Paul Kuusberg: erinevus redaktsioonide vahel

Kuusbergist kujunes eesti kirjanduse klassikalise [[sotsiaaldemokraatia|sotsiaaldemokraatliku]] mõõtme kandja ja väljendaja. [[Romantism|Romanistina]] debüteeris Kuusberg alles oma elu teisel poolel, olles enne seda kirjandusideoloog, ajakirjanik ja poliittöötaja. [[1957]] ilmunud “Müürid” kujutab Kuusbergile lähedast keskkonda ja elukogemust. Sellele jääb ta truuks kogu oma loomingus. Kuusbergi läbimurdeteoseks sai novaatorliku inimkujutusega “Enn Kalmu kaks mina” (1960-1961), mis keskendub [[Teine maailmasõda|II maailmasõjas]] [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] poolel sõdinud eestlaste siseheitlustele. Sealtpeale kujuneb Kuusbergi käsitlusaineks sõjajärgse nõukogude eluga kohanenud või kohanema sunnitud inimeste sisemaailma analüüs ning 1940. aasta juunipöörde põhjustausta otsingud. Kaks sellele pühendatud teost tähistavadki Kuusbergi kirjanikutee periheeli: “Andres Lapeteuse juhtum” (1963) ja “Südasuvel” (1966). Neis teostes jõuab Kuusberg nii elu- kui inimesekujutuses meistriklassini. Romaani “Vihmapiisad” (1976) võib aga vaadelda kui kokkuvõtet selle põlvkonna eluteest – nende saatuse lõhestasid II maailmasõda ja vägivaldne poliitilise ning ühiskonnakorra vahetus Eestis. Oma meistrikätt ilmutas Kuusberg ka novellikirjanikuna, [[novell]]id “Roostetanud kastekann” (1971) ja “Võõras või õige mees” (1978) pälvisid [[Friedebert Tuglase novelliauhind|Tuglase novelliauhinna]].▼