'''Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon''' (ka Euroopa inimõiguste konventsioon; inglise ''European Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms'', lühendatult ECHR) on [[1950]]. aastal [[Euroopa Nõukogu]] egiidi all Roomas vastu võetud ja 1953. aastal jõustunud vanim rahvusvaheline inimõiguste kaitse alane leping[[välisleping]]. [[Inimõigused]] on inimese ja avaliku (riigi)võimuriigivõimu vahelisi suhteid käsitlev valdkond. Seega asetab konventsioon kohustusi riigile. Eraõiguslikud[[Eraõigus]]likud (indiviidide vahelised) suhted jäävad konventsiooni reguleerimisalast üldjuhul väljapoole. Kõik Euroopa Nõukogu liikmesriigid on ka konventsiooni osalisriigid ja uutelt liikmesriikidelt oodatakse konventsiooniga ühinemist.
Selle raames välja töötatud üksikasjalik ja unikaalne kaitsesüsteem kujutab endast rahvusvahelistEuroopa üldõigust,piirkonna mille[[rahvusvaheline tuuma moodustavad (kohtu)pretsedendid, mis on siduvad vaidluspoolteletavaõigus|rahvusvahelist jatavaõigust]]. milleTavaõiguse suhtessisu loebsaab endtuvastada seotukskohtupraktika kohusuurimise iseteel. Euroopa Inimõiguste Kohus on konventsiooni järelevalveorgan. Osalisriikide kokkuleppel on Kohtu ülesanne arendada ja määratleda inimõiguste kaitse ühine Euroopa standard. Konventsiooni osalisriikide arv on käesolevaks ajaks tõusnud 41-ni ning laienemisprotsess eeldatavasti jätkub.
<small>Allikas: Arengukoostöö- ja humanitaaralase terminoloogia sõnaseletusi</small>
