|
| Autasud =[[Vabadusrist]]i I liigi 3. järk, 1920 <br>[[Kotkaristi IV klassi teenetemärk]], 1938
}}
'''Paul Hinno''' [[VR I/3]] ([[23. märts]] [[1893]] [[Aleksandri vald]] [[Põlva kihelkond]] [[Võrumaa]] – [[5. september]] [[1981]] [[Uppsala]] [[Rootsi]]) oli Eesti sõjaväelane ([[kolonelleitnant]]).
==Elulugu==
Paul Hinno sündis 23. (vkj 11.) märtsil 1893 Võrumaa Põlva kihelkonna Aleksandri valla [[Tilsi mõis]]a talupidaja peres.
==Esimeses maailmasõjas==
P. Hinno töötas 1911. aasta aprillist kuni 1916. aasta aprillini Võrumaa politseivalitsuses,. [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal aprillis 1916. aastal astus ta [[Vene Keiserlik armee|sõjaväkke]] ningja määrati 180. tagavarapolku. Mais 1917. aasta maikuus suunati ta [[1. Oranienbaumi lipnikekool]]i, pärast milleselle lõpetamist septembris 1917. aastal ülendati [[lipnik]]uks. Teenis nooremohvitserina 213. tagavarapataljonis, kust vabastati haiguse tõttu jaanuaris 1918.
==Eesti Vabadussõjas==
[[Eesti Vabadussõda|Eesti Vabadussõja]] alusesalguses 1918. aasta novembris asus lipnikuna [[3. Jalaväepolk]]u, kus teenis 4. [[rood]]u ülemana. 1919. aasta veebruaris määrati ta formeerima polgu 9. roodu, mille ülemaks samal kuul ka nimetati.
Paul Hinno oli 1919. aasta septembris ja oktoobris polgu 3. pataljoni ajutine ülem, 1919. aasta detsembris ülendati ta alamleitnandiks ja 1920. aasta jaanuaris leitnandiks. P. Hinno võttis osa lahingutest Lõuna-Eestis ja Lätimaal [[Punaarmee]] ja [[Landeswehr]]´<nowiki/>i vastu.
==Teenistus Eesti Vabariigis==
Pärast Vabadussõja lõppu 1920. aasta aprillis määrati ta 3. jalaväepolgu 3. pataljoni ajutiseks ülemaks, siis 3. roodu ajutiseks ülemaks ningja juulist tööroodu ülemaks. 1921. aasta juulist oli P. Hinno ümbernimetatud [[6. Jalaväepolk|6. Jalaväepolkgu]] (mis novembrist 1922 nimetati jalaväerügemendiks) [[töörood]]u ülem.
1923. aasta septembrisSeptembris 1923 läkitati ta alalisväe ohvitseride kursustele, mille lõpetas juulis 1924, 1924.sama aasta veebruaris ülendati ta kapteniks. 1924. aasta oktoobris määrati ta 6. jalaväerügemendi ajutiseks majandusülemaks.
Mais 1925. aasta maikuus viidi ta üle Viljandisse [[Sakala jalaväerügement]]i ja määrati Sakala jalaväerügemendi majandusülemaks.
Aprillis 1929. aasta aprillis viidi P. Hinno üle [[Ratsarügement|Ratsarügemendi]] majandusülemaks, 1931. aasta veebruaris ülendati ta majoriks.
Aastatel 1934 – 19361934–1936 õppis ta [[Kõrgem Sõjakool|Kõrgemas Sõjakoolis]] sõjamajanduse ala 1. lennu kursusel.
Veebruaris 1937. aasta veebruaris viidi ta üle teenistust jätkama [[Kaitseministeerium#Ajalugu|Sõjaministeerium]]i Sõjavägede Varustusvalitsuse üldosakonna ülema kohusetäitjaks ningja veebruaris 1938. aasta veebruaris ülendati kolonelleitnandiks. Aprillis 1938. aasta aprillis määrati ta Sõjavägede Varustusvalitsuse ülema I abi alaliseks asetäitjaks ningja detsembris 1938. aasta detsembrist määrati ta Sõjavägede Varustusvalitsuse üldosakonna ülemaks.
==Teises maailmasõjas==
1941. aastal pärast [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] lahingute algust [[Idarinne (Teine maailmasõda)|Idarindel]] ja [[Suvesõda|suvesõjas]] oli ta [[metsavend]] ning 1941. aasta augustist oktoobrini oli ta Võrumaa [[Omakaitse]] juht. Viidi seejärel 1941. aasta oktoobris üle [[Eesti Omavalitsus]]e [[Politsei ja Omakaitse Valitsus#Politsei ja Omakaitse Valitsuse moodustamine|Politsei ja Omakaitse Valitsus]]e II osakonna ülemaks.
Teise maailmasõja lõpus põgenes Paul Hinnmo Rootsi, kus elas Uppsalas, kus oli EELK Uppsala koguduse juhatuse esimees ning, [[Eesti Ohvitseride Kogu Rootsis]] ja [[Korporatsioon Ugala|korp! Ugala]] vilistlaskogu liige.
Paul Hinno suri 5. septembril 1981. aastal Uppsalas ningja on maetud Stockholmi Metsakalmistule.
==Isiklikku==
| 