Empedokles
Empedokles (u 495 eKr – 435 eKr) oli kreeka filosoof, astronoom, matemaatik, füsioloog, psühholoog, zooloog ja arst, kes pärines Akragasest Suur-Kreekas, kreeka kolooniast Sitsiilias (ladina Agrigentum, tänapäeva Agrigento).
Empedoklese õpetuse järgi koosneb kogu olev neljast juurest (hilisemas terminoloogias elemendist): vesi, maa, õhk ja tuli, mis ei teki ega kao, on igavesed, muutumatud ja võivad seguneda, kuid mitte üksteiseks muunduda. Nende omavahelisi suhteid mõjutavad kaks vastasjõudu: Armastus (philia), mis paneb mateeria eri vormid tõmbuma ja segunema, ning Vaen (neikos), mis sunnib neid üksteisest eralduma ja eemale tõmbuma. Mõne tõlgenduse järgi pidas Empedokles neid iseseisvateks aineteks, milles neli elementi lahustusid. Maailma loomupärane seisund on paratamatult pidev võitlus nende jõudude vahel ja mateeria mitmekesiste vormide muutlikkus vastavalt püsivate algete omavaheliste suhete muutlikkusele. Samas oleks asjade ja inimeste olemasolu võimatu kummaski äärmuslikus seisundis (armastuse ainuvalitsus – täielik ühtlane segunemine ja vaenu ainuvalitsus – elementide täielik eraldatus). Elementide teooria võttis omaks ka Aristoteles ja see jäi valitsevaks kuni uusaegse keemia tekkeni. Kaasajal on Empedoklese jõududes nähtud meieaegse füüsika tõmbe- ja tõukejõudude kontseptuaalseid eelkäijaid. Ka ta maailma dünaamilise tasakaalu kirjeldus on tugevalt mõjutanud dialektika arengut.
Empedoklese teoorias elusolendite tekkest on nähtud evolutsiooniteooria eelvormi. Selle järgi kujunesid eri kehaosadest algul kõikvõimalikud juhuslikud moodustised, millest jäid püsima ainult otstarbekohased eluvõimelised kombinatsioonid. Empedokles kinnitas ka, et kõik elusolendid on vaimselt samased, mis viitab tõenäoliselt pütagoorlikule mõjule.
Loodusnähtusi nagu päev ja öö, aastaajad, kuu- ja päikesevalgus, püüdis Empedokles seletada ilma jumalike jõudude otsese sekkumiseta, seevastu seletas ta rahvausundi jumalusi loodusnähtustega. Tema tunnetusteoreetiliste vaadete järgi on meeleelundeil erineva suurusega poorid, millest võivad läbi tungida vaid sobiliku suuruse ja kujuga osakesed, mis välisesemeilt pidevalt eralduvad. Samal põhimõttel – sarnane tunnetab sarnast – töötab ka nägemistaju, nii näevad valgust vaid silmad, milles – nii nagu valgusallikateski – on tugev tuleelemendi kontsentratsioon. Sama teooriat on hiljem pooldanud Goethe.
Empedokles oli ka müstik ja poeet. Talle omistati retoorika leiutamist. Gorgias Leontinist oli tema õpilane, saades arvatavasti just temalt mõtte retoorikast kui maagiast. Empedoklest peetakse viimaseks kreeka filosoofiks, kes kirjutas värssides. Tema õpetusest säilinud fragmendid pärinevad kahest poeemist, "Puhastumised" ja kreeka natuurfilosoofiale tavapärase pealkirjaga "Loodusest" ("Peri physeos"). "Puhastumistes" esitatud metempsühhoositeooria kohaselt peavad end süüga koormanud hinged ekslema kolm korda kümme tuhat aastat, pidevalt ümber kehastudes. Selleski võib näha Suur-Kreekas levinud pütaagorlaste ja orfikute mõju.
Empedokles oli tuntud nii rändava imetegija kui arstina. Väidetavalt vabastas ta oma kodulinna Akragase epideemiast, lastes raiuda kaljusse kanali, mille kaudu linnani pääsenud tuul puhus eemale linna ümbritsenud soode kahjulikud miasmid.
Iseloomult oli ta mõnevõrra kõrk, riietudes purpurisse ning väites, et tänu enda ulatuslikele teadmistele oli ta muutunud jumalikuks ning võis teha imesid. Samas oli ta tegudes ja õpetustes egalitaarseid jooni; ta võitles Kreeka demokraatia säilimise eest ja lubas, et tema õpetuse abil võivad teisedki jumalikkuse saavutada. Pärast türannia kukutamist Akragases loobus Empedokles pakutud kuningaametist ja asus juhtima demokraate.
Empedoklese surma kohta edastab Diogenes Laertios kaks erinevat versiooni. Ühe järgi heitis Empedokles end Etna kraatrisse, jätmaks järgijatele muljet enese taevaminekust. Teise järgi suri Empedokles paguluses Peloponnesosel.
Bibliograafia
muuda- M R Wright, Empedocles: The Extant Fragments, 1995.
- Peter Kingsley, Ancient Philosophy, Mystery and Magic: Empedocles and Pythagorean Tradition,1986.
- Anthony Gottlieb, The Dream of Reason: A History of Philosophy from the Greeks to the Renaissance , 2001.
- Kirk, Raven, and Schofield, The Presocratic Philosophers, 1983.
- A. A. Long, The Cambridge Companion to Early Greek Philosophy, 1999.