|
[[Krahv]] '''Fjodor Matvejevitš Apraksin''' ([[vene keel]]es ''Федор Матвеевич Апраксин'') ([[27. oktoober]] [[1661]] – [[10. november]] [[1728]] [[Moskva]]) oli [[Venemaa]] sõjaväelane ja riigimees, [[Peeter I]] lähikondlane ja Vene laevastiku looja, aastatel [[1700]]–[[1707]] Vene admiraliteedi ülem, [[1708]] Vene laevastiku kindraladmiral, [[1717]] admiraliteedikolleegiumi president ja [[Soome]] tsiviilkuberner, [[Eestimaa kindralkuberner]] [[1719]]–[[1728]], alates [[1723]] [[Baltimere Laevastik]]u ülem.
[[25. detsember|25. detsembril]] [[1715]] anti Peeter I käsul talle teenete eest igaveseks pärusvalduseks Eestis asuvad [[Vana-Karjaküla mõis|Karjaküla]] ''(Alt-Hohenhof, Hohenhof)'' ja [[Uuemõisa mõis|Uuemõisa]] ''(Neuenhof, Nienhof)'' mõisad.
Vene tsaari [[Fjodor III]] abikaasa tsarinna [[Marfa Matvejevna]] ja [[Pjotr Apraksin]]i (1659–1728) vend, isa oli aga [[djakk|djakiseisusest]] Moskva aadlikkeaadlike hulka edutatud suguvõsast.
Fjodor Apraksin oli tulevase keiserkeisri [[Peeter I]] õukonnas juba nooresttema vanusestlapsepõlves, [[1682]]. aaastalaastal määrati ta 10 -aastase Peetri juurde [[stolnik]]uks ningja ta osales koos Peetriga tema noorepõlveettevõtmistes.
[[1682]]. aastal nimetati Peeter [[Vene tsaaririik|Vene tsaaririigi]] tsaariks ja [[1693]]. aastal määras ta Apraksini Venemaa jaoks ainsat väljapääsu rahvusvahelistele meredele võimaldava strateegiliststrateegilise tähtsust omavatähtsusega [[Valge meri|Valge mere]] keskuse [[Arhangelsk]]i [[vojevood]]iks ja hiljem [[kuberner]]iks. Tema juhtimisel alustatihakkasid Peeter I soovil Venemaavene laevastikulaevaehitusmeistrid ehitamist, veneVenemaa laevaehitusmeistritelaevastikku pooltehitama.
[[1696]]. aastal võttis Peeter I ta [[Arhangelsk]]i vojevoodi ülesannete täitmise asemel kaasa alustatud 2. Aasovi sõjakäigule, pealepärast midaseda veel kaaga Kertši mereretkele [[1699]]. aastal.
[[1700]]. aastal andis Peeter I talle admiraliteedi ülema ametikoha ja määras juhtima allesloodudäsja loodud [[Admiraliteedi prikaaz]]i. Sellel ametikohal kureeris ja kontrollis Apraksin kogu Venemaal toimuvat laevastiku ehitamistlaevaehitust ning laevastiku tarvis [[navigatsioon]]ikooli loomist Moskvas.
[[1707]]. aastal määrati Apraksin [[admiral]]iks ja määrati Venemaa Admiraliteedi presidendiks. [[1708]]. aastal ollesoli ta [[Ingerimaa]]l asuvateasunud Vene maajaVenemaa laevastiku komandörikskomandör ja juhtis sõjategevussõjategevust Rootsi vägede vastu [[Koporje lahe]]s, tekitades neile suuri kaotusi. Eduka sõjategevuse eest autasustati teda [[tegelik salanõunik|tegeliku salanõuniku]] auastmega ja [[krahv]]i tiitliga.
[[1709]]. aastal saadetisaatis tsaar ta tsaari poolt Lõuna-Venemaale, selleks et luualooma Aasovi laevastiklaevastikku ningja valitsedavalitsema [[Azov]]i linna. [[1710]]. aastal naasis ta Peterburi, et osaleda lahingutes Rootsi vägedega [[Viiburi]] piirkonnas. Kindluse vallutamise eest autasustatiautasustas [[Peeter I]] pooltteda [[Püha Andrease orden]] ja kuldse briljantidega kaunistatud mõõgaga. Samuti oli ta esimene sõjaväelane Venemaal, kes nimetati [[kindraladmiral]]iks. [[1711]]. aastast juhtis Apraksin [[Aasovi laevastik]]u. PealePärast ebaõnnestunud [[Pruti sõjakäik]]u [[Osmanite impeerium]] vastu, rahulepinguoli tulemusenaVenemaa olirahulepingu Venemaaljärgi kohustusekskohustatud Aasovi piirkonna kaitserajatistekaitserajatised ja laevastiku hävitaminehävitama, millega pidigi vastavalt tsaari korraldusele pidi tegelema, need karajatised varem ise ehitanud Apraksin.
[[1712]]. aastal määrati Apraksin [[Eestimaa]], [[Ingerimaa]] ja [[Karjala]] valitsejaks ning nendelnendes maadelmaades asuvate sõjavägede ja sõjalaevastiku ülemaks. [[1713]]. aastal [[galeer]]ilaevastiku ja dessandi juhina osales ta lahingutes Rootsi vägedega, mille käigus vallutas [[Helsingi]] linna. Lahingus [[27. juuli]]l [[1714]] lahingus juhtis galeerilaevastikku ningja osales ise [[abordaaž]]irünnakut, mis tõi venelastele võidu.
Aastail [[1715]]–[[1718]] juhtis Vene laevastiku tegevust [[Soome laht|Soome lahes]]. [[1719]]. aastal juhatadesjuhatas galeeridessanti Stocksundi lahes. Samal ajal oli ta alates [[1717]]. aasta lõpust [[Admiraliteedikollegium|Admiraliteedikolleegium]]i juht. [[1720]]. aastal juhtis [[Kotlas]]e saare kindlustustöid ja [[Kroonlinna kindlus]]e ehitamist.
Pärast [[Uusikaupunki rahu]] u sõlmimist Rootsi ja Venemaa vahel määrati Apraksin [[Eestimaa kuberner]]iks. ▼Samaaegselt oli alates [[1717]]. aasta lõpust [[Admiraliteedikollegium]]i juht. [[1720]]. aastal juhtis [[Kotlas]]e saare kindlustustöid, ja [[Kroonlinna kindlus]]e ehitamist.
▲Pärast [[Uusikaupunki rahu]]u sõlmimist Rootsi ja Venemaa vahel määrati Apraksin [[Eestimaa kuberner]]iks.
Aastail [[1722]]–[[1723]] toimunud Pärsia sõjakäigu ajal juhtis Kaspia mere mereväge.
[[1725]]. aastal, juba pealepäast keiser [[Peeter I]] surma, autasustati Apraksinit ühena esimestest [[Püha Aleksander Nevski orden]]iga. [[1726]]. aastal organiseeris Apraksin Tallinna kaitset Inglise laevastiku rünnaku eest, samal ajal nimetati ta ka [[Ülemsalanõukogu]] liikmeks ja [[Kroonlinna laevastik]]u komandöriks.
Kuigi [[1727]]. aastal paleeintriigide tulemusel tõrjuti ta eemaleriigijuhtimise riigijuhtimiseltjuurest eemale, sõitis koos keisrinna [[Katariina II]] ja õukonnaga [[Moskva]]sse, kus ka suri 10. novembril [[1728]]. MaetiTa maeti Zlatoustovski kloostrisse<ref>[http://www.navy.su/daybyday/november/10/index.htm 10 ноября 1728 г. Скончался генерал-адмирал Ф.М. Апраксин]</ref>.
==Autasud==
| 