Mihhail Pogodin: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Legobot (arutelu | kaastöö)
P Robot: muudetud 8 intervikilinki, mis on nüüd andmekogus Wikidata
P Valikulised grammatikaparandused.
2. rida:
'''Mihhail Petrovitš Pogodin''' ([[vene keel|vene]] ''Михаил Петрович Погодин''; [[23. jaanuar]] ([[juliuse kalender|vana kalendri järgi]] 11. jaanuar) [[1800]] [[Moskva]] – [[20. detsember]] (vkj 8. detsember) [[1875]] Moskva) oli [[Venemaa]] ajaloolane, publitsist ja kollektsionäär.
 
Pogodini isa oli [[talupoeg]], kes vabastati [[pärisorjus]]est [[1806]]. [[1821]] lõpetas Pogodin [[Moskva ülikool]]i. [[1823]]–[[1825]] osales ta kirjanduslik-filosoofilise ringi "Tarkusearmastajate ühing" töös. [[1827]]–[[1830]] ilmunud väljaandes "Moskva Teataja" (""Московского вестник") avaldas ta jutustuse "Kerjus", milles võttis sõna pärisorjuse vastu. Umbes sellesse ajajärku jääb tema tegevus [[publitsist]]ina, pärastpoole pühendus ta [[ajalugu|ajaloole]].
 
Tema [[magistritöö]] (1825) teema oli "Venemaa rajamine",; milles taseal püstitas ta [[teooria]], et Venemaa riiklused rajasid [[Skandinaavia]]st pärit [[viikingid]]. Kuid hiljem lähendas huvi slaavluse vastu, Venemaa ajaloo ja selle omapära põhjalik mõistmine teda slavofiilidele.
 
Pogodin oli Moskva ülikoolis [[1826]]–1835 üldajaloo professor ja [[1835]]–[[1844]] Venemaa ajaloo professor. Ta uuris vanavene ja slaavi ajalugu, vene talupoegade pärisorjastamise käiku ja Moskva Venemaa pealinnaks tõusmise põhjusi. [[1834]] kaitses ta [[doktoritöö]] "[[Nestori kroonika]]st". Ta avastas hulgaliselt varem tundmatuid Venemaa ajaloo allikaid.