Austerlitzi lahing: erinevus redaktsioonide vahel

Eelnevalt oli [[Napoleon|Napoleon Bonaparte]] võitnud austerlasi [[Ulmi lahing|Ulmi lahingus]] ning ettevaatlik Vene vägede ülemjuhataja [[Mihhail Kutuzov]] tõmbus oma vägedega tagasi itta, jättes [[Viin]]i ja selle suured laskemoonalaod prantslastele. Samas kasutas Kutuzov nn.''' [[põletatud maa]] taktikat''' ning Napoleon püüdis läheneva talve ja Austria vägede uuesti koondumise kartuses astuda võimalikult kiiresti liitlasvägedega otsustavasse lahingusse. See võimalus saabus 110-ne kilomeetri kaugusel Viinist, [[Austerlitz]]i linna juures (praegune [[Slavkov u Brna]] [[Tšehhi]]s [[Brno]] lähedal), kui Napoleon suutis jätkuvalt oma vägede liikumiskiirusega liitlasi üllatada ja jõudis '''Austria-Venemaa ühendvägedele''' järele.

Napoleoni strateegilistele oskustele tuli kõvasti kasuks see, et liitlasvägede juures olid nende riikide monarhid - '''Vene[[Venemaa keiser''']] [[Aleksander I]] ja '''[[Saksa-Rooma keiser''']] [[Franz II]] (mistõttu seda lahingut nimetatakse ka '''Kolme keisri lahinguks'''), nimelt ei pääsenud liitlasvägede ülemjuhataja Kutuzovi sõna maksvusele ja see oli üks paljudest tähtsatest teguritest mis maksis liitlastele valusalt kätte. Liitlastele oli kahjuks ka nende omavaheline halb läbisaamine, kehv staabitöö ja nad ei suutnud ka keerukaid manöövreid vajaliku kiirusega ja kooskõlastatult sooritada. Prantslased olid aga kõrgelt motiveeritud, oma aja tipptasemel ohvitseride ja sõjaväeliste oskustega. Taktikalistelt oskustelt olid nad vaieldamatult parimad maailmas.

Lahingu alguseks paigutas Napoleon oma väed nii, et tema ''parem tiib'' oli selgeltnähtavalt nõrk. Goldbachi oja äärde oli paigutatud ainult peaaegu sümboolne kaitseliin. Seega jättis ta ühendustee Viiniga vabaks. Samuti jättis ta mulje nagu asuks taanduma, viies väed minema lahinguvälja üle domineerivalt ja lahingu seisukohalt ülioluliselt '''Pratzeni''' kõrgendikult. Liitlastele jäi mulje nagu keskenduks Napoleon vasakule tiivale. See meelitas liitlasi tema vägede eest läbi marssima, paljastades tegelikult oma tiiva ja kahe väe vahelise ühenduse.

'''2. detsembri''' (vana kalendri järgi 20. novembril) koidikul liitlased ründasidki prantslaste paremat tiiba. Napoleon suunas sinna kaitsjatele appi oma ühe kuulsaimatest marssalitest - [[Louis Nicolaus Davout]] ja tema väed. Peale Davout vägede appituleku tuli ka soine pinnas, Goldbachi jõe ümbruses, kaitsjatele kasuks. Liitlaste rünnak takerdus ja nagu Napoleon oligi plaaninud, saatsid liitlased sinna oma tsentrist lisajõude, nõrgestades oma rinde keskosa tunduvalt. Nüüd oli aeg teha vastukäik. Selleks andis Napoleon kell 9 [[Nicolas Jean de Dieu Soult|Soult]]ile käsu viia oma korpus Pratzeni kõrgendikule. Udust kõrgendikule ilmunud prantslased olid liitlastele šokk. Kutuzov, kes olukorra tõsidust taipas, saatis keiserliku ratsakaardiväe tähtsaimat positsiooni tagasi vallutama. Napoleon vastas oma ratsakaardiväe kõrgendikule paiskamisega, mis sundis venelasi taganema. See jättis omakorda vabaks Goldbachi ääres ründavate liitlaste tiiva ning Soult saatis oma mehed, kes olid ületanud Pratzeni kõrgendiku ja sattunud rinde keskosas kahe väe vahele, kaarega rünnakule sealsete liitlaste tagalasse. Liitlaste vasaku tiiva väed olid nüüd tagalast Soulti ja eespoolt Davout`i haardes, kuid võit ei olnud siiski veel kerge tulema. Lõplik edu tuleb kanda kahtlemata Prantsuse veteranide taktikaliste oskuste ja selge üleoleku arvele. Liitlased põgenesid üle selja taga olevate jäätunud tiikide, osa neist vajus läbi ja kaotas elu uppudes.

*[http://enwww.wikipedianapoleonicminiatureswargame.orgcom/wiki/Battle_of_Austerlitzausterlitz.html Austerlitz - The Battle of AusterlitzThree Emperors]