Leonardo Conti

Dr.med. Leonardo Ambrogio Giorgio Giovanni Conti oli Saksa Riigis Reichi Tervisejuht (sks.k. Reichsgesundheitsführer) ja SS-Obergruppenführer.

Leonardo Conti
Leonardo Conti 1939
Sünniaeg	24. august 1900 Lugano, Ticino kanton, Šveitsi Konföderatsioon
Surmaaeg	6. oktoober 1945 Nürnberg, Baieri, Saksamaa (Ameerika Okupatsioonitsoon)
Teenistus	Schutzstaffel
Auaste	SS-Obergruppenführer
Sõjad/lahingud	Teine Maailmasõda

Elu

Leonardo Conti sündis Luganos Ticino kantonis (Šveits) 24. augustil 1900. Tema isa oli sveitsi itaallane Silvio Conti ja ema sakslanna Nanna Pauli. Isa töötas postiametnikuna. Tema vanemad lahutasid 1903. 12 aastaselt läks ta emaga Saksamaale. Naturaliseerimise korras sai 1915 Saksa kodanikuks. Kolm aastat hiljem lõpetas ta kiitusega Friedrich-Wilhelms-Gymnasiumi Berliinis. Seejärel pani ta end kirja vabatahtlikuna (kahurväelane) suurtükiväepolku Küstrinis. Liiga noor, et võidelda I maailmasõjas, astus ta pärast sõda Freikorps’i.

Ta oli 1918 Saksa Kultuuri Võitlusliidu (Kampfbund für Deutsche Kultur) üks asutajaliige ja ühingu aktiivne liige. 1918 asutas Conti antisemiitliku võitlusliidu Deutscher Volksbund (Saksa Rahvaliit). 1918 aastal sai temast ka rahvusliku terroriorganisatsiooni Organisatsion Consul liige. Olnud Deutschen Volksbund Berliini allorganisatsiooni liige, läks ta sealt üle Deutschvölkischen Schutz- und Trutzbund. 1921-1923 oli ta Bund Wiking liige.

1919 astus Saksa Rahvuslikku Rahvaparteisse (DNVP). Osales 1920 Kappi riigipöördekatses.

Õppis 1919-1923 meditsiini Erlangenis ja Berliinis. Ta osales oma venna Silvioga aktiivselt rahvuslikus ja antisemiitlikus üliõpilasliikumises. Sel ajal proovis ta kõiki korporatsioonita üliõpilasi Deutschen Finkenschaft, mille üks asutaja ta oli, kokku koguda. 1923 andis ta oma lõpueksamid.

Aastal 1923 liitus ta SA-ga ja 1924-1926 oli Saksa-Rahvusliku Vabaduspartei liige. Osales Ausschuss für Volksaufklärung ja Alldeutschen Verband. 1927 natsiparteiga (NSDAP liikmepilet nr. 72225).

1923 astus Sturmabteilungi (SA), saades nende esimeseks arstiks; üks tema patsientidest oli Horst Wessel, kes lõpuks sai natsipartei märtriks. 1925 andis ta välja raamatu "Über Weichteilplastik im Gesicht" (plastilisest kirurgiast). 1927 jättis ta oma tavategevused ja hakkas organiseerima Natsionaalsotsialistlikku Saksa Arstide Liitu (sks.k. Nationalsozialistischer Deutscher Ärztebund, NSDÄB) Berliinis.

22.08.1925 abiellus ta Elfriede Freiin von Meerscheidt-Hüllessem’ga (*27.07.1902 Berliinis), kes oli NSDAP liige (parteipileti nr. 90829) ja Kuldse Parteimärgi omanik. Neil sündisid poeg (*26.07.1926) ja kolm tütart (*07.02.1928; *26.04.1932; *21.07.1935), kellest noorim lapseeas suri.

1930 läks Conti SA’st üle SS’i (nr. 3982). Samal aastal sai temast meditsiiniteenistuse juhataja NSDAP parteikongressil Nürnbergis ja aasta hiljem 1931 Berliini Arstide Koja liige.

Ta valiti mais 1932 Preisi Parlamenti, kus ta tegev oli kuni selle laialisaatmiseni 1933 sügisel. 12.02.1933 nimetas Göring ta Preisi Siseministeeriumi erikomissariks. Aprillis 1933 ta nimetas Göring ta Preisi Terviseameti direktoriks. 09.04.1933 visati ta SS’ist välja, kuu aega hiljem 12.05.1933 oli ta seal tagasi.

Kuni natside võimuvõtmiseni oli ta palgata töötaja Riigi Siseministeeriumis.

NSDAP võimuvõtmise järel

Tema ema sai 1933 Reichi Ämmaemandate Esinduse (Reichsfachschaft Deutscher Hebammen) juhiks.

Aastal 1934 sai ta NSDAP Berliini Tervise Peaameti juhiks. 12.04.1934 määras Hermann Göring ta kui partei „vana võitleja“ Presi riiginõunikuks (staatsrat). Samal aastal sai ta NSDAP-Reichsleitungi Terviseosakonna juhiks.

1935 sai ta „eriülesannetega“ SS-Oberführeriks Reichsführer-SS staabis. 1936 oli ta Berliini olümpiamängude meditsiiniteenistuse juht. Hiljem sai Berliini linna meditsiininõunikuks (alates 01.11.1936). Lisaks oli ta 1936 avaliku tervishoiu lektor Berliini Ülikoolis.

30.01.1938 sai ta SS-Brigadeführeriks.

Pooldas 1938 dekreeti mis keelas juudi arstidel kutsetegevuse ja lubas selle ainult juudi kogukonna sees, öeldes: "Ainult juutide surm annab Saksa arstidele eluruumi, mida nad väärivad". Aitas koostada otsuseid ja seadusi juudi arstide vastu.

1939 määrati Conti Gerhard Wagneri järel Riigi Tervisejuhiks (Reichsgesundheitsführer), seejärel Riigi Arstide Koja (sks.k. Reichsärztekammer) ülemaks ja septembris Arthur Gütt järel Siseministeeriumi riigisekretäriks. Seejärel võttis ta üle NSDAP Tervishoiu Peaameti. Lisaks oli ta NSDÄB juhataja.

Tema alluvus saksa bürokraatias oli üsna eriline. Conti kuulus Riigi Arstide Kojaga tsiviilsektorisse ja sellisena allus siseminister Frickile (1943st Himmlerile). Teiselt poolt oli Conti Natsionaalsotsialistliku Arstide Liidu ja NSDAP Tervishoiu Peaameti juht ning seega allus ta Parteikantselei juhatajale Bormannile. Selles ametis kasutas Conti oma asetäitja Blome abi.

Aktion T4

Juuli 1939 nõupidamisel Conti ja Riigikantselei juhi Hans Lammersiga, paar kuud enne eutanaasia dekreeti ütles Hitler, et andis näitena "elu, mis ei vääri elu" tõsiselt vaimuhaige, kes ta uskus võivat panna magama ainult saepuru või liiva peale, sest nad "alatasa endale püksi tegid" ja kes "panevad oma väljaheiteid suhu, söövad seda ja nii edasi".

1939 määras Hitler ta isiklikult vastutavaks Saksa laste eutanaasiaprogrammi Aktion T4 üle.

Brandt ja Bouhler töötasid varsti välja plaanid laiendada eutanaasiaprogramm täiskasvanutele. Juulis 1939 kohtusid nad Riigi Tervisejuhi ja Siseministeeriumi terviseküsimuste riigisekretäri Dr. Leonardo Conti, ja SS meditsiiniameti juhi professor Werner Heydega. See kohtumine lõi eeldused kõigi riigi füüsiliste ja vaimsete puuetega isikute registri loomiseks. Oktoobris 1939 antud Hitleri dereet andis Bouhlerile ja Brandtile õiguse täiskasvanute tapmiste organiseerimiseks. Dekreet oli tagasiulatuv 1. septembrini 1939, et anda õigustus juba sooritatud tapmistele.

Aastal 1939 tahtis Himmler panna Conti juhtima kogu eutanaasia programmi, mida nimetatakse "Aktion T4". Aga sellele oli vastu Füüreri kantselei ülem reichsleiter Phillip Bouhler, kes oli tellinud Hitleri programmi ravimatult haigete või vaimse puudega laste "halastussurma" kohta. Bouhler kurtis, et Conti kellele oli usaldatud täiskasvanute eutanaasiaprogramm Hitleri enda poolt, loovutas selle Bouhlerile ja Hitleri isiklikule raviarstile Karl Brandtile. Olles Martin Bormanni suur sõber, säilitas Conti oma positsiooni kui Riigi Tervisejuht (Reichsgesundheitsführer) kuni augustini 1944, mil ta tagasi astus.

Jaanuaris 1940 kuulus Conti nende isikute ringi, kes Alten Zuchthaus Brandenburg’is tapsid gaasitamise ja süstidega. See „proovigaasitamine“ oli osa Aktion T4. Conti tegi isiklikult neljale või kuuele patsiendile surmava süsti. Patsiendid „surid aeglaselt“ ja mõnedele tuli teha teine süst, mis näitas, et gaasikambrid saavad olema parem alternatiiv. Ta oli seotud ka malaariaeksperimentidega Dachaus ja Buchenwaldis. 1200 vangist, kes olid seotud selle projektiga, suri selle ajal 300-400.

Augustis 1941 sai Reichstagi liikmeks.

1942-1944 Reichsführer-SS Isiklikus Staabis. 20.04.1944 sai ta SS-Obergruppenführer auastme.

4. mail 1943 osales NKVD poolt sooritatud Katõni massimõrva avalikustamise konverentsil.

17.01.1945 nimetati ta Münchenis audoktoriks. 03.03.1945 järgnes teine audoktoriks nimetamine Berliinis Avaliku Terviseteenistuse Riigiakadeemias.

Vangistati Flensburgis 19.05.1945. Conti pidi antama kohtu alla tema osaluse tõttu Action T4 eutanaasiaprogrammis Doktorite kohtuasjas. Kuid ta poos end oma kongis Nürnbergi vanglas 06.10.1945 (üle aasta enne kohtu algust). Teatas selgitas kirjas, et tegi enesetapu, kuna ta oli vande all antud tunnistuses valetanud, et ta oli teadlik meditsiinilistest eksperimentidest. Ta oli surres 45 aastane.

Autasud

Kriegsverdienstkreuz 1. u. 2. klasse

Goldenes Parteiabzeichen

Dienstauszeichnung der NSDAP in Bronze und Silber

SS-Dienstauszeichnungen

Ehrenegen der Reichsführer-SS

SS Totenkopfring