Elmar Arro (2. juuli 1899 Riia lähistel – 14. detsember 1985 Viin) oli eesti päritolu muusikateadlane.

Tema isa oli jurist Johannes Arro. Ema poolt oli koduseks keeleks saksa keel.[1]

Arro lõpetas 1917. aastal Riia vene gümnaasiumi. Eesti Vabariigi tekkimise järel sai Johannes Arro töökoha Riigikohtus ning pere kolis Tartusse. [1]

1922. aastal alustas Elmar Arro Berliini ülikoolis muusikateaduse ja slavistika õpinguid.[2] 1928. aastal kaitses ta Viini ülikoolis doktorikraadi väitekirjaga "Über das Musikleben in Estland im 19. Jahrhundert."[2] Samal aastal suri isa.[1]

Pärast seda elas Arro aastail 1929–1939 püsivamalt Tartus.[2] Ta töötas Tartu Usuteadus-Filosoofilises Lutheri Erainstituudis, mis oli väike saksa uurimis- ja õppeasutus. Nii jäi tal Eestis elamisest hoolimata kokkupuude eesti keelega nõrgaks.[1]

1939. aastal läks ta Saksamaale, kus 1941. aastal sõjaväkke võeti. Sõda muutis Arro invaliidiks. Pärast Teist maailmasõda tegutses ta Saksamaal ja alates 1966. aastast Austrias.[1]

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Elmar Arro ja muusikaloo uurimine Eestis" Elmar Arro, Vana aja muusikud. Koost. Heidi Heinmaa, Ilmamaa, Tartu 2003, lk. 225–240.
  2. 2,0 2,1 2,2 Eesti muusika biograafiline leksikon. 1. köide: A–M. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007, lk. 47.