Jäämägi: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
par + välislink
Resümee puudub
1. rida:
[[Pilt:Iceberg 1 1997 08 07.jpg|thumb|Jäämägi [[Baffini saar]]e lähedal.]]
[[Pilt:Iceberg.jpg|thumb|Jäämäe veepealne ja veealune osa]]
 
'''Jäämägi''' on [[meri|mere]] pinnal triiviv [[liustik]]u küljest lahti murdunud suur jäätükk.
 
Jäämäed triivivad peamiselt [[Atlandi ookean]]i põhjaosas ning [[Antarktis]]e ümbruses. Atlandi põhjaosa jäämägedest 90% on pärit [[Gröönimaa]]d katvast [[jääkilp|jääkilbist]]. Suur osa Antarktise jäämägedest on lahti murdunud [[šelfiliustik]]e küljest.
Suurimate jäämägede läbimõõt võib ulatuda mitmesaja kilomeetrini.
Teadaolevatest suurim jäämagi eraldus [[2000]]. aastal [[Antarktikas]] ja sai nime [[Jäämägi B-15|B-15]].
 
Ranniku lähedal võivad jäämäed vahel olla ka merepõhjaga ühenduses. 4/5 kuni 8/9 ujuvast jäämäest on allpool veepinda. Jäämäed koosnevad [[magevesi|magedast]] liustikujääst. Hunnikuisse kokku lükatud [[rüsijää]]d ei loeta jäämägede hulka kuuluvaks. Jäätüki läbimõõt peaks ületama 20–25 {{lisa viide}} m, et teda jäämäeks nimetataks.
 
Mageveejää tihedus on 920 kg/m³, seevastu [[merevesi|merevee]] tihedus on 1025 kg/m³. Seetõttu on umbes 9/10 jäämäest on allpool veepinda. Jäämäe veepealse osa kuju järgi on raske määrata jäämäe veealuse osa kuju, sealhulgas seda, kui sügavale ta ulatub.
Jäämäed triivivad peamiselt [[Atlandi ookean]]i põhjaosas ning [[Antarktis]]e ümbruses. Atlandi põhjaosa jäämägedest 90% on pärit [[Gröönimaa]]d katvast [[jääkilp|jääkilbist]]. Suur osa Antarktise jäämägedest on lahti murdunud [[šelfiliustik]]e küljest.
 
Suurimate jäämägede läbimõõt võib ulatuda mitmesaja kilomeetrini. Teadaolevatest suurim jäämagi eraldus [[2000]]. aastal [[Antarktika]]s [[Rossi šelfiliustik]]ust ja sai nime [[B15]], kus B tähendab eraldumist 90. läänepikkuskraadist lääne poolt. Selle esialgne pindala oli 11 000 km². Novembris [[2002]] murdus ta kaheks, aga suurem tükk B15-A oli maailma suurim jäämägi kuni [[27. oktoober|27. oktoobrini]] [[2005]], mil ta madalikule jooksis ja mitmeks tükiks murdus.
 
Kõrgeim teadaolev jäämägi on olnud 168 m kõrge. Umbes nii kõrge on 55-korruseline pilvelõhkuja.
 
Jäämäe sisetemoperatuur on samasugune kui liustikes, kus ta moodustus: -15...-20 °C.
 
Jäämäe liikumiskiirus oleneb [[tuul]]est ja [[hoovus]]test, kuid keskmiselt arvatakse jäämäe kiiruseks 17 km ööpäevas.
 
Ranniku lähedal võivad jäämäed vahel olla ka merepõhjaga ühenduses. Mõnd niisugust jäämäge on ekslikult [[saar]]eks peetud ja kaardistatud.
 
Kui jäämägi sulab, siis teeb ta kihisevat häält. See hääl tekib jää sisse lõksu jäänud õhumullide vabanemisel. Mullid sisaldavad esialgu pehmes lumes olnud õhku, aga kui sellele lumele üha uued kihid peale sadasid, siis tihenesid alumised lumekihid lõpuks jääks ja õhk on mullides tugeva surve all.
 
Mõnikord korraldatakse tasase pinnaga jäämäele retk, kus inimesed löövad jäämäele laagri üles. See on väga ohtlik. Jäämäe veealune osa sulab nullilähedasel temperatuuril kiiremini kui veepealne osa, see võib jäämäe [[raskuskese]]t muuta ja jäämägi võib igasuguse hoiatuseta kummuli pöörduda.
 
== Kirjandust ==
*Punning, J.-M. (1986). Jäähiiglased ookeanil – ''[[Eesti Loodus]]'', 1, 54–58.
 
== Välislingid ==
{{Commons|Category:Icebergs|Jäämägi}}