|
}}
'''Jaan Soots''' [[Vabadusrist|VR I/1]] (29. veebruar/[[12. märts]] [[1880]] Küti talu, [[Helme vald (Helme kihelkond)|Helme vald]], [[Valgamaa]] – [[6. veebruar]] [[1942]] [[Ussollag]], [[Solikamsk]], [[NSV Liit]]) oli Eesti sõjaväelane ([[kindralmajor]]) ja poliitik. [[Korp! Sakala]] vilistlane.
{{Vabadusrist|I/1}}
Isa Henrik oli taluperemees, kellel oli peres peale Jaani veel neli poega ja kolm tütart.
1888-18911888–1891 Helme vallakool, 1891-18941891–1894 Helme kihelkonnakool. {{kas|Väidetavalt}} osales [[Jakob Hurt|Jakob Hurda]] algatatud rahvaluulekogumiskampaanias, saades viimaselt tänutäheks aktiivsuse eest raamatu „Wana kandle”. 1898-18991898–1899 Riia Õpetajate Seminar – 2 klassi.
Astunud II järgu vabatahtlikuna 15. veebruaril 1900. aastal Troitski jalaväepolku.
1. septembrist 1900. aastast kuni augustini 1904. aasta augustini Vilniuse (Vilno) Sõjakoolis, mille lõpetas nooremleitnandina (podporutšik).
9. augustist 1904. aastast arvatud 7. Samogitia (Žemaitija) grenaderipolku, kust komandeeriti 17. jaanuaril 1905. aastal Mukdeni ohvitseride reservi.
14. aprillil 1905. aastal arvati 98. Jurjevi jalaväepolku [25. aprillil kustutati 7. Samogitia (Žemaitija) grenaderipolgu nimekirjast]. Viibis lahingutegevuses Mandžuurias ningja 23. novembril 1905. aastal annetati talle Püha Stanislavi III järgu orden.
26. märtsil 1906. aastal lõpetas teenistuse Mandžuurias ningja arvati 9. mail 1906. aastal tagasi 7. Samogitia (Žemaitija) grenaderipolgu nimekirja.
Ülendati leitnandiks (porutšik) 1. novembril 1907. aastal.
1910. aasta augustis-septembris sooritas kindralstaabi akadeemiasse sisseastumiseksamid, peale eksamite edukat sooritamistja arvati 2. oktoobril Keiserlikku Nikolai Sõjaväeakadeemiasse. 11. detsembril samal aastal ülendati staabikapteniks. Teenis eduka õppimisega Püha Anna III järgu ordeni ning sai õigused teenida kindralstaabis. Lõpetas kooli 1913. aasta kevadel (8. mail) esimese järguga.
1913. aasta kevadest teenis Kaasani sõjaväeringkonnas ringkonna staabis, sealhulgas 16. jalaväekorpuse staabis, 186. Aslandusi jalaväepolgu 4. roodu ülemana, ning uuesti 16. jalaväekorpuse staabis, kus sai 28. juulil 1914. aastal nooremadjudandiks.
19. jaanuaril 1915. aastal „Ülesnäidatud vapruse eest sakslaste ja austerlaste vastu” annetatud „Mõõgad ja Lint” Püha Anna III järgu juurde. Sama aasta 2. veebruaril ülendatud kapteniks ja arvati Kindralstaabi nimekirja.
28. veebruaril 1915. aastal annetatud „Tubliduse eest võitluses austerlaste vastu” Püha Stanislavi II järgu orden „mõõkadega” ja juba 15. märtsil lisati eelmisele Püha Stanislavi III järgu ordenile „tubliduse eest austerlaste vastu võitluses” „Mõõgad ja Lint”.
20. juulil 1915. aastal komandeeriti vanemadjutandiks (küll kohusetäitjana) 41. jalaväediiviisi staapi. Sama aasta 15. novembrist kuni 22. novembrini komandeeriti ta 7. armee kindral-kortermeistri korraldusel salaülesande täitmiseks Sevastoopolisse Musta mere laevastiku lipukapteni käsutusse. Toimetas allveelaevaga vaatlusi Bulgaaria rannikul dessandiks sobiva koha leidmiseks.
21. detsembril 1915. aastal komandeeriti 12. ratsaväediviisi staapi vanemadjutandiks, komandeering lõppes 1. märtsil 1916. aastal.
8. veebruaril 1916. aastal annetati „Vahvuse eest” Püha Vladimiri IV järgu orden „Mõõkade ja Lindiga” (kavaleriks kinnitatud 27. novembril 1916. aastal). Sama aasta 17. aprillil määrati Saraatovi jalaväebrigaadi staapi vanemadjutandiks, sama aasta 22. mail arvati brigaadi staabiülema kohusetäitjaks .
30. mail 1916. aastal määrati 3. Amuuri-äärse jalaväediviisi staabi vanemadjutandiks. PealePärast Brussilovi pealetungi 15. augustil 1916. aastal, ülendati kindralstaabi alampolkovnikuks (kinnitus 1. detsembril samal aastal).
19. novembril 1916. aastal komandeeriti XI armee staapi staabiohvitseri kohusetäitjaks kindral-kortermeistri alluvuses.
17. veebruaril 1917. aastal nimetatud XI armee õhulaevanduse osakonna staabi adjutandiks. 26. veebruaril 1917. aastal märge: „Andis maakuulamise osakonna varanduse ära” ja samal kuupäeval komandeeriti Kiievisse lendur-vaatlejate kooli kursustele. 10. aprillil lõpetas kursused lendur-vaatleja tunnistusega ning komandeeriti tagasi XI armee staapi.
4. mail 1917. aastal komandeeriti Mogiljovis toimuvaletoimunud „Maa- ja Mereväeohvitseridemereväeohvitseride Kongressile”kongressile”, kus viibis kuni 27. maini.
12. juunil (25.06) 1917. aastal komandeeriti Soots Ülemjuhataja (sel hetkel kindral Brussilov) Peastaapi (Stavka) nn. „Ohvitseride ühisuse peakomiteesse”, mis asus Mogiljovis. 19. septembril (2.10) 1917. aastal viidi Soots nimeliselt üle Edelarinde staabi nimekirja, kuid sisuliselt jäi ta Peastaabi käsutusse.
1917. aasta sügisest osales aktiivselt 1. Eesti Diivisi loomisel, oli alates 2.detsembrist 1917 (15.12) selle staabiülem ja kuni Johan Laidoneri saabumiseni ka diivisiülema kohusetäitja. {{kas|3. aprillil 1918.aastal (16.04)}} omistatud põrandaaluse Eesti valitsuse poolt polkovniku auaste.
11. novembrist 1918 nimetatud Sõjaministri ajutiseks asetäitjaks (ei jõudnud sellesse ametisse arvatavasti seoses haigusega).
15. oktoobril 1919 määratud sõjaministri päevakäsuga (nr.65 §1-1919) Sõjanõukogu liikmeks.
6. novembril 1919 määratud Vabadussõja mälestusmärkide kavade läbivaatamise ja auhinna määramise komisjoni liikmeks. 6. detsembrist 1919.aastast kuni 3. veebruarini 1920 osales Nõukogude Venemaaga Tartus peetud rahuläbirääkimiste Eesti poolse delegatsiooni töös.
23. veebruaril 1920 annetati Vabadussõjas ülesnäidatud teenete eest Vabaduse Risti I liigi 1. järk. 20. märtsil 1920 vabastatud seoses Ülemjuhataja institutsiooni kaotamisega Ülemjuhataja Staabi ülema kohalt. 27. märtsil 1920 arvatud sõjaväe tegevkooseisust välja ning 4. jaanuaril 1921, seoses [[I Riigikogu]] liikmeks valimisega, loetud reservis olevaks. Osutus valituks viide esimesse Riigikogu koosseisu Põllumeestekogu nimekirjades.
Riigikogu 25. jaanuari 1921 otsusel nimetati Jaan Soots sõjaministriks, 2. augusti 1923 astus Riigikogus toimunud hääletuse tulemusena (langes Juhan Kuke juhitud valitsus) sõjaministri kohalt tagasi. 16. detsembril 1924 nimetatud Laidoneri ettepanekul uuesti Riigikogu poolt Eesti Vabariigi sõjaministriks ning püsis sellel ametikohal kuni 4. märtsini 1927 (seoses Jaan Teemanti valitsuse tagasiastumisega). SõjaminstriksSõjaministriks oleku esimesse perioodi (1921-1923.aastatel 1921–1923) jäi ka Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuse loomisega tegelemine tagamaks selle käivitumise 1923. aastal.
Aprillis 1934. aasta aprillist sai Jaan Sootsist [[Tallinna linnapea]] ningja ta olimaist 1938. aastakuni maist kunidetsembrini 1939. aastaoli detsembrinita Tallinna ülemlinnapea.
1937. aastal osutus Jaan Soots valituks ka [[Rahvuskogu]]sse ningja 1938. aastal ka [[I Riigivolikogu]]sse.
Oli kuni vahistamise hetkeni ääretult aktiivneüliaktiivne ühiskondlikus töös: Vabadussõja Ajaloo Komitee esimene esimees aastast 1926. Alates loomisest, s.o. 1933. aastast, kuulus Reservohvitseride Kesksektsiooni (nimetatud tänapäeval mõnikord ka Tagavaraohvitseride Kesksektsiooniks); [[Eesti Maakrediitselts]]i järelvalve nõukogu esimees aastatel 1931- 19341931–1934; kuulus [[Põllutöökoda|Põllutöökotta]] alates selle loomisest 1932. aastal ning oli selle teine esimees 5. aprillist 1932 kuni 3. juulini 1936. Oli Vabadusristi Vendade Viljandi osakonna esimees ning kuulus ka vabariiklikusse Keskjuhatusse (oli selle esimees alates 1935.aastast); kuulus ka [[Ühistegevuskoda|Ühistegevuskoja]] nõukokku (esimees alates 1937.aastast) ning osales Nimede Eestistamise Liidu töös. Kodumaakonnas Viljandimaal osales mainitule lisaks veel Kaitseliidu Sakala Maleva juhatuse töös ja oli Mulkide Selts Tallinnas esimees alates 1934. aastast. 1940. aasta märtsis valitivalis Helme vallavolikogu pooltta [[Helme vald (1939)|Helme valla]] aukodanikuks. Jaan IsiklikeSootsil hobidenaoli olgu ära märgitud Jaan Sootsibibliofiilina huvi bibliofiilinaharuldaste haruldlasteraamatute raamatutevastu ning numismaatikuna Venemaal (alates XV sajandist) ja Balti riikides vermitud müntide vastu. Münte olevat Sootsi kogus olnud pea 1500 ühikut, milledestmillest 300 löödud Baltimaades. Lisaks kõigele eelnevale oli Soots ka produktiivneviljakas publitsist.
Jaan Soots vahistati NKVD poolt 1940. aasta 20. septembril 1940 Tallinnas Kreutzwaldi tänaval asunud linnakorteris (aadresspraeguse hetkelaadressiga Kreutzwaldi 11). 1941. aastal, pealepärast pikaajalist ülekuulamisprotsessi Tallinnas, veeti Venemaale, kus ta 1942. aasta 6. veebruaril 1942 hukkus Ussolje laagris.
==Auastmed==
== Kirjandus ==
* Kindral J. Soots asus linnapea kohale. [[Kaja (ajaleht)|Kaja]], 3. mai 1934, nr. 102, lk. 3.
* Eesti mitmekülgseim mees. [[Päevaleht]], 11. märts 1940, nrn. 68, lk. 5.
* Ajakiri Sõdur 1919, nr. 51, lk. 1
* Võitleja mitmel rindel. [[Rahvaleht]], 9.märts.1940, no.59.
*J. Pihlak. Mulkide Seltsi esimene vanem kindralmajor Jaan Soots [[Mulkide almanahh]] 2004, nr 14, lk.26-27 26–27
* M. Õun. Eesti Vabariigi kindralid ja admiralid. Tammiskilp. Tallinn, 2001, lk.108lk108
{{algus}}
| 