Vikipeedia

Gustav Mahler: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Xqbot (arutelu | kaastöö)
Robotid
101 822 muudatust
P Robot: fr:Gustav Mahler on endine eeskujulik artikkel
P Valikulised grammatikaparandused.
6. rida:
| Sündinud = [[7. juuli]] [[1860]]<br>[[Kaliště]] (Kalischt), [[Böömimaa]], [[Austria keisririik]]
| Surnud = [[18. mai]] [[1911]]<br>[[Viin]], [[Austria-Ungari]]
| Stiil = [[Romantilineromantiline muusika]]
| Amet = [[helilooja]], [[dirigent]]
}}
16. rida:
Mahleri muusikaanne avaldus varakult. Pärast [[Viini Muusika ja Etenduskunsti Ülikool|Muusikasõprade Seltsi Konservatoorium]]i lõpetamist 1878. aastal edenes tema dirigendikarjäär Euroopa ooperiteatrites, kuni ta 1897. aastal sai [[Viini Riigiooper|Viini Õukonnaooperi]] muusikadirektoriks.<ref>Garšnek, lk 15</ref> Kümne Viinis veedetud aasta jooksul pidi Mahler taluma [[antisemitism|juudivastase]] ajakirjanduse rünnakuid, kuigi enne Viini asumist sai temast [[katoliku kirik]]u liige. Kompromissitu nõudlikkuse ja uuenduslike interpretatsioonide tõttu peeti teda üheks suurematest ooperidirigentidest. Eriti hinnati tema tõlgendusi [[Richard Wagner|Wagneri]] ja [[Wolfgang Amadeus Mozart|Mozarti]] lavateostest. Hiljem oli ta lühikest aega [[Metropolitan Opera]] ja [[New York Philharmonic|New Yorgi filharmoonikute]] peadirigent.
 
Gustav Mahleri looming ei ole kuigi ulatuslik. Tal ei olnud komponeerimiseks palju aega, sest ta elatus dirigeerimisest. Sellegipoolest pühendas ta heliloomingule nii palju aega kui võimalik, kõige rohkem suvekuudel. Kui kõrvale jätta noorpõlveteosed, nagunäiteks Klaverikvartettklaverikvartett, mille Mahler komponeeris Viini üliõpilasena, on tema tööd loodud suurtele orkestritele, [[sümfooniline koor|sümfoonilistele kooridele]] ja ooperlikele lauljatele. Suurem osa tema kaheteistkümnest sümfoonilisest teosest on väga ulatuslikud, tihti on nendes laiendatud orkestrikoosseis ning koor ja solistid. Need teosed tekitasid esiettekannete aegu tihti vastakaid arvamusi ega pälvinud publiku ja kriitikute heakskiitu. Erandid olid Teiseteise, Kolmandakolmanda ja eriti Kaheksandakaheksanda sümfoonia esiettekanded. Mahler on tugevalt mõjutanud paljusid heliloojaid, nende seas [[Uus-Viini koolkond|Uus-Viini koolkonna]] esindajaid [[Arnold Schönberg]]i, [[Alban Berg]]i ja [[Anton Webern]]it, samuti [[Dmitri Šostakovitš]]it ja [[Benjamin Britten]]it. 1955. aastal asutati [[Rahvusvaheline Gustav Mahleri Instituut]], austamaks helilooja elu ja loomingut.
 
==Päritolu==
30. rida:
====Lapsepõlv====
[[Pilt:Gustav mahler as child.jpg|pisi|Gustav Mahler lapsena (umbes 1865)]]
Isa peksis lapsi ja naist. Naine sai nii rängalt viga, et hakkas lonkama. Gustav nägi seda pealt ja see tekitas tal hingelise trauma, millest ta sai lõpuks jagu [[Sigmund Freud]]i abiga.<ref>''Mahler - In gemessenem Schritt''. (''La 5e symphonie de Mahler: d'un pas mesuré.''), telefilm, Prantsusmaa, 2009, 65 minutit, režissöör [[Pierre-Henry Salfati]], 13 Production, [[arte]] France. [http://www.arte.tv/de/woche/244,broadcastingNum=1076980,day=3,week=4,year=2010.html Saksakeelne sisukokkuvõte]</ref>
 
Detsembris 1860 asus Bernhard Mahler oma abikaasa Marie ja pojaga elama [[Jihlava]] (Iglau) linna<ref name=Blaukopf18 /> Kalištěst 25 km kagus. Bernhard rajas sinna viinavabriku ja kõrtsi.<ref name=Franklin1>Franklin, 1. peatükk "Background, childhood education 1860–80"</ref> Perekond kasvas küll jõudsalt, kuid 12 Iglaus sündinud lapsest elas imikuea üle vaid kuus.<ref name=Blaukopf18 /> Iglau oli siis 20 tuhande elanikuga hästi edenev ärilinn. Gustav Mahler tutvus seal muusikaga, kuuldes tänaval lauldud laule, tantsumuusikat, rahvamuusikat, trompetisignatuure ja kohaliku sõjaväeorkestri marsse.<ref>Carr, lk 8–9</ref> [[Sünagoog]]is kuulis ta ka juudi muusikat{{lisa viide}}. Kõik see avardas tema muusikalist mõtlemist ja andis panuse tema hilisemasse helikeelde.<ref name=Sadie505 />
38. rida:
Poiss luges väga palju. Ta käis algul algkoolis, seejärel gümnaasiumis. Gustav puudus Iglau gümnaasiumist palju ja kaotas õpetajate usalduse.<ref name=Blaukopf20 /> Nad pidasid teda hajameelseks ja akadeemiliselt vähevõimekaks.<ref>Blaukopf 20–22.</ref> Paremate tulemuste lootuses saatis isa Gustavi 1871. aastal [[Praha]]sse Uuslinna Gümnaasiumi, kuid Mahler oli seal halbade olude tõttu{{lisa viide}} õnnetu ja naasis viie kuu pärast{{lisa viide}} Iglausse.<ref name=Franklin1 /> 13-aastasena{{lisa viide}} andis Gustav kontserdi, mis võeti vastu tormiliste kiiduavaldustega, see parandas tema enesehinnangut. Ta mängis [[Ferenc Liszt]]i ja [[Sigismund Thalberg]]i tehniliselt nõudlikke palu.
 
Aastal 1874 suri pärast pikaajalist haigust [[südamepuudulikkus]]e tõttu noorem vend Ernst. See muserdas Gustavit. TemaTa emal oli pärilik südamedefekt, mis kandus üle mitmele lapsele, sealhulgas Gustavile. Sajandivahetuseks oli suurem osa tema õdedest-vendadest surnud haiguste ja üks enesetapu läbi; ainult neli oli siis veel elus. Surmast sai Mahleri elu ja tema muusika lahutamatu osa. Mahler hakkas sõbra [[Josef Steiner]]i abiga kirjutama venna mälestuseks ooperit "Švaabimaa hertsog Ernst" ("Herzog Ernst von Schwaben"). Selle teose muusika ega libreto pole säilinud.<ref name=Blaukopf20 /> Kui Gustav polnud veel 30-aastanegi, mõlemad vanemad surid. Ta tundis end kohustatuna oma vendade-õdede eest hoolt kandma. Ta aitas neid, kuni nad iseseisvusid. Üks neist emigreerus USA-sse. Mahler asus elama oma õe Justine juurde, kes aastaid hoolitses tema majapidamise eest, kuni mõlemad ühel ja samal aastal abiellusid. Justine (1868–1938) ja kõige noorem õde Emma (1875–1933) abiellusid vendade [[Arnold Rosé]] ja [[Eduard Rosé]]ga, kes mängisid [[Viini Filharmoonikud|Viini Filharmoonilises Orkestris]].
 
====ÜliõpilasenaÜliõpilasaeg====
Bernhard Mahler toetas poja püüdlusi teha muusikukarjääri ja oli nõus, et Gustav peaks proovima [[Viini Muusika ja Etenduskunsti Ülikool|Viini konservatoorium]]i sisse saada<ref>Blaukopf, lk 25–26</ref>, nagu üks perekonnasõber soovitas. 15-aastast Mahlerit eksamineeris tunnustatud pianist [[Julius Epstein]] ja ta võeti vastu õppeaastaks 1875/76.<ref name=Franklin1 /> Tema klaverimäng arenes Epsteini käe all jõudsalt ja ta võitis kahe esimese õppeaasta lõpus auhindu. Esimese õppeaasta lõpul sai ta esimese auhinna nii klaveri kui ka kompositsiooni alal. Konservatooriumi viimasel aastal (1877/78), keskendus ta [[kompositsiooni eriala|kompositsiooni]]- ja harmooniaõpingutele [[Robert Fuchs]]i ja [[Franz Krenn]]i käe all.<ref name=Sadie506>Sadie, lk 506</ref><ref>Mitchell, 1. osa, lk 33–38</ref> Õpingute ajal mõjutasid Mahlerit [[Ludwig van Beethoven]]i intensiivsed [[keelpillikvartett|keelpillikvartetid]] ja [[Richard Wagner]]i [[ooper]]id. Aastal 1876 valmisid tal esimesed õppekompositsioonid; neist on säilinud ainult klaverikvarteti esimene osa ja fragmendid skertsost. Tunda on [[Robert Schumann]]i ja [[Johannes Brahms]]i otsest mõju. Enamik teoseid jäi pooleli, sest ta polnud nendega rahul.<ref name=Blaukopf30 /> Ta hävitas üheks semestrilõpu võistluseks kirjutatud sümfooniaosa, kui autokraatlik direktor [[Joseph Hellmesberger]] oli selle ümberkirjutusvigade tõttu põlglikult tagasi lükanud.<ref name=Blaukopf30 /> Mahler võis esimese dirigeerimiskogemuse saada konservatooriumi üliõpilasorkestri proovides ja kontsertidel, põhiliselt oli ta orkestris nähtavasti aga löökpillimängija.<ref name=B33 />
[[Pilt:Richard Wagner, Paris, 1861.jpg|pisi|left|Mahleri üks peamisi mõjutajaid üliõpilasajast oli [[Richard Wagner]]. Hiljem sai Mahlerist Wagneri ooperite üks tunnustatumaid interpreete.]]
50. rida:
Gümnaasiumi aineid õppis Mahler eksternina edasi. Aastal 1877 proovis ta isa pealekäimisel sooritada Jihlava gümnaasiumis küpsuseksamid. Esimesel korral see ei õnnestunud, kuid teisel korral õnnestus tal eksamid sooritada.
Mahler kuulas [[Anton Bruckner]]i loenguid ning kuigi temast ei saanud Bruckneri ametlikku õpilast, mõjutas Bruckner Mahlerit oluliselt. 16. detsembril 1877 viibis Mahler täielikult läbikukkunud [[Bruckneri sümfoonia nr 3|Bruckneri Kolmandakolmanda sümfoonia]] esiettekandel, kus helilooja vilistati välja ja suurem osa publikust lahkus kontserdi ajal saalist. Isegi orkester lahkus lavalt enne kontserdi lõppu, jättes dirigendipuldis seisnud Bruckneri saali vaid üksikute toetajatega, kelle seas oli ka Mahler. Et heliloojat lohutada, seadis Mahler teose koos teiste õpilastega teose klaverile neljale käele ja esitles seda redaktsiooni ka Brucknerile.<ref name=B33>Blaukopf, lk 33–35</ref> Bruckner ja Mahler said hiljem sõbraks.
 
Nagu paljud teised tolle aja muusikatudengid, oli ka Mahler [[Richard Wagner]]i suur austaja, kuigi Mahler huvitus rohkem muusika kõlast kui selle lavaletoomisest. Pole teada, kas Mahler nägi üliõpilasaastatel mõnda Wagneri ooperit.<ref>Blaukopf, lk 39–40</ref>
58. rida:
Seejärel astus ta [[Viini ülikool]]i. Sealne õppeainete valik näitas tema kasvanud huvi kirjanduse ja filosoofia vastu.<ref name=Franklin1 /> Ta õppis mõne semestri [[arheoloogia]]t, ajalugu ning [[Eduard Hanslick]]i juures muusikaajalugu ja kuulas Bruckneri loenguid. Ülikoolis õppimise ajal töötas ta kahe ooperi kallal, mis jäid pooleli ja läksid kaduma: "Die Argonauten" [[Franz Grillparzer]]i draama järgi ja "Rübezahl". Samuti alustas ta [[kantaat]]i "[[Kaebelaul]]" ja kirjutas mõned laulud. Ta teenis raha klaveriõpetajana.
 
Viinis õppimise ajal kuulus Mahler koos [[Siegfried Lipiner]]iga [[Engelbert Pernerstorfer]]i ümber koondunud filosoofilisse ja kirjanduslikku sõpruskonda, millest said alguse eluaegsed sõprusedsõprussuhted ja millelt Mahler sai vaimseid impulsse. Mõneks aastaks sai temast ka range [[taimetoitlane]]. [[Friedrich Eckstein]] kirjeldab Mahlerit nii: "Üks nendest oli pigem väikest kasvu; juba tema kõnnaku kummaline kiikuvus osutas ebaharilikule ärrituvusele, tema vaimselt pingutatud, üliliikuvat ja kitsast nägu raamistas pruun täishabe, tema kõne oli väga puänteeritud ning tugevalt austriapärase kõlavärviga. Ta kandis alati kaenla all raamatute või nootide pakki ning vestlus temaga oli enamasti hakitud.<ref>Friedrich Eckstein: ''Alte unnennbare Tage!'' Herbert Reichner Verlag, Wien 1936, lk 112.</ref> Mahler huvitus saksa filosoofiast; tema sõber kirjanik Siegfried Lipiner oli talle tutvustanud [[Arthur Schopenhauer]]i, [[Friedrich Nietzsche]], [[Gustav Fechner]]i ja [[Hermann Lotze]] teoseid. Need mõtlejad mõjutasid Mahlerit ja tema loomingut veel pikka aega pärast üliõpilasaastaid.<ref name=Carr24>Carr, lk 24–28</ref>
 
Pärast ülikoolist lahkumist 1879. aastal töötas Mahler klaveriõpetajana. Töö kõrvalt tegeles ta heliloominguga.
91. rida:
Mahleri kadunud või hävitatud varaste teoste üle on palju arutletud.<ref name=Franklin10>Franklin, (10. peatükk "Das klagende Lied, early songs, First symphony").</ref> Hollandi dirigent [[Willem Mengelberg]] arvas, et "Esimene sümfoonia" on liiga küps, et olla Mahleri esimene sümfooniline teos. Mengelberg avalikustas 1938. aastal nn Dresdeni arhiivi olemasolu, mis on hulk lesestunud Marion von Weberi valduses olnud käsikirju.<ref name=MII51>Mitchell, 2. osa, lk 51–53</ref> Arhiiv hävines pea täielikult Dresdeni pommitamisel 1945. aastal.<ref name=Carr44 />
 
===Budapest ja Hamburg (1888–971888–1897)===
 
====Budapesti kuninglikus ooperis====
98. rida:
Veebruaris 1889 suri Mahleri isa Bernhard. Samal aastal surid ka tema õde, vaid 25-aastane kahe tütre ema Leopoldine ja Mahleri ema.<ref name=Franklin5 /> Ka helilooja enda tervis oli kehv, teda vaevasid [[hemorroidid]], [[migreen]] ja korduvalt septiline kõri.<ref>Carr, lk 52</ref> Pärast neid kannatusi kanti 21. novembril 1889 Budapestis esmakordselt ette tema "Esimene sümfoonia". Kontsert oli pettumus: kriitik August Beer kirjutas pikas arvustuses, et esimeste osade entusiasm muundus finaalis "kuuldavaks vastuseisuks"<ref>Mitchell, 2. osa, lk 154</ref> Mahlerit puudutas eriti aga tema Viini konservatooriumi aegse koolivenna Viktor von Herzfeldi väide, et nagu paljud dirigendid enne teda, ei peaks ka Mahler üritama olla helilooja.<ref name=Franklin5 /><ref>Carr, lk 53–54</ref><ref>{{cite web|last= Freed|first= Richard|title= Symphony No. 1 (Mahler)|url= http://www.kennedy-center.org/calendar/?fuseaction=composition&composition_id=2839|publisher=The Kennedy Centre|year= 2007|accessdate=2.03.2013}}</ref>
 
1891. aastal asendati Beniczky uue intendandi Géza Zichyga, kes oli konservatiivne aristokraat ja hakkas otsustama Mahleri eest.<ref name=Franklin5 /> Mahler alustas seepeale läbirääkimistegaläbirääkimisi Hamburgi Linnateatri (Hamburgisches Stadt-Theater) juhiga ning kui sama aasta mais sai leping sõlmitud, lahkus Mahler ka Budapesti teatrist.<ref>Carr, lk 56</ref> Tema viimane ja menukas etendus Budapestis oli Mozarti "Don Giovanni", mida kiitis ka saalis viibinud [[Johannes Brahms]].<ref>Blaukopf, lk 83</ref> Budapestis kirjutas Mahler vaid "Laulud "Poisi võlusarvest"" ("Lieder aus "Des Knaben Wunderhorn""), millest sai kogumiku "Lieder und Gesänge" teine osa. Lisaks sellele täiendas Mahler ka oma "Esimest sümfooniat".<ref name=Sadie509 />
 
====Hamburgi Linnateatris====
[[Pilt:Mahlers Komponierhäuschen.jpg|pisi|''Komponierhäuschen'' ("loomingumajake") Steinbach am Attersees]]
 
Mahlerist sai Hamburgi Linnateatri peadirigent, mis tähendas, et repertuaari üle otsustas teatri direktor Bernhard Pohl (tuntud ka kui Pollini). Pollini oli nõus andma suurematMahlerile otsustusõigustsuurema Mahlerileotsustusõiguse, kui ta suudab tagada nii ärilise kui ka kunstilise edu. Seda suutis Mahler juba esimesel hooajal, kui ta juhatas esimest korda Wagneri "[[Tristanit ja Isoldet]]" ning esitas menukalt sama helilooja "Tannhäuserit" ja "Siegfriedi".<ref name=Franklin6>Franklin, (6. peatükk "Hamburg 1891–97").</ref> Triumfiks kujunes ka autori kohalolekul toimunud Tšaikovski "Jevgeni Onegini" Saksamaa esiettekanne. Tšaikovski nimetas Mahleri dirigeerimist "jahmatavaks".<ref>Steen, lk 750</ref> Mahleri nõudlikkus sisendas lauljatele ja orkestrantidele samal ajal nii viha kui austust.<ref name=Franklin6 /> Teda toetas täielikult dirigent Hans von Bülow, kes oli Hamburgi kontsertide kunstiline juht. Bülow, kes ei tahtnud võtta omal ajal Mahlerit oma abiliseks Kasselisse, hakkas nüüd imetlema tema dirigeerimisstiili. Kui Bülow 1894. aastal suri, sai Mahlerist tema järeltulija Hamburgi kontsertide juhina.<ref name=Sadie509 />
[[Pilt:Hans von buelow.jpg|pisi|upright|left|Mahleri dirigeerimist imetlenud orkestrijuht Hans von Bülow]]
 
117. rida:
Kui Mahler ootas, et keiser [[Franz Joseph I]] nõustuks teda vastu võtma Õukonnaooperi muusikadirektori kohale, oli ta konservatooriumi direktori poja Joseph Hellmesbergeri ning tunnustatud Wagneri interpreedi ja 1876. aastal "Niebelungide sõrmuse" esiettekannet juhatanud Hans Richteriga teatri koosseisuline dirigent.<ref>La Grange, 2. osa, lk 20</ref>
 
Imperialistliku Austria pealinn Viin oli hiljuti valinud endale juudivastase ja konservatiivse linnapea Karl Luegeri, kes oli kord öelnud: "Mina otsustan, kes on juut ja kes mitte!"<ref>La Grange, 2. osa, lk 5</ref> Sellises poliitilises õhkkonnas pidi Mahler koheseltkohe näitama, et austab saksa kultuuri. Esimeseks märgiks olid tema paljukiidetud Wagneri "Lohengrini" ja Mozarti "Võluflöödi" esitused 1897. aasta mais.<ref name=Franklin7>{{cite web|last= Franklin|first= Peter|editor-first= Laura (toimetaja)|editor-last= Macy|title= Mahler, Gustav|url= http://www.oxfordmusiconline.com/public/|publisher=Oxford Music Online |year= 2007|accessdate=21.02.2010}} (7. peatükk "Vienna 1897–1907")</ref> Kuid varsti pärast "Võluflöödi" edu pidi Mahler võtma mitmeks nädalaks haiguslehe.<ref name=DLG32>La Grange 2. osa, lk 32–36</ref> Ta naasis Viini augusti alguses, et valmistada ette "Niebelungide sõrmuste" tervikesiettekannet, kus tsükli nelja ooperit esitatakse neljal järjestikusel päeval. See toimus 24.–27. augustil ning pälvis heakskiidu nii kriitikutelt kui ka publikult. Mahleri sõber [[Hugo Wolf]] ütles, et see oli esimene kord, kui ta kuulis "Niebelungide sõrmust" nii, nagu ta oli alati unistanud, kui ta partituuri vaatas.<ref>La Grange, 2. osa, lk 49–51</ref>
 
[[Pilt:Mahler conducting caricature.jpg|pisi|left|Karikatuurid Mahleri dirigeerimisstiilist, mis avaldati 1901. aastal huumoriajakirjas "Fliegende Blätter" ("Lendavad lehed")]]
8. oktoobril, mõnedel andmetel 15. oktoobril 1897 nimetati Mahler ametlikult Viini Õukonnaooperi muusikajuhiks.<ref>La Grange, 2. osa, lk 54</ref> Tema debüütetendus uuel ametikohal oli Smetana tšehhi rahvuslik ooper "Dalibor", mille lõpp oli muudetud selliseks, et kangelane Dalibor jääks ellu. Etendus vihastas Viinis elanud saksa rahvuslasi, kes süüdistasid Mahlerit selles, et ta vennastuvat võimuvastaste ja alamast klassist tšehhidega.<ref>La Grange, 2. osa, lk 65–67</ref> Mahleri ametisoleku ajal toodi lavale 33 uut ooperit. Lisaks nendele kanti ette 55 ooperi uuslavastused.<ref name=DLG941>La Grange, 3. osa, lk 941–944</ref> Tema ettepaneku, esitada 1905. aastal [[Richard Strauss]]i vastuoluline ooper Salome, lükkasid tagasi Viini tsensorid.<ref>La Grange, 3. osa, lk 249–252</ref>
 
126. rida:
[[Pilt:Mahler-Auenbruggergasse-2.jpg|thumb|Tahvel Mahleri Viini kortermaja seinal Auenbruggerstraβel. "Gustav Mahler elas ja komponeeris selles majas aastatel 1898 – 1909"]]
 
Vaatamata paljudele kunstilistele õnnestumistele olid Mahleri Viini aastad harva roosilised. Terve aja, mil ta Õukonnaooperis töötas, kestsid vaidlused lauljate ja teatri juhtkonnaga. Mahleri üledramatiseeritud ja diktaatorlik dirigeerimisstiil pahandasid nii orkestrante kui lauljaid.<ref>La Grange, 2. osa, lk 130–131 ja 630–631</ref> Detsembris 1903 streikisid ooperiteatri lavatöölised, kes polnud rahul töötingimustega. Mahler lükkas nende nõudmised tagasi, sest uskus, et streigi taga olid töölistega manipuleerinud ekstremistid.<ref>La Grange, 2. osa, lk 632–634.</ref> Antisemitism Viini ühiskonnas mõjutas Mahlerit terve Õukonnaooperis oldud aja jooksul. 1907. aastal algatati ajakirjanduses kampaania, et saadaMahlerist lahti Mahleristsaada.<ref name=Carr150>Carr, lk 150–151</ref> Mahler ise ei olnud aga rahul sellega, et ooperitöö võttis liiga palju aega, mistõttu ei jõudnud ta tegeleda komponeerimisega. Seetõttu valmistus ta ka ise lahkuma.<ref name=Sadie510 /> 1907. aasta alguses alustas ta läbirääkimisi New Yorki [[Metropolitan Opera]] direktori Heinrich Conriediga. Juunis sõlmis Mahler nelja-aastase lepingu ning temast sai teatri dirigent.<ref name=Carr150 /> Suve lõpus andis ta Õukonnaooperisse lahkumisavalduse ning 15. oktoobril dirigeeris ta seal 648. ja viimast korda, teoseks "Fidelio". Kümne aasta jooksul pidi ta kogema püsivat juudivastase ajakirjanduse vastuseisu ja vaenu, seda vaatamata juutlusest loobumisele. Ajakirjandus oli ka üks põhjustest, miks Mahler lõpuks Viinist lahkus. Samas tõi ta kümne aasta jooksul teatrisse uue hingamise ja kustutas selle võlad.<ref>Schonberg, lk 140</ref> Selle kohta, kuidas Mahleri käitus oma kolleegidega, on öeldud nii: "Ta kohtles oma muusikuid samamoodi, nagu lõvitaltsutaja kohtleb oma loomi."<ref>Snowball, lk 246</ref> Lahkumisteates kaastöötajatele kirjutas Mahler: "Terviku lõpetatu asemel, nagu unistasin, jätan ma maha puuduliku lõpetamata töö, nagu inimesele määratud ongi."<ref>Lilje</ref> Mahler riputas kirja üles teadetetahvlile, kuid hiljem rebiti see sealt maha ning visati põrandale.<ref>Blaukopf, lk 217–219</ref> 24. novembril 1907 juhatas ta Õukonnaooperi orkestrit, kes esitas Mahleri hüvastijätukontserdil tema "Teist sümfooniat". Ta lahkus New Yorki sama aasta detsembri alguses.<ref name=Sadie512>Sadie, lk 512–513</ref><ref name=Carr154>Carr, lk 154–155</ref>
 
====Viini Filharmoonia kontserdid====
134. rida:
====Küpse ea looming====
[[Pilt:Mahler Composition Hut Klagenfurt.jpg|pisi|left|Mahleri teine loomingumajake [[Klagenfurt]]i lähedal Maierniggis, [[Wörthersee]] kaldal]]
Kohustused kahe Viini orkestri ees võtsid Mahlerilt kogu aja ja energia, kuid 1899. aastast sai ta taas tegeleda heliloominguga. Tema järelejäänud Viini aastad olid selles osas viljakad. Samal ajal, kui Mahler töötas viimaste "Lauludega "Poisi võlusarvest"", hakkas ta kirjutama oma 1900. aastal valminud "Neljandat sümfooniat".<ref>Carr, lk 233</ref> Sel ajal loobus ta Steinbachi loominguhütist ning hankis endale uue majakese [[Maiernigg]]is. Sellesse [[Wörthersee]] ääres asuvasse külla [[Kärnteni liidumaa]]s rajas Mahler hiljem oma villa.<ref>Blaukopf, lk 137</ref> Uues kohas algas tema loomeperiood, mida on nimetatud "keskmiseks" või "Võlusarve"-järgseks.<ref name=Cooke71>Cooke, lk 71–94</ref> Vahemikus 1901 ja 1904 viisistas ta kümme [[Friedrich Rückert]]i luuletust, millest viis on koondatud kogumikku "Rückerti laulud" ("Rückert-Lieder"). Üks viiest laulust jäi orkestreerimata, kuid selle töö tegi ära Leipzigi muusik Max Puttmann. Kontsertidel kantakse seda tavaliselt ette koos ülejäänud sama kogumiku lauludega.<ref>Carr, lk 129</ref> Ülejäänud viis laulu moodustavad tsükli "Laulud surnud lastest" ("[[Kindertotenlieder]]"). Triloogia Viiendastviiendast, Kuuendastkuuendast ja Seitsmendastseitsmendast sümfooniast on loodud Maierniggis vahemikus 1901 ja 1905. "Kaheksanda sümfoonia" lõi ta samuti seal vaid kaheksa nädalaga.<ref name=Sadie510 /><ref>Carr, lk 148</ref>
Samal perioodil hakati üha sagedamini esitama ka Mahleri teoseid. Aprillis 1899 juhatas ta oma "Teise sümfoonia" Viini esiettekannet. 17. veebruaril 1901 esitati esmakordselt avalikult tema varast "Kaebelaulu", seda küll muudetud kaheosalises versioonis. Sama aasta novembris juhatas ta [[München]]is oma "Neljanda sümfoonia" ja juunis 1902 Allgemeiner Deutscher Musikvereini festivalil [[Krefeld]]is oma "Kolmanda sümfoonia" esiettekannet. Mahleri esmaesitustest said nüüd hüppeliselt sagedased muusikasündmused: ta juhatas oma "Viiendat sümfooniat" ja "Kuuendat sümfooniat" [[Köln]]is ja [[Essen]]is vastavalt 1904. ja 1906. aastal. Neli laulu "Rückerti lauludest" ja "Laulud surnud lastest" kanti esmakordselt ette Viinis 29. jaanuaril 1905.<ref name=Franklin7 /><ref name=Sadie510 />
144. rida:
Nii Gustavi kui Alma Mahleri sõbrad olid pulmade üle üllatunud ning kahtlesid abielu mõistlikkuses. Endine Burgtheateri direktor Max Burckhard nimetas Mahlerit mandunud ja [[rahhiit|rahhiidis]] juudiks, kes pole nii kauni ja heast perekonnast tüdruku vääriline.<ref>La Grange, 2. osa, lk 432</ref> Samas pidas Mahleri perekond Almat liiga flirtivaks ja ebausaldusväärseks tüdrukuks, kellele meeldib tõmmata mehi oma sarmiga.<ref>La Grange, 2. osa, lk 442</ref> Gustav Mahler oli iseloomult tujukas ja autoritaarne. Tema sõbranna, vioolamängija Natalie Bauer-Lechner on öelnud, et temaga koos elada oli nagu paadis, mida lained lükkavad lakkamatult vastu kaljut.<ref>Carr, lk 108</ref> Alma oli peagi solvunud Mahleri nõudmise peale, et perekonnas saab olla vaid üks helilooja, millepeale pidi Alma katkestama oma muusikaõpingud. Ta kirjutas oma päevikusse: "Kui raske on olla nii armutult ilmajäetu ... asjadest, mis on südamele kõige lähemal."<ref name=Carr143>Carr, lk 143–144</ref> Alma suutis oma pettumuse küll alla suruda, kuid nende abielu muutus neil aastatel eriti kirglikuks. Näiteks alustab Mahler üht Münchenist 1910. aastal saadetud kirja sõnadega: "Mu armastatu, hullunult armastatud Almschili! Usu mind, mul on armastusest kõrini!"<ref>A. Mahler, lk 334–338</ref> See kiri on ilmunud Alma Mahleri raamatus "Gustav Mahler: mälestused ja kirjad" ning võib olla seetõttu Alma muudetud.<ref>Carr, lk 107</ref>
 
1907. aasta suvel kolis Mahleri-vastasest ajakirjanduse kampaaniast väsinud helilooja perega Viinist Maierniggi. Varsti pärast saabumist haigestusid mõlemad tütred [[sarlakid|sarlakitesse]] ja [[difteeriasse]]. Anna taastus, kuid Maria suri pärast kahe nädala pikkuseidkahenädalasi kannatusi 12. juulil.<ref name=Franklin8>{{cite web|last= Franklin|first= Peter|editor-first= Laura (toimetaja)|editor-last= Macy|title= Mahler, Gustav|url= http://www.oxfordmusiconline.com/public/|publisher=Oxford Music Online |year= 2007|accessdate= 21.02.2010}} (8. peatükk "Europe and New York", 1907–11)</ref> Kohe pärast valusat kaotust sai Mahler teada oma südamepuudulikkusest. Diagnoosi pani üks Viini arst, kes käskis tal piirata jõudu nõudvaid tegevusi. Kui palju tollane tervislik seisund Mahlerit segas, ei ole täpselt teada. Alma kirjutas, et see on praktiliselt sama kui surmanuhtlus, Mahler kirjutas aga 30. augustil 1907, et on võimalik elada normaalset elu, kuid ei tohi end üle koormata.<ref>Carr, lk 152–154</ref> Suve lõpus lahkusid nad Maierniggi villast ega naasnud Mahleri haiguse tõttu sinna enam kunagi.<ref>Blaukopf, lk 217</ref>
 
===Viimased aastad (1908–111908–1911)===
 
====New York====
160. rida:
Vaatamata emotsionaalsetele takistustele kirjutas Mahler 1910. aasta suvel oma "Kümnendat sümfooniat". Ta sai valmis ühe Adagio ning visandas veel nelja osa.<ref>Blaukopf, lk 254</ref><ref>Cooke, lk 118–119</ref> Mahler naasis koos abikaasaga New Yorki novembris 1910 ning pidi leppima taas tiheda kontserdi- ja gastrolligraafikuga. Sama aasta jõulude paiku hakkas Mahlerit kimbutama kurguvalu, mis ei kadunud. 21. veebruaril 1911 juhatas Mahler 40-kraadise palavikuga [[Carnegie Hall]]is Weberi Oberoni avamängu, Liszti Prelüüde, Mendelssohni Viiulikontserti ja Beethoveni "Seitsmendat sümfooniat". See jäi ka Mahleri viimaseks kontserdiks.<ref>New York Times, 19.02.1911</ref><ref>Blaukopf, lk 233</ref> Pärast nädalaid aheldatuna voodisse diagnoositi tal südameklappide ja südame sisekesta põletik ([[endokardiit]]), mille üleelamine oli antibiootikumide-eelsel ajal praktiliselt võimatu. Mahler ei andnud alla ning veel 3. märtsil rääkis ta, et jätkab dirigeerimisega veel samal hooajal. Samuti huvitas teda, millal laulab sopran Frances Alda avalikul kontserdil Alma Mahleri laule.<ref>Carr, lk 214</ref> 8. aprillil lahkus Mahleri perekond koos hooldusõega aurikul "Amerika" New Yorgist Euroopasse. Nad jõudsid Pariisi kümme päeva hiljem, kus Mahler läks [[Neuilly-sur-Seine|Neuilly]]’ kliinikusse, kuid tema tervis ei paranenud ka seal. 11. mail viidi Mahler rongiga Lŏwi sanatooriumi Viinis, kus ta 18. mail suri.<ref>Carr, lk 215–220</ref>
 
22. mail 1911 maeti Mahler Grinzingi kalmistule, nagu ta ise oli soovinud. Almat ei olnud arstide nõudmiselkeelu tõttu kohal, kuid tagasihoidlikul tseremoonial olid leinajate seas [[Arnold Schönberg]], kelle asetatud pärjal oli kirjas "püha Gustav Mahler"; Bruno Walter, Alfred Roller, Setsessiooni liige, kunstnik [[Gustav Klimt]] ja mitmete suurte Euroopa ooperiteatrite esindajad.<ref>Carr, lk 2–3</ref> "[[The New York Times]]" kirjutas Mahleri surma järel, et ta on "oma aja üks taevaniulatuvamaidtaevani ulatuvamaid muusikuid." Järelhüüdes kirjutatakse ka tema sümfooniatest, eelkõige nende pikkustest. "Teise sümfoonia" kestuseks on seejuures märgitud koguni kaks tundi ja 40 minutit.<ref>Anon 1911</ref> Londoni ajalehe "[[The Times]]" nekroloognekroloogis ütlebon öeldud tema dirigeerimise kohta, et see oli meisterlikum, kui ühelgi teisel mehel peale Richteri. Sümfooniate kohta väideti, et need on kahtlemata huvitavad, ühendades kaasaegse orkestri rikkuse ja meloodiate lihtsuse, jõudes aga tihti banaalsuseni. Sümfooniate lõpliku väärtuse hindamiseks oli aeg veel liiga varane.<ref>Mitchell, 2. osa, lk 413–415</ref>
 
Alma Mahler elas pärast oma mehe surma veel üle 50 aasta ja suri 1964. 1915 abiellus ta Walter Gropiusega, kuid lahutas viis aastat hiljem ja abiellus 1929. aastal kirjanik [[Franz Werfel]]iga.<ref>Steen, lk 764–765</ref> 1940. aastal avaldati tema memuaarid Gustav Mahleriga koos elatud aastatest. See kannab pealkirjaga "Gustav Mahler: mälestused ja kirjad". Hilisemad biograafid on seda nimetanud poolikuks, valivaks ja omakasupüüdlikuks raamatuks, mis annab Mahleri elust moonutatud pildi.<ref>Carr, lk 106–110 ja 114</ref> Hiljem on tulnud kasutusele mõiste "Alma probleem". See viitab raskustele, millega on hilisemad ajaloolased pidanud raamatu pärast silmitsi seisma.<ref>Carr, lk 106</ref> Helilooja tütrest Anna Mahlerist sai tuntud skulptor, ta suri aastal 1988.<ref>Mitchell ("The Mahler Companion"), lk 580</ref> Rahvusvaheline Gustav Mahleri Ühing loodi 1955. aastal Viinis, selle esimeseks presidendiks sai Bruno Walter. Alma Mahler oli ühingu auliige. Selle eesmärk on koostada kõikidest Mahleri teostest teaduslik väljaanne ja mälestada Mahlerit erinevate üritustega.<ref>{{cite web|title= International Gustav Mahler Society, Vienna|url= http://www.gustav-mahler.org/english/|publisher=The International Gustav Mahler Society|accessdate=4.04.2010}}</ref>
178. rida:
 
===Eelkäijad ja mõjutajad===
Mahler oli hilisromantik, kes asetas Austria-Saksa klassikalise muusika kõrgemale kui teised.<ref name=Franklin9>{{cite web|last= Franklin|first= Peter|editor-first= Laura (toimetaja)|editor-last= Macy|title= Mahler, Gustav|url=http://www.oxfordmusiconline.com/public/|publisher=Oxford Music Online|year=2007|accessdate=2.04.2010}} (9. peatükk "Musical style")</ref> Ta oli üks viimaseid heliloojaid, keda võib kõrvutada teiste seas Beethoveni, Schuberti, Liszti, Wagneri, Bruckneri ja Brahmsiga.<ref name=Carr35 /><ref name=Cooke10>Cooke, lk 10–11</ref> Nendelt heliloojatelt võttis Mahler midagi, mis kõik koos andsid tema muusikale iseloomu. Beethoveni "Üheksandast sümfooniast" tuli idee kasutada soliste ja koori sümfoonias. Beethovenilt, Lisztilt, aga ka teisest muusikakultuurist pärit [[Hector Berlioz|Berliozilt]] võttis Mahler eeskuju, lisades teostele programmi ning loobudes sümfooniate traditsioonilisest neljaosalisest vormist. Wagneri ja Bruckneri näited julgustasid Mahlerit kirjutama üle tavadetavatult ulatuslikke sümfooniaid, et teosed kajastaksid kogu tunnete maailma.<ref name=Franklin9 /><ref name=Cooke10 /> Kaasaegsed kriitikud arvasid, et Mahleril puudub oma stiil, kui ta võtab tunnete väljendamiseks omaks mitmed teised stiilid. Tänapäeva Mahleri muusika uurijad nii mõistagi enam ei arva.<ref>Cooke, lk 13–14</ref><ref>Schonberg, lk 138, 143</ref>
 
===Žanrid===
Kui välja jätta tema noorpõlveteosed, millest on säilinud üksikud, kirjutas Mahler vaid laule ja sümfooniaid. Seejuures on tema mõlemad žanrid omavahel seotud, varaseim näide on "Esimene sümfoonia" ja "Rändselli laulud". Kuigi ka selles näites on kahe teose seos selge, muutus see järgmise perioodi jooksul veel selgemaks, kui Mahler kirjutas oma sümfooniadteise, Teisestkolmanda Neljandanija neljanda sümfoonia. Perioodi lõpuks olid kaks žanrit sulandunud peaaegu üheks. Teemasid 1892. aastal loodud "Poisi võlusarve" laulust "Das himmlische Leben" kasutas Mahler motiividena oma 1896. aastal valminud "Kolmandas sümfoonias". Laulust endast sai aga 1900. aastal loodud "Neljanda sümfoonia" finaal, kuid selle meloodia läbib kogu sümfooniat.<ref>Mitchell, 2. osa, lk 309</ref> Samal ajal, kui Mahler kirjutas aastatel 1888–1894 oma "Teist sümfooniat", töötas ta ka tsükli "Poisi võlusarv" laulu "Des Antonius von Padua Fischpredigt" kallal tsüklist "Poisi võlusarv". Selle muusikalist materjali kasutab ta oma "Teise sümfoonia" skertso-osas.<ref>La Grange, 2. osa, lk 743</ref>Veel üht laulu samast tsüklist, "Urlicht" ("Ürgvalgus"), kasutas Mahler "Teise sümfoonia" neljandas osas.<ref>Mitchell, 2. osa, lk 136</ref>
 
Mahleri keskmisel ja hilisel loominguperioodil polnud laulude ja sümfooniate vaheline seos enam nii otsene.<ref name="Mitch32" /> Samas kõrvutab näiteks muusikateadlane Donald Mitchell keskmise perioodi laule ja nende kaasaegseid sümfooniaid. Teisteseas on ta leidnud seoseid tsükli "Laulud surnud lastest" teise osa ja "Viienda sümfoonia" Adagietto või sama tsükli viimase laulu ja "Kuuenda sümfoonia" finaali vahel.<ref>Sadie, lk 519</ref><ref>Mitchell, 2. osa, lk 36–41</ref> Mahleri viimast vokaalsümfoonilist teost "Laul maast" nimetatakse nii laulutsükliks kui ka sümfooniaks.<ref name=Mitch32>Mitchell, 2. osa, lk 32</ref>
188. rida:
Mahler on öelnud [[Jean Sibelius]]ele, et sümfoonia peab olema nagu maailm ja hõlmama kõike.<ref>Mitchell, 2. osa, lk 286</ref> Sellele mõttele sobivalt laenas ta oma teostesse muusikalist materjali väga erinevatest allikatest: linnulaulust ja lehmakelladest, et kutsuda esile loodust ja maaelu; fanfaarihelidest, tänavaviisidest ja rahvatantsudest, et panna taas kokku lapsepõlves kogetu. Elu muresid esindavad kontrastsed meeleolud: igatsust tähistavad tõusvad meloodiad ja kromatismiderikas harmoonia; kannatust ja meeleheidet dissonantsid ja grotesk. See kõik loob ühe Mahlerile iseloomuliku tunnuse: sügavasse tõsidusse tungivad banaalsus ja absurd. Selle üks tüüpilisi näiteid on "Viienda sümfoonia" teine osa, kui lihtlabane viis katkestab järsku pühaliku leinamarsi. Meloodia muudab varsti oma karakterit ja muutub majesteetlikuks Bruckneri stiilis koraaliks, mida Mahler kasutas, et tähistada lootust ja konflikti lahendust.<ref>Cooke, lk 16–17</ref> Ka Mahler sai oma teoste säärasest fenomenist aru ja nimetas "Kolmanda sümfoonia" skertsot kõige farsilikumaks ja samal ajal kõige traagilisemaks teoseks, mis eales loodud. Ta lisas, et skertso kõlab samamoodi, nagu teeks loodus nägusid ja näitaks keelt.<ref>La Grange, 2. osa, lk 179</ref>
 
Mahler teostes on väga tavaline laiendatud tonaalsus. See tähendab, et tema teosed algavad ja lõpevad tihti erinevas helistikus. Sarnase komponeerimislaadiga paistis silma näiteks ka Mahleri kaasaegne, taani helilooja [[Carl Nielsen]]. Mahleri esimene laiendatud tonaalsusega teos on noorpõlves kirjutatud laul "Erinnerung" ("Mälestus"; tsüklist "Lieder und Gesänge"), hilisemad näited pärinevad sümfooniatest. Näiteks on "Esimene sümfoonia" valdavalt D-duuris, finaali alguses moduleerib teos f-molli ningja enne lõppu läheb tagasi D-duuri. Selgem näide on "Teine sümfoonia", mis algab c-mollis ja lõpeb Es-duuris.<ref name=Cooke14>Cooke, lk 14</ref> "Viienda sümfoonia" helistikud on järjest cis-moll, a-moll, D-duur, F-duur ja sümfoonia lõpeb taas D-duuris.<ref name=DLG805 /> "Kuues sümfoonia" algab ja lõpeb Mahlerile kohatult samas helistikus – a-mollis.<ref>Cooke, lk 83–87</ref>
 
===Mahleri muusika retseptsioon===
197. rida:
| failinimi = Mahler - Kindertotenlieder, I (Fischer-Dieskau, Kempe, 1955).ogg
| pealkiri = "Nun will die Sonn' so hell aufgehn"
| kirjeldus = Esimest laulu tsüklist "Laulud surnud lastest" esitavad [[Dietrich Fischer-Dieskau]] ja [[Berliini Filharmoonikud]] Rudolf Kempe dirigeerimisel. SalvestusSalvestis aastast 1955.
}}
{{ heli
| failinimi = Mahler - Kindertotenlieder, II (Fischer-Dieskau, Kempe, 1955).ogg
| pealkiri = "Nun seh' ich wohl, warum so dunkle Flammen"
| kirjeldus = Teist laulu tsüklist "Laulud surnud lastest" esitavad [[Dietrich Fischer-Dieskau]] ja [[Berliini Filharmoonikud]] Rudolf Kempe dirigeerimisel. SalvestusSalvestis aastast 1955.
}}
{{ heli
| failinimi = Mahler - Kindertotenlieder, III (Fischer-Dieskau, Kempe, 1955).ogg
| pealkiri = "Wenn dein Mütterlein"
| kirjeldus = Kolmandat laulu tsüklist "Laulud surnud lastest" esitavad [[Dietrich Fischer-Dieskau]] ja [[Berliini Filharmoonikud]] Rudolf Kempe dirigeerimisel. SalvestusSalvestis aastast 1955.
}}
{{ heli
| failinimi = Mahler - Kindertotenlieder, IV (Fischer-Dieskau, Kempe, 1955).ogg
| pealkiri = "Oft denk' ich, sie sind nur ausgegangen"
| kirjeldus = Neljandat laulu tsüklist "Laulud surnud lastest" esitavad [[Dietrich Fischer-Dieskau]] ja [[Berliini Filharmoonikud]] Rudolf Kempe dirigeerimisel. SalvestusSalvestis aastast 1955.
}}
{{ heli
| failinimi = Mahler - Kindertotenlieder, V (Fischer-Dieskau, Kempe, 1955).ogg
| pealkiri = "In diesem Wetter, in diesem Braus"
| kirjeldus = Viiendat laulu tsüklist "Laulud surnud lastest" esitavad [[Dietrich Fischer-Dieskau]] ja [[Berliini Filharmoonikud]] Rudolf Kempe dirigeerimisel. SalvestusSalvestis aastast 1955.
}}
Mahleri sõber Guido Adler arvutas, et helilooja surma hetkeks oli tema sümfooniad kantud Euroopas, Venemaal ja Ameerikas ette 260 korral, kõige sagedamini ehk 61 korral "Neljandat sümfooniat". Laulude ettekandeid Adler ei lugenud.<ref name=Carr221 /> Eluajal pälvisid Mahleri teosed ja nende ettekanded küll laialdast huvi, kuid harva publiku positiivset vastukaja. Ka aastaid pärast Mahleri "Esimese sümfoonia" esmaesitust ei suutnud publik ega kriitikud seda mõista. Üks kriitik ütles pärast Dresdeni ettekannet 1898, et see on kõige nürim teos, mida uus ajastu on loonud.<ref>La Grange, 2. osa, lk 99, 140</ref> "Teine sümfoonia" võeti vastu positiivsemalt, üks kriitik nimetas seda kõige meisterlikumaks teoseks omade seas pärast Mendelssohni.<ref>La Grange, 2. osa, lk 141–142</ref> Selline suuremeelne kiitmine oli harv, eriti pärast seda, kui Mahlerist sai Viini Õukonnaooperi muusikadirektor. Tema paljud kaaslinlastest vaenlased kasutasid juudivastast ajakirjandust, et mustata peaaegu iga Mahleri teose ettekannet.<ref>La Grange, 2. osa, lk 307–309, 148–155</ref> "Kolmanda sümfoonia" eduka esiettekande kohta kirjutati aga Viinis: "Igaüks, kes on midagi sellist kirjutanud, väärib paariaastast vanglakaristust."<ref>La Grange, 3. osa, lk 68–69</ref>
 
Mahleri sümfooniad tekitasid nii entusiasmi kui ka hirmu ja teoste kriitika võis olla ka solvav, tema laulud aga võeti vastu paremini.<ref>La Grange, 3. osa, lk 107–08</ref> Pärast seda, kui "Neljas sümfoonia" ega "Viies sümfoonia" ei pälvinud üldist publiku heakskiitu, oli Mahler veendunud, et tema "Kuues sümfoonia" osutub menukaks.<ref>La Grange, 3. osa, lk 405</ref> Kuid nüüd pidi Mahler taluma satiirilisi kommentaare, sest ta oli kasutanud ebatavalisi löökpille: puutvasaratpuuvasarat, vitsa ja suurt basstrummi.<ref>La Grange, 3. osa, lk 412–413</ref> Viini kriitik Heinrich Reinhardt ütles sümfoonia kohta: "Vaskpillid, palju vaskpille, uskumatult palju vaskpille! Veel rohkem vaskpille, mitte midagi peale vaskpuhkpillide!"<ref>La Grange, 3. osa, lk 536</ref> Ainus ühepoolselt menukas esiettekanne Mahleri eluajal oli "Kaheksanda sümfoonia" esitus Münchenis 12. septembril 1910, millele järgnes pooletunnine aplaus. Teost reklaamiti kui "Tuhande sümfooniat", sest esiettekandel oli esitajaid 1030.<ref>{{cite journal|last= Velmet|first= Toomas|title= Mahleri Kaheksas ei mahu Eestisse|date= 25.05.2007|url= http://www.erso.ee/2007/05/mahleri-kaheksas-ei-mahu-eestisse/|accessdate= 10.03.2013}}</ref> "Kaheksanda sümfoonia" Ameerika esiettekandel oli laval aga 1068 muusikut, sealhulgas 950 koorilauljat.<ref name=AS91 />
 
====Suhteline varjusolek 20. sajandi keskpaigani====
Pärast Mahleri surma hakati tema teoseid ette kandma harvem. Mahleri muusika säilitas oma populaarsuse Hollandis, kus seda propageeris Willem Mengelberg. Tänu tema sidemetele New Yorki Filharmoonikutega kanti aastatel 1922 – 1928 Mahleri teoseid regulaarselt ette ka Ameerikas.<ref name=Carr221>Carr, lk 221–224</ref> Kuid 1920. aastate ameerika kriitikute hinnang Mahlerile oli negatiivne, seda vaatamata noore helilooja [[Aaron Copland]]i pingutustele, tutvustada Mahlerit kui oma ajast kolmkümmend aastat ees olnud komponisti. Seejuures pidas Copland Mahlerit lõpmatult leidlikumaks kui Richard Straussi.<ref name=Copland149>Copland, lk 149–50</ref> 1916. aastal oli Ameerikas, täpsemalt [[Philadelphia]]s esimest korda [[Leopold Stokowski]] dirigeerimisel ette kantud "Kaheksas sümfoonia" ja "Laul maast". "Kaheksandat sümfooniat" saatis seal nii sensatsiooniline edu, et teos kanti peaaegu koheseltkohe ja samasuguse triumfina ette ka New Yorgis.<ref name=AS91>Ander Smith, lk 91</ref> 1931. aastal esitas [[Manchester]]is sealne [[Hallé orkester]] "Laulu maast" ja "Üheksandat sümfooniat". BBC Sümfooniaorkester mängis sir [[Henry Wood]] dirigeerimisel "Kaheksandat sümfooniat" Londonis 1931. ja 1938. aastal. Viimast kontserti kuulis ka 24-aastane [[Benjamin Britten]], kes nimetas esitust "jälestusväärseks", kuid oli muusikast sellegipoolest vaimustatud.<ref>{{cite journal|last= Kennedy|first= Michael|title= Mahler's mass following|journal=The Spectator|location= London|date= 13.01.2010|url= http://www.spectator.co.uk/arts-and-culture/all/5704108/mahlers-mass-following.thtml|accessdate= 9.03.2013}}</ref> Suurbritannia tolleaegsed kriitikud suhtusid Mahlerisse üleolevalt ja kiitsid teda väga tagasihoidlikult. Dyneley Hussey kirjutas 1934. aastal, et "Laulud surnud lastest" olid vaimustavad, kuid tema sümfooniad peaksid jääma edaspidi tähelepanuta.<ref>Hussey, lk 455–456</ref> Helilooja ja dirigent [[Julius Harrison]] kirjeldas Mahleri sümfooniaid kui kohati huvitavaid, kuid vaevaliselt kokku pandud teoseid, millel puudub loominguline säde.<ref>Harrison, lk 237</ref> [[George Bernard Shaw]] arvas, et 1930. aastate publik pidas Mahlerit ja Brucknerit "kallilt madalasordiliseks".<ref>Shaw, lk 753</ref>
 
Enne seda, kui Mahleri looming keelati [[Natsi-Saksamaa]]l kui "degenereerunud muusika" (''"Entartete Musik"''), mängiti Mahleri sümfooniaid ja laule nii Saksamaa kui ka Austria kontserdisaalides. Tavaliselt juhatasid neid kontserte [[Bruno Walter]] ning Mahleri nooremad abilised [[Otto Klemperer]]<ref name=Carr221 /> ja [[Willem Mengelberg]]. Austrias toimus aastatel 1934–1938 lühike Mahleri muusika taassünd. Sel ajal, mida praegu nimetatakse "Austrofašismiks"austrofašismiks, suutsid autoritaarse Austria kantsleri sõbrad Alma Mahler ja Bruno Walter teha Mahlerist rahvusliku ikooni. Sarnase staatuse pälvis Saksamaal Wagner.<ref>Niekerk, lk 216–217, 271</ref> Mahleri muusikat esitati natsionaalsotsialistliku diktatuuri ajal Berliinis 1941. aasta alguses, samuti Amsterdamis, kuid seal olid esitajateks juutide orkestrid ning mängiti vaid juudi publikule. Berliinis kanti ette Mahleri "Teine sümfoonia", Amsterdamis "Esimene sümfoonia" ja "Neljas sümfoonia" ning "Rändselli laulud".<ref>Niekerk, lk 216, 271).</ref>
 
====Mahleri loomingu taassünd====
234. rida:
Mahleri populaarsus tõusis, kui esile kerkis uus sõjajärgne põlvkond muusikasõpru, keda ei olnud mõjutanud romantismivastased vaidlused. Sellel sallivamal ajajärgul laienes vaimustus Mahleri vastu ka Hispaaniasse, Prantsusmaale ja Itaaliasse, kus oldi varem kaua Mahleri suhtes tõrjuvad.<ref>Cooke, lk 3–4</ref> Mahleri populaarsuse kasvu põhjuseks on peetud ka 1950. aastate plaadistusi, tänu millele puutusid järjest rohkem inimesi tema muusikaga kokku. Pärast sajandat sünniaastapäeva 1960. aastal sai Mahlerist kiiresti üks enimmängitud ja –salvestatud heliloojaid, kelleks ta on jäänud tänaseni.<ref name=Carr221 />
 
Kirjas Almale 16. veebruaristveebruari 1902 kirjas Almale kirjutas Mahler Richard Straussile viidates Mahler: "Minu päev tuleb siis, kui tema oma on lõppenud. Kui ma vaid jõuaks elada nii kaua, et seda siis koos Sinuga näha!"<ref>A. Mahler, lk 220–221</ref>
 
===Hilisemad Mahlerist mõjutatud heliloojad===
{{ heli
| failinimi = Mahler - Symphony N° 9 - I (B. Walter, 1938).ogg
| pealkiri = "Üheksanda sümfoonia" I osa
| kirjeldus = Mahleri "Üheksanda sümfoonia" esimestesimese osa esitavad Viini Filharmoonikud Bruno Walteri dirigeerimisel. SalvestusSalvestis aastast 1938.
}}
{{ heli
| failinimi = Mahler - Symphony N° 9 - II (B. Walter, 1938).ogg
| pealkiri = "Üheksanda sümfoonia" II osa
| kirjeldus = Mahleri "Üheksanda sümfoonia" teistteise osa esitavad Viini Filharmoonikud Bruno Walteri dirigeerimisel. SalvestusSalvestis aastast 1938.
}}
{{ heli
| failinimi = Mahler - Symphony N° 9 - III (B. Walter, 1938).ogg
| pealkiri = "Üheksanda sümfoonia" III osa
| kirjeldus = Mahleri "Üheksanda sümfoonia" kolmandatkolmanda osa esitavad Viini Filharmoonikud Bruno Walteri dirigeerimisel. SalvestusSalvestis aastast 1938.
}}
{{ heli
| failinimi = Mahler - Symphony N° 9 - IV (B. Walter, 1938).ogg
| pealkiri = "Üheksanda sümfoonia" IV osa
| kirjeldus = Mahleri "Üheksanda sümfoonia" neljandatneljanda osa esitavad Viini Filharmoonikud Bruno Walteri dirigeerimisel. SalvestusSalvestis aastast 1938.
}}
Mahleri esimeste järgijate seas oli [[Arnold Schönberg]] koos oma õpilaste [[Alban Berg]]i ja [[Anton Webern]]iga, kes koos moodustasid [[Uus-Viini koolkond|Uus-Viini koolkonna]].<ref>Schönberg, lk 256–258</ref> Mahleri muusika mõjutas triot liikuma laiendatud tonaalsusest [[atonaalsus]]eni ehk muusikani, millel puudub helistik. Kuigi Mahler loobus atonaalsusest, kaitses ta tõsiselt Schönbergi kui väga originaalse muusika loojat. Schönbergi Esimese keelpillikvarteti esiettekandel veebruaris 1907 kaitses Mahler Schönbergi pahameelsete kuulajate füüsiliste rünnakute eest.<ref>La Grange, 3. osa, lk 608–09</ref> Nii Schönbergi Serenaadis op 24 (1923), Bergi "Kolmes palas orkestrile" (1915) kui Weberni "Kuues palas" (1928) on tunda Mahleri "Seitsmenda sümfoonia" mõjusid.<ref>Carr, lk 105</ref>
N
Mahlerist mõjutatud heliloojate seas on näiteks ka ameeriklane [[Aaron Copland]], sakslane [[Kurt Weill]],<ref>Mitchell, 2. osa, lk 261</ref> itaallane [[Luciano Berio]], venelane [[Dmitri Šostakovitš]] ja inglane [[Benjamin Britten]].<ref>Mitchell, 2. osa, lk 373–74</ref> 1989. aastal antud intervjuus ütles pianist ja dirigent [[Vladimir Ashkenazy]], et Mahleri ja Šostakovitši vaheline side oli väga tugev ja ilmne, mõlema muusika peegeldas üksikisiku ja "maailma kruustangide" vastuseisu.<ref>{{cite news|last= Kozinn|first= Allan|title= Ashkenazy Mining A Mahler Vein|work=The New York Times|issue=3.02.1989|url= http://www.nytimes.com/1989/02/03/arts/ashkenazy-mining-a-mahler-vein.html?pagewanted=1|accessdate=10.03.2013}}</ref>
263. rida:
===Tähtsamad teosed===
====Instrumentaalteosed====
*Esimene sümfoonia ("Titaan"; 1888–961888–1896)
*Viies sümfoonia (1901–021901–1902)
*Kuues sümfoonia ("Traagiline"; 1903–041903–1904)
*Seitsmes sümfoonia (1904–051904–1905)
*Üheksas sümfoonia (1909–101909–1910)
*Kümnes sümfoonia (lõpetamata; 1910)
====Teosed lauljale või lauljatele ja orkestrile====
*"Rändselli laulud" (1885–861885–1886)
*"Laulud "Poisi võlusarvest"" (1892–1901)
*Kolmas sümfoonia (1894–961894–1896)
*Neljas sümfoonia (1899–1901)
*"Rückerti laulud" (1901–041901–1904)
*"Laulud surnud lastest" (1901–041901–1904)
*sümfooniaSümfoonia "Laul maast" (1908–091908–1909)
====Teosed koorile, solistidele ja orkestrile====
*kantaatKantaat "Kaebelaul" (1878–801878–1880)
*Teine sümfoonia ("Ülestõusmissümfoonia"; 1888–941888–1894)
*Kaheksas sümfoonia ("Tuhande sümfoonia"; 1906–071906–1907)
== Välislingid ==
287. rida:
*[http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1111103&lang= Gustav Mahleri 150. sünni- ja 100. surma-aastapäevale pühendatud Maia Lilje viieosaline raadiosaade sarjast "Klassikud"]
*[http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1072903&lang= Merike Vaitmaa raadiosaade "Laulud "Poisi võlusarvest"]
*[http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1077203&lang= Mirje Mändla raadiosaade "Taassünd ja ülestõusmine" Mahleri "Teisest sümfooniast".]
*[http://www.concert.ee/?id=151&lang=est&mid=24&sisu=uudis_edasi Mahleri "Kaheksandast sümfooniast" Eesti Kontserdi kodulehel.]
*[http://www.erso.ee/2007/05/mahleri-kaheksas-ei-mahu-eestisse/ Toomas Velmeti artikkel "Mahleri Kaheksas ei mahu Eestisse"]
==Viited==
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Gustav_Mahler"