Saarmas: erinevus redaktsioonide vahel

Saarma [[levila]] on väga lai, hõlmates peaaegu kogu [[Euraasia]] ja [[Põhja-Aafrika]], välja arvatud [[Araabia poolsaar]], kus on tema jaoks liiga kuiv, ningja Euraasia põhjaosa, kus on tema jaoks liiga külm.

Saarma perekonda kuuluvad liigid on keskmiselt 80-15080–150 cm pikkused, kaal varieerubjääb 3vahemikku kuni3–14 14 kilonikilo. Kõik saarmad on väga nõtke ja liikuva kehaga. Hariliku saarma keha pikkus 70–90 cm, saba pikkus 30–50 cm. Isendid võivad kaaluda 5–12 kg, maksimaalselt 15 kg<ref>Festetics A. 1980. ''Der Fischotter – Naturegeschihte und Tier-Mensch-Beziehung''. C. Reuter, A. Festetics (toim). ''Der Fischotter in Europe – Verbreitung, Bedrohung, Erhaltung''. (Selbstverlag, Oderhaus und Göttingen): 9–66</ref> Emasloomad on isastest umbes ühe kilo võrra kergemad <ref>V. Sidorovich, G. Lauzhel 1997. ''Analysis of Intrapopulation Variation and Interpopulation Metric and Non-Metric Differenes in Otter. – Mustelids in Belarus'': 47–55</ref>. Saarmad võivad elada kuni 20 aasta vanuseks.

Saarma anatoomia on kohanenud eluga nii soolases vees (merekallastel ningja saarte läheduses) ja magevees (järved, jõed) aga ka maismaal.

Saarmal on tihe, pruuni värvi, veekindel ja väga vastupidav karvkate. Keha ülapool on tumepruun, alapool heledam. SaarmateSaarmaste karvakatte värviskaala on pruun, selle erinevates toonides. Saarmapojad on sündides helebeežid.

Ühel ruutsentimeetril nahal võib saarmastel leida 250 000 kuni0,25–1 miljon karva (näituseks onvõrdluseks: inimese peas ühtekokkuon 100 000 karva). Karvkate katab saarmatelsaarmastel kogu keha, välja arvatud esijäsemete käelabad. Vee soojusjuhtivus on 27 korda suurem kui õhul. Kuna saarmastel puudub teistele imetajatele omane nahaalune rasvakiht, vajavad nad ellu jäämiseksellujäämiseks rohkem kaloreid ningja ülitihedat karvkatet koos sinna sugetudsoetud õhuga, mis töötab soojusisolatsioonina. Isegi suhteliselt külmas vees, püüavad saarmad hoida oma kehatemperatuuri 38° C juures, see eeldab aga väga kiiret ainevahetusprotsessi.

Iga karva [[kutiikul]] on soomuseline, osade karvade soomused jooksevad juurtest otsteni, teistel aga vastupidises suunas ja– selline karvkate võimaldab karvadel kokku põimuda, seetõttu sugevadki saarmad end üsna tihti ja põhjalikult. Nimetatud „õhku täis sugetud“soetud“ karvkate koos [[karvanääps]]ude eritistega moodustavad vett hülgivatõrjuva karvkatte. Kui karvakate määrdub või kattub õliga (näitnt õlireostusõlireostuse korral), kaotab karvkate suure osa oma võimekusest ningja looma ähvardab alajahtumine. Uuringud näitavad, et kui karvakate on ligi 30% ulatuses õliga kaetud, siis loom tõenäoliselt hukkub, kuna teda ohustab alajahtumine ehk [[hüpotermia]].

Saarmal on neli üsna lühikest käppa, nendega saab ujuda, kõndida, karva sugeda ja saaki töödelda, süüa ning olenevalt maismaa lähedusest ka puu otsa ronida. Käppadel on viis varvast, mis on ühendatud ujunahkadega. Saarmas jätab maismaal liikudes järele paaris käpajäljendite rea, mis talvel asendub üsna tihti liugleva kõhujäljendiga.

Saarmaste pea on veidi lamenenud, kael on lühike ja paks. Silmad asuvad pea eesküljel. Kõrvad on saarmatelsaarmastel väiksed ja kas ümara või veidi venitatud kujuga. Kõrvadel ja ninasõõrmetel on klapisarnane anatoomia, mis võimaldab need vee all viibides sulgeda. Vurrud asuvad koonu küljedel ja on väga tundlikud, nende abil püüavad saarmad öösel saaki ka väga sogases vees.

Saba on saarmatelsaarmastel pikk – koguni 1/3 ulatuses keha kogupikkusest. See on lihaseline aga samas väga liikuv, otsast ahenev. Loomad kasutavad saba sukeldumisel, ujumisel puhkeasendis ning, tasakaalu hoidmiseks püsti seismiselpüstiseismisel jne.

Nagu teistel kärplastel asuvad ka saarmatelsaarmastel saba küljes nahaalused lõhnanäärmed. Lõhnanäärmete eritisi kasutatakse territooriumi märgistamiseks (kändudele, kividele jne), aga ka suhtlemisvahendinasidepidamisvahendina. Saarmad märgistavad oma territooriumi seguga [[uriin]]ist, erilise lõhnaga limastest [[ekskrement]]idest ja [[anaalnäärmed|anaalnäärmete]] eritistest.

Hästi arenenud [[lõikehambad]] võimaldavad saarmastel süüa värsket [[kala]] ja kalad ongi saarma peatoidus (umbes 75%): ta sööb [[koger|kokresid]], [[haug]]e, [[forell]]e, [[särg]]i, [[mudil]]aid ja teisi kalu. Kalad, keda saarmad püüavad ja söövad, on enamasti väikesed, kaaluga kuni 100 g ja ka alla selle. Talvel sööb ta rohkesti [[konn]]i, sageli ka [[puruvana]]sid. Suvel püüab ta [[närilised|närilisi]], eriti [[mügri]]sid, mõnel pool murrab linde, näiteks [[part]]e ja [[kurvits]]aid, aga isegi ka [[vähk]]e. <ref name="Loomade elu"/>. Enim toitu püüavad saarmad talvel ning, vähem kevadel. Nagu eespool kirjeldatud on saarmad oma anatoomilise eripära tõttu sunnitud ellujäämiseks tihti ja suurtes kogustes, kuni 1/5 kehakaalust igapäevaselt, toitu tarbima.

Saarmad kütivad aktiivselt, saaki otsides ningja jahti pidades nii maismaal kui vees. Saarmad, kes elavad jõgedes–järvedesjõgedes-järvedes, teevad pesa tavaliselt ikka maismaale, näiteks jõekallastele, mahalangenud puude juurtesse ning käivad ka maismaal ja isegi puu otsas jahti pidamas. Talvised jääolud aga ka suvised põuaperioodid võivad sundida saarmaid ajutiselt teistele jahimaadele liikuma või siis olemasolevat jahimaad teistega jagama.

Selleks, et söögiks linde, imetajaid ja kahepaikseid tabada tuleb saarmatelsaarmastel mitmeid strateegiaid kasutada: jäneseid püüavad nad jäneseurgudest, uruhiired kaevatakse üles, veelindusid napsavad nad ise vee all sukeldudes. Eluskala süüakse tavaliselt pea ees, krabid tükeldatakse ningja avatakse, selleks vahel ka kivide abi kasutades. Konnad süüakse ära, jättes järele üksnes pahupidi pööratud naha. Söömisel kasutavad saarmad ka oma jäsemeid.

Puhkamise ajal ningja vahel ka suuremat saaki järades ujuvad nad tavaliselt selili olles ja tagajäsemeid ning saba liigutades. TihtipealeTihti kerivad nad ennast veetaimestikku ningja puhkavad selili, silmad veepeal muidugi, et vaenlased üllatama ei pääseks. Aga vabalt võivad nad puhata ka kõval maapinnal, urgudes jne. Saarmad võivad sukelduda vee alla 30 sekundist kuni 5 minutini ja 14 kuni 2014–20 m sügavuseni. Jahti pidades liiguvad nad kiirelt ja sujuvalt („hülgelaadselt“) kasutades tervet keha, kõiki jäsemeid ja ka saba.

Emased saarmad saavad [[suguküpsus|suguküpseks]] teise kuni neljanda2.–4. eluaasta ningja isased kolmanda kuni kuuenda3.–6. eluaasta vahel. Vangistuses on täheldatud mõlema sugupoole esindajatel masturbatsiooni, eriti mugavaks muudab selle seliliolek vees ningja korralikeks kohandunud jäsemed.

Saarmad on multiöstroossed, st et innaaeg ja tiinestumine võivad toimuda aastaringselt. Reeglina toimub paaritumine kas kevadel või talve lõpul, aga mõnel pool, näiteks [[Inglismaa]]l, peaaegu aasta ringi. Seetõttu on poegade sünniajas ulatuslikke erinevusi. Emane saarmas jätab elupaika eritisjälje, mis signaliseerib isasele, et käimas on innaaeg. Paaritumine kestab 3 kuni 43–4 päeva, milledemille jooksul saarmad ajavad üksteist taga ja „mängivad“ nii maal kui ka meres. Paaritumine toimub korduvalt. Isane ronib emasele saarmale selga ja püüab teda fikseerida krabades emaste nina oma hammaste vahele. On ette tulnud juhuseid, kus emasloom saab paaritumise käigus nii suure ninavigastuse, et ta ei ole võimeline sööma ja sureb. Isasloom kaitseb pesaterritooriumi, kuid ei puutu otseselt emaslooma ja poegadega kokku.

PealePärast viljastumist on emassaarma organism võimeline loodete arengu seiskama (nn [[diapaus]]), et saagitingimuste paranedes tiinus lõpuni kanda. Latentne staadium, mis sõltub tunduvalt nii piirkonnast kui isendist, võib ulatuda 270 päevani. [[Loode|Loote]] areng ise kestab ligikaudu 63 päeva. Emassaarma välimuse järgi on raske tiinust märgata, sest erilisi muutusi looma kehakujus ei toimu.

Saarmapojad sünnivad kõige sagedamini [[mai]]s-[[juuni]]s, aga neid võib ka muul ajal sündida, isegi talvel, kuigi siis on poegadel elulootust vähe. <ref name="Loomade elu"/> Suuremalt jaolt sünnitavad saarmad vees ningja emaloomemasloom aitab pojad suuga veepinnale. Magevees elavad saarmad sünnitavad maismaal. Emasloom soeb vastsündinud poegade karva. Sellise õhupolsterdusega kasukas on saarmapoeg mõnda aega pea uppumatu, st hulbib veekogu pinnal.

Pesakonnas on tavaliselt 2, kõige rohkem 4 poega <ref name="Loomade elu"/>. Saarmapoeg kaalub 60-20060–200 grammi ningja tal on helebeežihelebeež kasukas. Pojad on sündides pimedad, silmad avanevad alles 5 nädalat peale sündiviienädalaselt. 7-nädalaseltSeitsmenädalaselt hakkavad nad jooksma ningja emapiimale lisandub tahke toit. Pojad (pesakonnas keskmiselt 2-42–4 poega) on kuue kuni kaheksa6–8 kuu vanuseni oma emast üsna sõltuvad. MõnedMõni kuudkuu pealepärast sündi suudavad nad veepealvee peal hulpida seni, kuni ema toitu jahib. Keskmiselt 2,5-kuuselt vahetub saarmapoja titekasukas ja poeg on võimeline ema jahilkäikudel saatma, et õppida, kuidas ujuda, jahti pidada ningja saaki süüa. Saarmapojad omandavad tihti emadeema maitseeelistused. Ema ja pojad püsivad koos, kuni ema on taas viljastusvõimeline ningja kui keegimõni isassaarmas hakkab tema vastu huvi tundma, reeglina umbes aasta möödudes.

Saarmad on vastuvõtlikud paljudele haigustele, nagunäiteks [[neerukivid]], [[maksa tsirroos]], [[südamelihase põletik]]ud, [[kopsupõletik]]ud , kõhnumine söömisvõimetuse (nagunt [[seedelundkonna haigused]]) ja nälja (emata jäänud saarmapojad) tõttu, haavad koonul paaritumistraumadest, [[pahaloomulised kasvajad]], aju- ja [[südamehaigused|südamehaigus]]tele.

**[[dioktofümoos]]- (neeruvaagnas parasiteerivaparasiteeriv ümaruss)- – põhjustab [[urineerimishäire]]id ja [[neerukude]]de [[atroofia]]t jt,

Ohud Eesti sise- ningja avaveekogude vetes ja kallastes elunevatele saarmastele:

*saarmatesaarmaste koduterritooriumi hävitamine (ehitustegevus, nn maaparandustööd) ningja saastamine

*kanalisatsiooni –- ja reoheitmete torudereoveetorude suudmetessesuudmesse lõksu sattumine

Saarmad on Eesti kaudu kaitsealune liik, seega nende küttimine nii avalik pole, EV Statistikaameti kodulehekülgkoduleht liigitab saarmad ulukite klassi ning, aastal 2010 loeti kokkuleppeliselt kütitud saarmatesaarmaste arvuks 12 saarmast.

*[[1741]]. aastal läkitas [[Peeter Esimene]] ekspeditsiooni, eesotsas [[Taani]] päritolu kapteni [[Vitus Jonassen Bering]]iga, uurima merepääsu [[Kamtšatka]]le ([[Siber]]isse). PealePärast laevaõnnetust, olles kuude kaupa saarel merevangis, küttisid ellujäänud laevamehed kohalikke loomi ning tõid Venemaale tagasi pöördudes kaasa mitusada [[merisaarmas|merisaarma]] nahka. Selles sai alguse saarma karusnaha populaarsus ning ulatuslik küttimine.

*[[1971]] Philip Wayre and Jeanne Perkins asutasid maailma esimese saarmatesaarmaste kaitseorganisatsiooni [[Inglismaa]]l – Otter Trust