Eneseavamine

Eneseavamine on enesekohase informatsiooni edastamine, oluline komponent suhtlemises.[1] Enesekohane tähendab tegeliku, eheda mina avaldamist.

Kontaktioskused suhtlusoskuste skeemil (ESTÜ. 2007)

Johari akenRedigeeri

 
Johari aken

Et seda mina paremini mõista, võib vaadeldava / kirjeldatava isiku olemust kujutada ringina, mis jaguneb neljaks veerandiks.

Esimene neljandik kujutab avatud mina, mis sisaldab kõiki isiku teadlikke tegusid ja ütlusi.

Teine on pime mina, mis koosneb sellisest käitumisest, mis on teistele näha, kuid millest pole isik ise teadlik: tema harjumustest, maneeridest, kaitsemehhanismidest, põgenemisstrateegiatest.

Kolmas neljandik on varjatud mina. Selles on peidus kõik isiku mõtted, tunded ja soovid, mida ta hoiab endale.

Neljas neljandik on tundmatu mina, sest selle olemasolu saavad kõnealuse isiku lähedased ja tuttavad üksnes oletada, samuti saab ta ise oma tundmatu osa kohta teha vaid ligikaudseid oletusi. Unenäod, uimastihallutsinatsioonid ja müstilised kogemused on kindlaim tõend tundmatu mina olemasolust.[2]

Need mina neli tahku ei ole kindlate piiridega alajaotused. Kõik, mida vaadeldav isik välismaailmas näeb, kuuleb ja puudutab, kandub tema varjatud minasse.

Mõni neist asjust ununeb ning vajub tundmatusse minasse.

Teine osa kogemusi võib kanduda isiku pimedasse minasse ja anda ümbritsevatele inimestele endast märku mõne selle isiku uue harjumusena, millest ta pole ise teadlik.

On asju, mis jäävad isikule endale küll eredalt meelde, kuid mingil põhjusel ta ei avalda neid kunagi – nad on tallel tema varjatud minas. Kui ta mõnest sellisest endas hoitud tähelepanekust teistele inimestele teada annab, saab see tähelepanek osaks tema avatud minast.

Seega liigub eneseavamise korral informatsioon kellegi tähelepanekute, tunnete, mõtete ja soovide kohta tema varjatud minast avatud minasse. Isikul, kelle jaoks eneseavamine on hõlbus, on avatud mina ülejäänud neljandikest suurem.

Kuidas ennast avadaRedigeeri

Enda olemuse avamine tekitab paljudes ärevust, eriti kui on valida, kas mõni arusaamatus kehtestaval viisil jutuks võtta või jääda vaikselt kannatama ja kartma, et eneseavamine teeks asja veel hullemaks. (Mis siis, kui ma pärast seda neile enam ei meeldi? Kui nad mõistavad mu hukka?)

Siin tuleb esile psühholoogiline vastutus: kes vastutab hea läbisaamise eest? Kes peab tegema esimese sammu?

Vastuse sellele küsimusele pakub Gordoni aken: kui suhte üks osapool tunneb ennast mingil põhjusel halvasti, siis on tema asi teisele osapoolele oma tähelepanekutest, mõtetest ja tunnetest teada anda kehtestava mina-sõnumiga ja vajadusel ka käiguvahetusega. Vastutust enda enesetunde eest ei saa panna kellegi teise peale.

Enda avamisel võib eristada tasemeid ehk sügavust[1]:

  • faktide tasand, nt oma nimi, muud isikuandmed, asukoht jms (mis, kes, millal, kus)
  • mõtete ja arvamuste tasand, nt toimuv sündmus, muusikamaitse, ka ilm
  • vajaduste ja soovide tasand, nt isiklikud plaanid, kavatsused jms
  • tunnete tasand, nt kuidas ma ennast siin ja praegu tunnen

Ametialastes, kaugemates suhetes ja suhte loomise alguses ollakse eneseavamises faktide tasandil. Suhte arenedes liigutakse järgmistele tasanditele.

Eneseavamine võimaldabRedigeeri

  • ennast paremini tundma õppida, sest endale olulise inimesega oma mõtetest, tunnetest ja vajadustest rääkides muutub rääkija mina talle endale arusaadavamaks. Heale kuulajale rääkides on kergem oma mõtteid edasi arendada ja ka järeldused nende kohta tekivad hõlpsamalt;
  • suureneb lähedustunne, sest see, kellele rääkija ennast avab, vastab enamasti omapoolse eneseavamisega;  
  • suhtlusringkond suureneb, sest paljud inimesed tahavad omavahel jagada mitte üksnes fakte ja arvamusi välismaailma kohta, vaid isiklikke tundeid ja vajadusi jagades saada üksteiselt ka emotsionaalset tuge;
  • eneseavamine on kui esmaabi süütunde korral – eneseavamine aitab rääkijal mõista, kas (ja mil määral) on ta süütunne põhjendatud, või on ta väärtushinnangud ja sisemised reeglid liiga ranged;
  • enesekohase olulise informatsiooni varjamine (nt töökoha kaotus, äsja saadud diagnoos vms) nõuab jõupingutusi. Selleks kulub suur osa energiast ja suhted teistega võivad halveneda, sest info varjajal on raske oma tähelepanu ümber lülitada märkamaks, mis parajasti toimub teistega tema ümber.

Üldiselt räägib osa inimesi endast meelsasti, teistelt nõuab see tahtepingutust. Siiski ei ava keegi ennast alati ühepalju. Kõik sõltub sellest, kellega ja millest ta parajasti räägib, kui turvaliselt ennast tunneb ning mis tujus on.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 McKay, M., Davis, M., Fanning, P. (2004). Suhtlemisoskused. Väike Vanker. 
  2. Jourard, S.M.l (1964). The Transparent Self and Healthy Personality: An Approach From the Viewpoint of Humanistic Psychology. D. Van Norstand Company.