Aldo Moro: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
[[Pilt:Aldo Moro br.jpg|
'''Aldo Moro''' ([[23. september]] [[1916]] [[Apuulia]]s [[Lecce provints]]is [[Maglie]]es – [[9. mai]] [[1978]] [[Rooma]]) oli [[Itaalia]] poliitik. Ta oli kahel korral (kokku ligi 6 aastat) [[Itaalia peaminister]] ning korduvalt välisminister.
Moro omandas klassikalise keskhariduse [[Taranto]]s [[lütseum]]is. Kuni [[1939]] õppis ta [[Bari ülikool]]is [[õigusteadus]]t. Hiljem sai ta seal [[1941]] õigusteaduse ja koloniaalpoliitika korraliseks filosoofiaprofessoriks ja [[1942]] kriminaalõiguse professoriks. sel kohal töötas ta kuni [[1963]]. aastani, mil ta sai peaministriks.
[[1935]] astus Moro Itaalia [[katoliiklus|katoliiklike]] tudengite liidu (''Federazione Universitaria Cattolica Italiana'') liikmeks ja 1939 sai ta selle presidendiks. Sellel kohal töötas ta 1942. aastani ja tema järglaseks sai sel kohal [[Giulio Andreotti]]. Seejärel asutas ta väljaande ''La Rassegna'', mis ilmus [[1943]]–45. [[1945]] sai ta [[ajakiri|ajakirja]] "Studium" toimetajaks ja mittepoliitilise [[modernism|modernismivastase]] [[katoliiklus|katoliikliku]] organisatsiooni [[Azzione Cattolica]] presidendiks (see organisatsioon tegutses [[piiskop]]pide kontrolli all).
16. märtsil [[1978]] röövisid ta [[Punased Brigaadid|Punaste Brigaadide]] [[terroristid]] ning hoidsid kinni ühes [[Rooma]] [[korter]]is. Punaste Brigaadide terroristid nõudsid oma kaaslaste vabastamist vanglast, kuid nendega ei nõustutud läbi rääkima. Pärast 54 päevast vangistust, 9. mail, leiti Aldo Moro mahalastuna ühest autost Via Caetanil Roomas.▼
1945 [[abielu|abiellus]] Moro Eleonora Chiaravelliga (1915–2010), kellega tal sündis neli last: Maria Fida ([[1946]]), Agnese ([[1952]]) ning Anna ja Giovanni ([[1958]]).
== Vaata ka ==▼
Kuulus [[Kristlik-Demokraatlik Erakond|Kristlik-Demokraatlikku Erakonda]] (''Democrazia Cristiana''), mis asutati 1943, ja oli üks selle vaimseid juhte. Kui 1946 valiti [[Itaalia Konstitutsiooniline Assamblee]], valiti ka Moro selle liikmeks, kus ta aitas välja töötada [[Itaalia põhiseadus]]t. Kui assamblee [[1948]] laiali saadeti, valiti ta samal aastal [[Itaalia parlament]]i ja valiti kohe [[Alcide De Gasperi 5. valitsus]]e välisministri asetäitjaks. [[1953]] valiti ta parlamendi ülemkotta, kus juhtis kristlike demokraatide saadikurühma.
Moro oli paljukordne minister. Ta oli [[1955]]–57 [[Itaalia justiitsminister]], [[1957]]–[[1959|59]] [[Itaalia haridusminister]], [[1963]]–[[1968|68]] [[Itaalia peaminister]], [[1964]]–[[1965|65]], [[1969]]–[[1972|72]] ja [[1973]]–74 [[Itaalia välisminister]] ning [[1974]]–[[1976|76]] uuesti peaminister.
▲[[16.
{{Viited}}
{{commonskat}}
{{algus}}
{{eelnev-järgnev | eelnev=[[Giovanni Leone]]|
{{eelnev-järgnev | eelnev= [[Mariano Rumor]]|nimi =
{{lõpp}}
{{ItaaliaPeaministrid}}
{{DEFAULTSORT:Moro, Aldo}}
34. rida ⟶ 30. rida:
[[Kategooria:Sündinud 1916]]
[[Kategooria:Surnud 1978]]
[[ar:ألدو مورو]]
| |||