Vikipeedia

Lumelauasõit: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P Valikulised grammatikaparandused.
52. rida:
*'''Strap-in''' – kõige vanem sidemetüüp ja ilmselt seni kõige populaarsem. Sõitja kannab pehmest materjalist polsterdatud saapaid. Jalg püsib laua küljes kahe rihma abil, millest üks jookseb üle varvaste, teine [[pahkluu]] juurest. Neid saab vajaduse järgi pingutada. Nende ebameeldiv külg on, et selliste rihmikute paigaldamine võtab palju aega ja tavaliselt peab sõitja lumes istudes või koogutades oma kinnitust pingutama. Rihmade asendit tuleb kohandada vastavalt sõitjale ja seepärast ei sobi need eriti lumelaualaenutustes kasutamiseks.
 
*'''Step-in''' – Vastukaaluksvastukaaluks rihmadele loodi klambrid, mida saab kiiresti ja mugavalt kinnitada ning mis sobivad ka laenutustele. Sellised klambrid vajavad spetsiaalseid saapaid, mis on tavalisest jäigemad. Liikvel on mitmeidmitut klambritüüpetüüpi klambreid, mis omavahel ei sobi (näiteks Burton, K2 Clicker, Rossignol, Switch). Klambrid on palju kasutajasõbralikumad, ent paljude meelest on see alamastmadalat klassistklassi sidemetüüp – manööverdamisvõime on jäikuse tõttu mõneti pärsitud.
 
*'''Hybrid''' – leidub sidemetüüpe, mille väljatöötamisel on püütud kombineerida kahe eelmise süsteemi häid omadusi. Näiteks on tehtud sidemed, millesse jalg sisestatakse tagant, mitte pealt. Paljude jaoks annavad need tõesti lubatud mugavuse ja juhitavuse, ent tihti on need väga kallid.
65. rida:
Üks neist oli M.M. “Jack” Burchett. 1929. aastal lõikas ta endale vineerist lauatüki ning kinnitas jalad riidetükkide ja hobuseohjadega sinna külge. Tema tuligi lagedale ühe esimese “lumelauaga”. Enne järgmist sammu möödus vahepeal 30 aastat. Alles 1965 leiutas Sherman Poppen, keemiliste gaaside insener, kingituseks oma tütrele snurferi (nime leiutisele pani tema naine). Ta kinnitas kaks suuska kokku ja pani esiosa külge nööri, et sõitja saaks sealt kinni hoida.
 
Paljud tema tütre sõbrad tahtsid samuti snurferit ja peagi alustati selle masstootmist. 1966. aastal müüdi seda üle poole miljoni, ent seda võeti siiski kui lastele mõeldud mänguasja. Poppen korraldas selle uue lauaga võistlusi, kus osales ka Jake Burton, kes asjast tõsiselt huvitus. Tal ei olnud võimalust [[surfimine|surfida]] (vanemad ei ostnud talle lauda) ja seepärast tegeles ta snurferiga.
 
Dimitrije Milovich hakkas 1969. aastal lumelaudu tegema. Talle tuli see idee, kui ta sõitis kolledžis kandikuga mäest alla. Tema lumelauad baseerusidpõhinesid snirferil ningja töötasid suuskadega sarnaselt. 1972 asutas ta firma nimega “Winterstick” ningnja tema lumelauad kogusid tuntust. 1977. aastal hakkas Jake Burton, nüüd ülikooli lõpetanud, teenima raha, ehitades mitmesuguseid snurferi variatsioonesnurferivariante. Tema esimesed lauad olid tehtud lamineeritud puidust. Ta võitis snurferivõistluse, kasutades enda meisterdatud laudalaual, millel oli esimese jala jaoks kinnitus. See võimaldas lauda paremini juhtida ja andis kaasvõistlejate ees eelise. Paralleelselt Burtoniga hakkas lumelaudu tegema ka Tom Sims. Ta oli huvitatud [[rula]]dest ja üritas sõita “lumelauaga”, mille oli valmistanud tööõpetuse tunnis. Sims liimis puutüki ühele poolele tüki vaipa ja teisele alumiiniumplaadi. Koos oma sõbra Chuck Barfootiga valmistasid nad garaažis rulasid ja lumelaudu.
Ametlikult oli Burton esimene, kes kombineeris lumelauale suuskade tehnoloogiat aastal 1980. Nende uus prototüüp oli tehtud materjalist P-Tex. Samal aastal sõlmis Sims lepingu firmaga Vision Sports, mis teda finantseeris. Barfoot jäi kõrvale ja üritas edutult oma firmat luua. ▼
 
▲Ametlikult oli Burton esimene, kes kombineeris lumelauale suuskade tehnoloogiat aastal 1980. Nende uus prototüüp oli tehtud materjalist P-Tex. Samal aastal sõlmis Sims lepingu firmaga Vision Sports, mis teda finantseeris. Barfoot jäi kõrvale ja üritas edutult oma firmat luua.
 
Aastal 1982 peeti USA-s Woodstocki lähedal Suicide Sixi kuurordis esimene siseriigiline lumelauavõistlus. Võistlejate eesmärk paistis olevat “ellujäämine”, sest võisteldi jäisel ja järsul rajal “The Face”.
 
Aastal 1985 oli üksnes 39 suusakuurordis (ligikaudu 600st) lumelauad lubatud. 80. aastatel hakati välja andma ka lumelauaajakirju – “Snowboarder”Snowboarder 1981, “AbsolutelyAbsolutely Radical”Radical 1985 (hiljemhilsem muutis oma nime “InternationalInternational Snowboarding Magazine”Magazine). 1986 mängis prantsuse lumelaudur Regis Rolland filmis “Apocalypse"Apocalypse Snow”Snow", mis vallandas Euroopas lumelauavaimustuse. Korraldati rohkesti kohalikke üritusi, näiteks ka Šveitsi meistrivõistlused St. Moritzis. Lumelauasõit muutus aina populaarsemaks.
 
1994 kuulutati lumelauasõit olümpiaspordiks. Nüüd sai sellest lõpuks tõeline võistlussport, mitte lihtsalt mööduv hullus. 1998 taliolümpial oli lumelauasõit esimest korda võistluskavas. Sellega kaasnes ka skandaal. Kanada lumelaudur Ross Rebagliati võitis slaalomi kuldmedali ja pidi andma uriiniproovi. Proov sisaldas 17,8 nanogrammi milliliitri kohta marihuaanat. Rebagliati väitis, et ta pole juba kaua aega marihuaanat kasutanud ja see annus sattus tema vereringesse ilmselt peol suitsu sisse hingates. Kuldmedal võeti talt ära, ent anti hiljem tagasi. Sel vahejuhtumil olid halvad tagajärjed kõikidele lumelauduritele. Paljudel inimestel tekkisid eelarvamused, et lumelaudurid kasutavadki kogu aeg narkootikume.
 
Aastal 1996 lasi Mike Hatchett välja video “TB5”"TB5", milles näidati selliseid kuulsaid lumelaudureid nagu Noak Salasneck ja Johan Olofson. Filmiti Alaskal, kus sõitjad tegid uskumatuid trikke.
 
Nüüdseks hõlmab lumelauasõit talvesprordist juba väga suure osa, enamusja ka enamik suusakuurorte lubab lumelauaga sõita. Lumelauasõit on muutunud kõigi poolt vastuvõetavaks spordialaks.
 
== Viited ==
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Lumelauasõit"