiks ka [[Bretagne'i hertsogkond|Bretagne'i hertsogkonna]] saatus. Hertsog François II ei soovinud Prantsusmaa kuningale alistuda, vaid püüdis oma iseseisvust säilitada, toetudes Henry abile. Prantslaste võimu suurenemisest polnud huvitatud aga ka [[Aragóni kuningriik|Aragón]]i ja [[Kastiilia monarhidkuningriik|Kastiilia]] [[monarh]]id [[Isabel]] ja [[Fernando II (Aragón)|Fernando II]], samuti [[Saksa kuningas]] Maximilian, kes püüdsid Prantsusmaad sundida hertsogkonna allutamise plaanidest loobuma. Henry VII ei saanud aga ühemõtteliselt hertsogit toetada, sest tema troonile tõusmisel oli suur osa ka Prantsuse kuninga toetusel, pealegi ei saanud Rooside sõjas laastatud Inglismaa endale täiemõõdulist sõda Prantsusmaaga lubada. Kui hertsog François [[1489]]. aastal suri, algas tõsine võitlus selle nimel, kes saab endale tema ainsa lapse, tütar [[Anne (Bretagne)|Anne]]'i käe. Henry VII püüdis saavutada Anne'i abielu Maximilianiga, kuid tal polnud Prantsusmaa mõjutamiseks piisavalt vahendeid. [[1491]]. aastal pidi Anne abielluma [[Charles VIII]]-ga ja Inglise väed lahkusid hertsogkonnast. Siiski suutis ihne ja hoolsalt raha lugev Henry saavutada enda jaoks positiivse lahenduse: Etaples'i leppega [[1492]]. aastal kohustus Charles talle igal aastal maksma 50 000 taalrit.